Küllaltki raske lugemine, nii sisu kui vormi tõttu. Ühe noore neiu jõhkra vägistamise lugu on alati väga raske. Haiglas antakse talle katsetusjärgus ravimit, mis kustutab mälupildid, kuid ei kaota seletamatut ärevust. Tema keha mäletab juhtunut ikka. Kes ja miks tüdrukut nii kohutaval ja kummalisel viisil ründas? Milliseid saladusi varjab kogukond, kuidas on kõik üksteisega ja selle sündmusega seotud? Vanema roll lapse elus, tema kaitsmisel. Kas kõik, mida meditsiin võimaldab, siis aitab inimest, või paneb ta vahel veel keerulisemasse olukorda? Kui manipuleeritav oma inimese mälu? Kas saab alati mälu uskuda või mitte? Raamat on keeruline ja seal on alumises kihis palju küsimusi. Seetõttu ei olnud see ka sugugi kiire ja ladus lugemine. Mitte ainult sündmus ei olnud raske, ka tekst oli kuidagi raske ja läks üsna vaevaliselt edasi. Muidugi keerdkäike ja pöördeid oli seal mitmeid, kus kahtlus langes neile, kellele autor viitas, aga samas mõtlesid ikka, et kusagil peab veel mingi konks olema, see ei saa nii lihtne lahendus olla. Võib olla oli ka sellepärast mul lugemine üsna vaevaline, et ma ei leidnud sealt enda jaoks ühtegi sümpaatset tegelast, kõik suutsid juba üsna alguses muutuda antipaatseks, isegi kui otseselt veel mingeid märke ei olnud. Mälu on mind varemgi huvitanud ja just see, kuidas see tegelikult võib valetada, meid petta. Vähemalt mingi aja, isegi kui lõplik tõde on kusagil sügavustes peidus. Sügavuti, vaatamata raskele tekstile, oli omamoodi vägagi huvitav raamat.