Kes seal kummitab?

7./216. Kanoonik Alberici väljalõiked
Autor: Montague Rhodes James 
Tõlkija: Silver Sära
Kirjastus: Fantaasia 2005
172lk./1973lk./52421lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 november: õudus - maailm

Mis võib juhtuda, kui vana raamatu, kummalise pildi või mõne ammu unustatud eseme vastu liiga suurt huvi tunda? Tuleb välja, et mõnikord on parem minevik rahule jätta. Selles kogumikus on õuduslood, mille tegelasteks on sageli teadlased, ajaloolased või lihtsalt uudishimulikud inimesed, kes satuvad kokku millegi seletamatuga. Kord leitakse vana käsikiri, kord satutakse kummalisse tuppa, kord äratatakse oma uudishimuga üles midagi, mis oleks võinud vabalt edasi magada. Ja ega need kohtumised tavaliselt hästi lõpe. Tegemist on klassikaliste inglise õudusjuttudega, kus verd eriti ei pritsi ja laipu ei kuhju, aga kõhedat õhkkonda jagub. Üsna tavalistest olukordadest tekib midagi ebameeldivalt salapärast. Vanad kirikud, hämarad toad, surnuaiad ja ajaloolised dokumendid sobivad selleks suurepäraselt. Sageli ei juhtugi alguses suurt midagi, aga tasapisi tekib tunne, et kusagil on midagi väga valesti. Ja kui lõpuks selgub, mis toimub, siis ei pruugi see sugugi meeldiv olla. 
Eks nende lugude puhul on muidugi tunda, et need on kirjutatud rohkem kui sada aastat tagasi. Vanaaegne õhustik, kus kõike ei seletata ära ja päris palju jäetakse lugeja enda kujutlusvõime hooleks. Vahepeal tekkis mul küsimus, et oot, mis selles loos see õudus üldse pidi olema, sest õudsad need lood polnud ja isegi kõhedust ei tekitanud kuigi väljas oli pime tuuline novembriöö kui neid lugesin. Aga eks mul ole üldse probleeme nende õuduslugudega, ma kuidagi kohe ei haaku nendesse, eriti kui on mingid kummituslood. Mitte, et ma vaimude olemasolusse ei usuks, ma ühega elasin pool aastat koos. Olgu, tuttav vaim oli, ei olnud vägivaldne ja seega ei kartnud ka. Vaatan, kas viitsin veel mõnda õudukat sel aastal lugeda, miinimumnõue väljakutse õuduste osas peaks täidetud olema.