17./116. Sertorius ja barbarite kuld 1. raamat
Autor: Raul Siniallik
Kirjastus: Hea Lugu 2026
296lk./ 4433lk./ 28387lk.
On aasta 108...105 eKr. Rooma vabariik. Noored mehed - idealistlik maa-aadlik Quintus Sertorius, vaesunud
patriits Lucius Cornelius Sulla ja andekas väejuht Gaius Marius -, kõik
nad kujundavad tulevikku, mis viib vabariigi lagunemiseni. Ühest küljest oli väga huvitav, sest ega ma eriti sellest ajajärgust ja tegevuspaikadest midagi eriti ei teadnud, eluolust rääkimata. Ja ajaloolised romaanid mulle üldiselt meeldivad. Teisest küljest oli see võõraste nimede hunnik, kus kohati läks raskeks orienteerumine. Mõni tegelane ilmus vaid korraks, samas kui teine ilmus mingi aja pärast taas tegevusse ja oli vaja meenutada teda. Samuti kohutav hulk termineid, ametikohti ja poliitiliselt keerulist valitsemissüsteemi. Õnneks olid märkused lehekülgede alläärtes, mitte taha koondatud. Neid taga olevaid märkuseid ma ei viitsi tavaliselt kunagi lugeda, st. raamatu lugemise ajal muudkui keerutada edasi tagasi ja siis otsida, kus nüüd see märkus seal taga on. Lehekülje aluseid märkuseid loen küll ja kuna selles raamatus oli pea iga lehekülje all vähemalt üks seletus, siis sai tänu sellele ikka palju rohkem aru. Asi aga, millest ma puudust tundsin, oli, et peatükkide juures oleks võinud olla maakaart, kus see peatükk aset leidis. Ja seda siis selline mitmekihiline kaart, kus nii tänapäeva kohanimed kui tolleaegsed korraga peal, sest see läks mul küll vahepeal täitsa käest ära, kus nad siis nüüd hetkel on. Vahel olid küll antud ka tänapäeva nimed märkustes, aga kui selle koha nimi ka tänapäeval mulle midagi ei öelnud, siis oli raske see kaardile oma peas paigutada. Ja ma olen selline laisk lugeja, kes ei viitsi kunagi lisa otsida ei sõnaseletuste, kaartide jne osas, kui seda otseselt raamatus teksti juures ei ole. Samas ega see, et ma täpselt kohta ei teadnud, ei seganud lugemist, ma keskendusin ikka peamiselt tegevusele, mitte täpsele ajaloo teada saamisele. Seega minu jaoks ajaloolise taustaga seiklusromaan. Kohati küll oleks isegi rohkem ja värvikamalt tahtnud tolleaegsest eluolust lugeda, mitte vaid võimujanust, korruptsioonist, sõjaväe argipäevast ja lahingutest. Raamatule on plaanitud järge, ma arvan, et loeks ikka veel edasi, ka järgmise osa ära. Seega otseselt vaimustatud ma sellest ei ole, aga huvi äratas ja nii kehv ei ole, et edasi ei loeks, ühesõnaga loetav, aga pigem tõsisema ajaloo huviga inimestele.