Mul ei ole kombeks piiluda raamatu lõppu, isegi mitte põnevike või krimkade puhul. Aga see raamat tekitas peaaegu talumatu soovi seda teha, ainult selleks et teada saada, kas kirjanik on lapsemõrvar või mitte.
Lennureis New Yorgist Anchorage’i venis pikaks. Kõik stjuardessid olid hõivatud ja Makayla otsustas siiski korraks tualetti minna. Ta palus kõrvalistujal seni oma poega silmas pidada. Mõneks minutiks. Aga sellest piisas. Laps kadus. Otse lennukist. Kolmekümne tuhande jala kõrgusel. Reisijad ja meeskond otsivad läbi iga nurga, iga istmerea, iga varjatud koha. Tühjus. Ja kui keegi ei mäleta üldse, et laps oleksid emaga koos pardale astunud, hakkab kahtlus kasvama. Kõik nägid lapsekujulist kühmu, aga mitte last ennast. Äkki pole viga mitte lennukis, vaid Makayla peas? Kui kaua läheb aega, et hakata kahtlema iseenda mälus, eriti siis, kui su enda emal on olnud mälukaotuse hood? Kui kaua võtab lugejal aega, et saada aru, mis seal siis ikka toimub ja kes on kes, kes valetab, kes räägib tõtt. Raamat, mis tõstab järjest ja järjest vererõhku. Tõsi, mõned kohad ei olnud loogilised ega ka väga realistlikud, aga need ei suutnud kogu elamust rikkuda. Pinge jäi. Huvitav jäi. Põnev jäi. Mulle üldiselt meeldis. Selline filmilik raamat, millest saaks hea seikluspõneviku teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar