14./186. Meremees
Autor: Lars Kepler
Tõlkija: Ruth Laidmets
Kirjastus: Pegasus 2026
367lk./3126lk./ 45062lk.
Seekord ei ole tegemist ühe pika kriminaallooga, vaid kuue eri pikkusega põnevuslooga. Kõik lood on sünged ja neis on Keplerile tuttavaid elemente: kuriteod, vägivald, keerulised olukorrad ning inimesed, kes satuvad silmitsi millegagi, milleks nad valmis ei ole. Ühes peab isa oma poja päästmiseks sooritama tellimusmõrva, teises satub noor ajakirjanik lähedale mehele, keda kahtlustatakse sarimõrvarina. Oma loo saavad staaradvokaat, kes satub ohtliku vandenõu keskele, ning kaks teismelist tüdrukut, kelle mäng muutub järjest ohtlikumaks. Joona Linna sarja lugejale on ilmselt kõige tuttavam Jurek Walter, kelle minevikku siin samuti avatakse. Lood on sünged, vägivaldsed ja kohati päris ebameeldivad ning tegelased satuvad üsna äärmuslikesse olukordadesse. Tegelikult olid need pigem sellised lood, mida loed ja nädalapäevad hiljem enam ei mäletagi, mis need lood siis seal täpselt olid. Kõige rohkem häirisid lõpud. Ma saan aru avatud lõpust, kus autor jätab midagi lugeja enda otsustada. Siin ei olnud aga mitmel korral isegi sellist tunnet. Lugu lihtsalt lõppes. Mitte nii, et nüüd võiks ise mõelda, kas juhtus üks või teine asi, vaid konkreetselt keset sündmusi: plaks ja kõik. Joona Linna sarjaga võrreldes jäi see minu jaoks selgelt nõrgemaks. Täiesti halb raamat see ei olnud. Mõni lugu oli huvitavam, mõni vähem ning Jurek Walteri osa pakkus sarjale natuke lisamaterjali. Tervikuna jäi raamat siiski üsna keskmiseks. Kõige suuremaks miinuseks olidki need järsult katkevad lood. Kui juba põnev lugu käima tõmmata, tahaks ikka teada, kuhu see välja jõuab.