3./212. Peaksime rääkima Raimondist
Autor: Mart Sander
Kirjastus: LiteRarity 2026
158lk./ 947lk./ 51395lk.
Raimond Valgre on üks meie tuntumaid heliloojaid. See ei ole tavapärane elulooraamat, vaid samanimelisel näidendil põhinev ilukirjanduslik lugu, kus Raimond ise jääb pigem tagaplaanile. Tema elust räägitakse teiste inimeste kaudu, kes teda ümbritsesid ja tema saatust mõjutasid. Armukolmnurgad, reetmised, valed, kadedus ja purunenud unistused moodustavad üsna sünge pildi andeka helilooja lühikesest elust. Ma saan aru, et autor on tahtnud näidata Valgre elu vähem tuntud ja tumedamat poolt ning mitte korrata juba tuttavat romantilist lugu õnnetust armastusest ja kaunist muusikast. Aga minu jaoks sai seda negatiivset kõike natuke liiga palju. Jääb mulje, nagu polekski tema elus midagi head olnud. Kindlasti oli tema elus palju traagilist, aga kas tõesti ei olnud seal ka rõõmsaid hetki, häid sõpru, õnnestumisi ja toredaid mälestusi? Muidugi ei pea iga raamat olema helge ja rõõmus ning ka tuntud inimeste elu ei maksa ilustada. Aga mulle tundub, et siin on mindud teise äärmusesse. Pealegi tuleb arvestada, et tegemist on ilukirjandusliku käsitlusega, mitte dokumentaalse elulooga. Raamat oli küll huvitav ja pakkus tuntud heliloojale teistsuguse vaatenurga, aga lugemise järel jäi kuidagi liiga sünge tunne. Kirjutatud on muidugi hästi, lugemine on ladus ning pani mõtlema, et ainult tänapäeval ei käi inimestel see teiste tühistamine ühe näpuliigutusega ilma süvenemata, vaid see on toimunud läbi ajaloo olenemata riigikorrast.
