15./187. Kõuekuninganna
Sari: Aastaaegade kvartett #4
Autor: Maja Lunde
Illustraator: Lisa Aisato
Tõlkija: Marit Hansen
Kirjastus: Rahva Raamat 2026
175lk./3301lk./ 45237lk.
Isabella elu erineb päris palju teiste laste omast. Ta reisib koos emaga pidevalt ühest kohast teise ning nende elu koosneb uutest paikadest, inimestest ja seiklustest. See võib kõrvalt vaadates tunduda isegi põnev, kuid Isabella ise hakkab järjest rohkem tundma, et tahaks hoopis midagi püsivat. Kohta, mida võiks nimetada koduks, sõpru, keda ei peaks varsti jälle maha jätma, ning teadmist, kus ta homme või järgmisel nädalal on. Seekord viib tee nad keset metsa asuvasse väikesesse külla, kus elab Isabella onu Abel. Selgub, et see paik polegi tüdrukule päris võõras, sest ta on siin kunagi varem elanud, kuigi ise sellest ajast peaaegu midagi ei mäleta. Tasapisi hakkavad avanema nii ema minevik kui ka põhjused, miks nende elu on kujunenud just selliseks. Samal ajal leiab Isabella endale sõbrad ning esimest korda tekib tal tunne, et võib-olla võiks ta kuhugi päriselt kuuluda.
Isabella ja tema ema suhe on üsna keeruline. Ema peab nende pidevat rändamist vabaks ja põnevaks eluks, kuid lapse jaoks tähendab see hoopis ebakindlust. Isabella on harjunud ema järgi minema ning tema soovidega arvestama, kuid enda tahtmisi on tal palju raskem välja öelda. Temasse on kogunenud viha ja pettumust, mis aeg-ajalt üsna jõuliselt välja purskab. Tegelikult tahab ta üsna tavalisi asju, kodu, sõpru ja igapäevast rutiini. Raamat näitab hästi, et see, mis ühe inimese jaoks tähendab vabadust, võib teise jaoks tähendada hoopis seda, et tal pole kusagil päriselt oma kohta.
Loos on ka salapära ja veidi maagikat. Mets, vana tamm, sügisene pimedus ja kummaline vanaproua, keda Isabella kohtab, tekitavad alguses päris palju küsimusi. Külas valmistutakse surnute pühaks ning kogu selle sügisese õhustikuga sobib hästi ka mõte minevikust, tulevikust ja sellest, kui palju meie elu mõjutavad teiste inimeste tehtud valikud. Kõige selle kõrval peab Isabella lõpuks mõtlema sellele, mida tema ise tahab ja kas ta julgeb seda ka emale öelda.
Tegemist on lasteraamatuga, kuid kindlasti väga sobilik lugeda ka täiskasvanul. Raamat keskendub lapse ja vanema suhtele. Vanem võib olla täiesti veendunud, et pakub lapsele huvitavat ja head elu, kuid laps võib vajada hoopis midagi muud. Isabella peab mingil määral olema oma emast täiskasvanulikum ning see muudab nende suhte kohati päris kurvaks.
Lisa Aisato illustratsioonid on siin sama olulised kui lugu ise. Need annavad edasi tegelaste tundeid ja kogu sügisest meeleolu. Mõni pilt on soe ja ilus, teine jälle sünge. Eriti hästi sobivad sellesse loosse mets, sügisvärvid, pimedus ja läheneva tormi tunne. See on sarja viimane, neljas osa, mis mulle kogemata kätte sattus, aga kindlasti jõuavad ka eelmised kolm nüüd mu lugemisse, niivõrd kaunis ja tore raamat oli. Arvasin, et pigem on pilt ja natuke teksti, aga teksti osa oli ikka pikk ja põhjalik lugu, mida oli huvitav lugeda.