Pilapasknäär revolutsiooni keerises


9./24. Pilapasknäär
Sari: Näljamängud # 3 
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2011
332lk./2232lk./6081lk.
 
Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab
 
„Näljamängude“ triloogia kolmas ja viimane osa, mis viis Panemi kodusõja keerisesse. Kui esimesed kaks raamatut keskendusid Näljamängudele ja ellujäämisele, siis selles osas oli fookuses revolutsioon, propaganda ja võimuvõitlus. Võrreldes eelmiste osadega tundus see aeglasem ja vähem kaasahaarav. Kolmas raamat keskendus rohkem revolutsiooni tagamaadele ja Katnissi rollile Pilapasknäärina – sümbolina, kelle abil mässajad rahvast motiveerisid võitlusse. Mässajad ja Kapitoolium olid selgelt vastandatud, kuid samas tundusid mõlemad pooled kohati must-valgetena ja väga sarnastena. Revolutsiooni tegelased, eriti 13. ringkonna juht Coin, ei äratanud usaldust, kuid nende tegelik taust ja motiivid jääid siiski vähem lahti kirjutatuks. Üks silmatorkavamaid muutusi selles osas oli Katnissi tegelaskuju areng – või pigem taandumine. Kui esimestes raamatutes oli ta tugev, sihikindel ja otsusekindel, siis siin tundus ta kurnatuna, kaotas oma initsiatiivi ja oli pigem mängukann poliitiliste jõudude vahel. Peeta ja Gale’iga  kolmnurk, mis varasemalt tekitas rohkem pinget, ei olnud enam nii kaasahaarav. Nooremana oleks ehk see armukolmnurk pakkunud rohkem huvi, kuid hetkel tundus Katnissi kõikumine kahe kuti vahel vähem olulisena, ei pakkunud eriti pinget. Tema tegelik võitlus iseendaga ja sellega, millisesse maailma ta tahaks kuuluda oli ka arvestades eelnevaid raamatuid kuidagi kaootiline, ebakindel, järjekindlusetu. Aga see ma arvan oligi pigem autori enda nägemus Katnissist, kui noorest, veel väljaarenemata tüdrukust, kes on sattunud elu hammasrataste ja võimuvõitluste vahele. Keda peetakse kohati kergelt manipuleeritavaks marionetiks ning kui ta vahelduvalt seda üritab mitte olla, siis tekitab see manipuleerijates segadust ja viha tema vastu. Lõpp ei pakkunud klassikalist kangelase võidukäiku, vaid pigem peegeldas seda, kuidas sõda ja poliitika jätavad kõik osalised katkisteks ja väsinuteks. Katniss ei saa täit rahu ning küsimus, kas revolutsioon tõi kaasa tõelise muutuse või lihtsalt uue võimu, jääb õhku. „Pilapasknäär“ ei ole halb raamat, kuid võrreldes triloogia varasemate osadega tundus see nõrgem. See kaotas osa oma tempokusest ja põnevusest, asendades selle poliitika ja propaganda teemadega, mis ei olnud enam nii köitvalt kaasahaaravad ning mõned süžeepöörded olid ettearvatavad. Võib olla kunagi võtan kätte ka eelloo(d), kuid hetkel jätkan teiste kodus olevate soovitustega.

 

Leegid tõusevad tuhast

8./23. Lahvatab leek
Sari: Näljamängud #2  
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2010
320lk./ 1900lk./5749lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Sarja teine osa. Esimese osa mängud ei lõppenud nii, nagu võim tahtis, Katniss kavaldas nad üle. Võim ei andesta. See võib olla surmav. Kui mängude võitjad on hetkel puutumatud, siis on ju võimalik neid survestada nende pereliikmeid ja sõpru ähvardades. Kas tõesti on Katniss süüdanud leegi, mis toob endaga kaasa ülestõusud näidates mängude kaksikvõitmisega, et on võimalik diktatuuri ülekavaldada ja panna nad tegema midagi, mida nad alguses ei ole plaaninud? Kuid elu ei ole enam sama ei neil endil, nende ringkonna inimestel ja üldse kogu riigis. Midagi hõõgub pealispinna all ja aeg ajalt viskab ka leeke välja, mis küll kiiresti summutatakse. Kuid siis mõtleb võim välja veel mõned variandid, kuidas rahvast maha suruda ning Katnissil on seal oma roll. Ta on sunnitud tegema seda, mida ta ei taha, kuid kas ka lõpuni? Või on ta muutunud ja muutunud on ka inimesed tema ümber? Keda usaldada ja keda mitte? Ega ei ole kerge usaldada eriti kui pidevalt oled jälgimises, iga su sammu ja juttu kuulatakse pealt ning pole teada, kas ja kuipalju võib üldse kedagi usaldada ning kõige olulisem, kui palju võib iseennast usaldada? Teine raamat meeldis mulle vist tsipake isegi rohkem kui esimene, siin oli pealispinna all rohkem liikumist ja kihte kui esimeses või siis olid nad pealispinnale lähemal ja rohkem nähtavaks muutunud. Mitte ainult lugejale vaid ka raamatu tegelastele. Kohe läheb ka kolmas osa lugemisse...
 

Võitlus elu ja surma peale

 

7./22. Näljamängud
Sari: Näljamängude triloogia #1
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2009
304lk./1580lk./5429lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Soovitatud triloogia esimene osa. See triloogia on ikka väga pikalt juba oodanud riiulis lugemist. Ma ei teagi, miks ma seda varem kätte võtnud ei ole, võib olla sellepärast, et seda on palju kiidetud ja mul tekib sageli siis tõrge lugemiseks. Aga oli täitsa huvitav ja põnev raamat. Usun, et oleksin nooremana veel rohkem seda nautinud, samas kindlasti veidi pinnapealsemalt lugenud, mitte püüdnud leida tagapõhja sealt alt, miks kirjanik mõned asjad just nii kirjutas. Võib olla isegi mõnes kohas otsinud mõtet või tagapõhja sealt, kuhu kirjanik seda ise ei mõelnud või mingit vihjet sisse ei põiminud. Nooremana ehk oleks mul ka kergem olnud leppida või siis, ei oleks sedavõrd tunnetanud, kui palju noori seal ikka oma elu kaotas, kui verine kogu see lugu oli. Samas ka tema 12. ringkonna elu oli juba piisavalt vägivalda täis, nagu ühes diktaatoririigis ikka. Kuidas tuli ka seal lastel ja noortel igapäevaselt võidelda oma elu eest, et mitte surra nälga. Kuid samas kuidas vastuhakk küll kobrutas pealispinna all, aga kõik alistusid sellele, kelle käes oli võim ja jõud. 

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

Esimese osaga ei saa sündmused otsa, elu ei lähe paremaks, vägivaldne ühiskond surub pead tõstjad tagasi alla (tapab ära) ja teised on veel madalamad kui enne, lasevad diktatuuril valitseda, aga ikkagi kobrutab pealispinna alla hoopis rohkem otsides väljapääsu. Kas järgmises osas see selgub, miks ja kuidas on see kirjanikul lahendatud, sest lugematagi on selge, et nii see enam kesta ei saa, selline julmus ja võimukus ei kesta enam pikalt. Seega, tuleb kohe ka järgmised kaks osa lugemisse tõsta. 

Maailma hiigellinn Tamsalu

 

 
6./21. Novembriöö kirjad
Sari: Tänapäeva romaan 
Autor: Mairi Laurik 
Kirjastus: Tänapäev 2017
237lk./ 1276lk./ 5125lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Mulle selle aasta soovitused meeldivad. Kui eelmisel aastal soovitatutest ei olnud ma enamust lugenud ja ülejäänutest oli väga üksikud kodus olemas, siis selle aasta soovitustest on paljud loetud ja kodused raamaturiiulid tühjenevad märgatavalt, kui uue kuu soovitustest need välja otsin, mis kodus olemas ja ootasid, et ehk kunagi pääsevad lugemises löögile.  

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Praeguse Tamsalu kohale on püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Igal ööl, kui ta ei suuda magada. Igal novembri ööl ühe kirja. Igal ööl, et peletada eemale unetust ja valusid. Rääkida sellest kõigest, mis olnud, on liiga raske. Oma noorusest, tööelust, eelmistest armastustest, lapsevanema hirmudest, tehasest, sealsest elukorraldusest, ohtudest, surmadest, vigastustest, haigustest - mille kõige põhjustajaks on uus nanotehnoloogia. Sellest uskumatust elust, mis Tamsalu hiidlinnas toimub. Hiidlinnas, kus elab rohkem inimesi kui mujal Eestis kokku. Linnas, kuhu on tulnud elama inimesi üle terve maailma. Kuhu pääseb vaid rongiga läbi müüri ja tunnelite. Kus on linna sisenemisel passikontroll. Kus on sõjaväelise diktatuuri moodi kord. Kus keegi täpselt ei tea, mida kõike toodetakse, aga veel vähem, mida arendatakse ja mille kallal teadlased töötavad. Kuidagi on kõik seotud nanotehnoloogia ja pisikeste nanorobotitega. 

Mulle meeldis, kohati küllaltki õudne, kui on seda kõike oma fantaasias ettekujutada. Lugemine oli ladus ja suutis anda korraliku pildi kõigest sellest maailmast sealt. Ja naise elust ja valust. Tasub lugeda.


Lotovõit on saatanast!

5./20. Võidupilet
Autor: Adele Parks
Tõlkija: Piret Lemetti
Kirjastus: Eesti Raamat 2021
383lk./1039lk./4888lk.

Lugemise väljakutse 2025: 20. Raamat, mille kaanepilt sulle üldse ei meeldi ja lugema ei kutsu

See on nüüd jah selline kaanepilt, mis mind lugema ei meelita vaatamata sellele, et auto on kollane ja see meelitab tähelepanu. Selle raamatu suhtes on väga vastakad tunded. Kui ma olin jõudnud poole peale, siis tekkis mõttesse tunne, et mul on piisavalt kõrini sellest tropist pereisast ja ajudeta šopahoolikust tütrest ja mind üldse ei huvita mida nad kokkuostsid kuhjade viisi ja mis lolle käike nad muudkui tegid. Nii kõrini, et korraks tuli mõte isegi see pooleli jätta. Aga nagu ma ei tavatse raamatuid pooleli jätta, nii lugesin ka seda edasi, no natuke paremaks läks. Kui kaks kolmandikku oli loetud, siis hakkas peas vasardama uus küsimus - oot, aga see pidi ju olema kriminull, kus see krimi siis on? Võtsin ju selle Martinsoni eelmise aasta parimate krimkade nimekirjast (hmm, pealegi miks see seal oli, kui see on ilmunud juba 2021?). No lõpuks jõudsin ikka krimiosa ka ära oodata. See viimane veerand päästis selle raamatu minu jaoks üpris hävitavast hinnangust. Keerdkäike oli ikka mitmeid, kuigi mõned hammustasin läbi eelnevalt. Kokkuvõttes, ma ei taipa küll, kuidas see raamat üldse sai sattuda parimate krimide nimekirja, äkki mõni tehisintellekt tegi selle aasta nimekirja hoopis? Ainus moraal, mis sellest raamatust tuli - ära osta iialgi ühtegi lotopiletit kellegagi kahasse, olgu nad su nii head sõbrad kui tahes. Raha ajab alati kõik tülli omavahel. Ja alati on keegi, kes teistel naa üle kõrvade üritab tõmmata. Nii raamatus kui reaalses elus. Ja suur lotovõit on saatanast! Parem üldse mitte riskida ja lotopileteid osta.
Lexi ja Jake on koos oma sõprade, Pearsonide ja Heathcote’idega, viisteist aastat samu numbreid kasutades lotopileteid ostnud. Nad on õhtusöökide ajal, kala ja krõbekartulit süües, suvel grilli juures omavahel rääkinud kõigest – lastest, abielust, tööst, majadest ja elust – ja iga kord, kui võit on neist mööda läinud, oma ebaõnne üle ühiselt naernud. Aga ühel laupäevaõhtul juhtub midagi ootamatut. Sõpruskonda hakkavad tekkima mõrad. Keegi neist valetab. Ja siis tuleb ka lotovõit, mida keegi enam oodata ei osanud – nende aastate eest valitud numbrid osutuvad viimaks võidunumbriteks.

Londoni kõrgema seltskonna kriminull

4./19. Kes kahju kardab…
Sari: Detektiiv William Warwick 1  
Autor: Jeffrey Archer
Tõlkija: Peeter Villmann
Kirjastus: Varrak 2024
312lk./656lk./4505lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 veebruar: Raamatuselja luule + üks raamat sealt

Endalegi üllatuseks tuli see luuletamine seekord üsna kergelt välja. Kõigepealt võtsin kolm raamatukogu raamatut ja siis lasin silmadel üle koduse raamaturiiuli minna - osutus, et ei pidanudki nii väga kombineerima, heade sobilike pealkirjadega raamatuid oli üsna palju. Lõpuks siis tuli välja selline luuletus:

Mees, kes jooksis üle tänava
alastimaratonist ironmanini
ilma ainsagi sõnata.
 
