21./209. Tihnik
Autor: Päivi Lukkarila
Tõlkija: Triin Tael
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2026
184lk./4770lk./50448lk.
Neli üsna erinevat noort saadetakse vanemate soovil loodusesse matkama. Ja mitte lihtsalt matkama, vaid ilma nutitelefonideta! Tubase elu ja nutiseadmetega harjunud noored peavad nüüd hoopis metsas kõndima, telgis magama ja üksteise seltskonda taluma. Loomulikult pole keegi neist sellisest ettevõtmisest eriti vaimustuses. Aga kui matk võtab ootamatu ja üsna sünge pöörde, muutub kogu ettevõtmine millekski hoopis muuks. Mängu tulevad hirmud, saladused, kummalised sündmused ja vajadus üheskoos hakkama saada.
Alguses tundus mulle üsna mittemidagiütlev noortekas. Jälle need nutisõltlastest noored, kes ei oska ilma telefonita midagi peale hakata ja keda vanemad sunnivad loodusesse värsket õhku hingama. Ei tundunud just eriti põnev teema. Ka tegelased olid esialgu üsna tavalised ja ega nad mulle eriti sümpaatsed ka ei tundunud. Aga mida edasi, seda huvitavamaks lugu läks. Tasapisi hakkasid selguma noorte taustad, nende probleemid ja põhjused, miks nad just sellised on. Esialgne arvamus muutus ning tuli välja, et igaühel on oma lugu ja nii mõnigi neist pole sugugi selline, nagu alguses paistab. Esmapilgul üsna ühesuguste ja veidi tüütute noorte taga peituvad tegelikult väga erinevad inimesed. Tegelikult polegi see niivõrd raamat nutisõltuvusest või tänapäeva noorte võõrdumisest loodusest, kuivõrd hoopis eelarvamustest, üksteise tundmaõppimisest ja sellest, kuidas inimesed keerulistes olukordades käituvad.
Raamatu algus mind eriti ei köitnud ja mõtlesin, et ju see üks üsna keskpärane noortekas on. Aga mida edasi, seda põnevamaks ja paremaks läks. Lõpuks ei saanud enam raamatut käest ja pidin oma esialgset arvamust päris korralikult muutma. Täitsa hea raamat oli!