Sajandivanune mõrvamõistatus

8./217. Saladuslik surm
Autor: Mats Mõtslane 
Kirjastus: Revaleta OÜ 2026 (raamatus 2027)
103lk./ 2076lk./ 52524lk.
 
Vaikses parginurgas leitakse jõuka ärimehe Artur Tugetami kuulihaavaga surnukeha. Esialgu tundub, et tegemist on enesetapuga, kuid kriminalist Valter Annus pole selles sugugi veendunud. Tema arvates on mees mõrvatud. Paraku ei õnnestu tal oma kahtlusi tõestada ja uurimine lõpetatakse. Annus aga nii lihtsalt alla ei anna ning asub omal käel tõde välja selgitama. 
Tegemist on 1931. aastal ilmunud kriminaaljutustusega, mis kuulub Eesti esimeste algupäraste krimkade hulka jagades ilmumisjärjekorras teist ja kolmandat kohta Janno "Sinise ümbrikuga". Lugesin uustrükki. Peale kaane avamist hakkasin kahtlema, et kas ma olen aastavahetuse maha maganud, aga ju ma ikka ajarännuga sattusin kogemata järgmise aasta raamatut juba lugema. 
Kuna mind huvitavad väga erinevad väga vanal ajal ilmunud raamatud, siis tasus seda lugeda, et näha, milliseid krimilugusid meil ligi sada aastat tagasi kirjutati ja kuidas need erinevad tänapäevastest. Tänapäevaste põnevikega võrreldes on sündmustik üsna lihtne ja uurimine käib hoopis teistmoodi. Ei mingit DNA-analüüsi, turvakaameraid ega arvuteid. Tuleb loota tähelepanelikkusele, loogikale ja inimeste küsitlemisele. 
Valter Annus on omamoodi tegelane. Kangekaelne mees, kes ei lase end ametlikust otsusest häirida, kui talle tundub, et midagi on valesti. Lugu on lühike, aga mingit kiiret tulevärki ikka ei toimu. Pigem selline Poirot' moodi kõndimine ja nuhkimine, aga lõpposas jääb ära süüdlaskanditaatide ümarlaua kohtumine kus kõik paljastub. Siin on lugeja kogu aeg samal teadmisel uurijaga, samas tegelikult ikka võib hakata kahtlustama juba varem, sest vihjeid on varem õhus. Muidugi on täitsa küsitav ka uurija tegutsemine ja ma arvan, et seda isegi tolle aja kohta. Vaevalt, et uurija jalutas mööda linna ringi mõrvarelv lihtsalt taskus ja siis ta näitab järjest kõigile, et kas nad tunnevad seda. Muidugi teavad kõik seda, sest mõrvatu vehkis sellega sageli, eriti kui oli purjus. Ma usun, et isegi saja aasta tagune uurimine oli professionaalsem kui selles raamatus kujutatud. Tundub, et ega autor seda valdkonda nii väga ei tundnud. 
Seda raamatut ei tasu lugeda ootusega saada keerulist ja pingelist krimiromaani. Pigem on see huvitav pilguheit Eesti krimikirjanduse algusaegadesse. Ja eks omaette põnev ole seegi, et juba ligi sada aastat tagasi kirjutati meil lugusid, kus salapärane surm, kahtlusalused ja visa uurija pidid lugejat viimase leheküljeni põnevil hoidma. Ja lõpp on muidugi piisavalt omapärane.