Ohvrite ohver,
kes kahju kardab
taevastes kõrgustes.
 
Võidupilet
peidus su silme all
kuni su endale saan.
 
Lugemisse jõudis sellest virnast kriminull Kes kahaju kardab. Uue sarja esimene raamat. Saame tuttavaks järjekordse noore ja nutika kutiga, kellel on väga karismaatiline tippadvokaadist isa, kes loodab, et poeg asub tema jälgedes, kuid jälgedesse astub hoopis ta lesbist tütar. Aga poeg eelistab minna Londoni tänavatele pätte püüdma ja neid kinni panema, mitte advokaadina üritada neid karistusest päästa. Kuid esialgu läheb ta vanemate nõudmisel ülikooli ja saab sealt kunsti alase hariduse. Ülikooli lõpetamise järel alustab William karjääri, mis paneb paika kogu tema edasise elu – pärast õpipoisina pealinna tänavatel patrullimist saab temast Scotland Yardi kunsti ja antiikesemete üksuse detektiivkonstaabel ja arvata võib, et ta järgnevate raamatute jooksul ronib veel kõrgemale mööda karjääriredelit. Esimeses raamatus uurib ta Rembrandti hindamatu väärtusega maali vargust Fitzmole’i muuseumist ja samal on ta laual ka mõned väiksemad kuriteod. Lisaks sellele on vaja lahendada tal koos isa ja õega kunagine mõrv. Minu jaoks oli see esimene osa veidi selline sagrine, liigset ballasti täis. Muidugi andis sellega venitada raamatu mahtu ning sai mõned infokillud juurde, aga neid oleks saanud ka hoopis kompaktsemalt kirja panna. Seega oli minu jaoks veidi liiga laialivalguv see raamat, aga ehk on seda vaja järgmiste osade jaoks, et kui vundament on hästi lai all, siis õnnestub edaspidi sinna juba kõrgemaid torne peale ehitada. Esimene osa jättis veidi õlgu kehitama, aga mõtlen ikka sarjale vähemalt teise võimaluse anda, juhul kui ikka eesti keelde veel tõlgitakse. 

Mis vahe on draakonil ja lohel?

3./18. Väike draakon ja lohe Moneywald
Autor: Leelo Tungal
Illustraator: Kairit Krikk
Kirjastus: AS Kalev 2006
80lk./344lk./4193lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

Nii kui uue kuu teemat nägin, tuli meelde, et mul oli ju kusagil ootel see Tungla raamat, mille pealkirjas olid mõlemad. Leidsin üles ja lugesin läbi. Lastefantaasiaga siis tegu, kus jõulujutus tegutsevad nii draakon kui lohe. Ühel õnnestub siis see hea tegelane olla ja teisel paha. Ja ikka see tüüpiline Grinchi jõulujutt, kus keegi üritab jõulud pihta panna ehk siis selles loos rahaks teha. Räägitakse ka kuidas Mullivaldist sai Moneywald ja kes on kommidraakon. Üks armas väike jõululooke, õnneks lugemise päeval oli korraks lumi maas, seega tuli veidi jõulutunnet lugemisse sisse. Lastele ja lastemeelsetele täitsa sobilik lugemine ning polegi oluline, kas parajasti on jõulud käes või ei. Juba autori nime nähes teadsin, et see saab olema üks kerge mõnus lugemine ja nii oligi. 
 

Vanim teadaolev eesti keelne luuletus


2./17.  Seal tähevõlvi all
Sari: Loomingu Raamatukogu 2024/18 
Autor: Reiner Brockmann
Tõlkija: Wimberg
Kirjastus: Kultuurileht 2024
72lk./264lk./4113lk.

Lugemise väljakutse 2024: 20. 2024.aastal Loomingu Raamatukogus ilmuv teos

Vaikselt tuleb ikka eelmise aasta väljakutsega ka lõpu poole nihkuda. Nüüd jääb veel lugeda 3 teemat 4 raamatuga. Ausalt, ei saa aru, mis fenomen see on, et igal aastal hääletatakse Loomingu Raamatukogu teema sisse. Tegelikult on ju see sama teema, ega siis aastaarv seda ei muuda. Peaks saama diskvalifitseeritud nagu ebaõigete võtetega sportlased. Kes tahavad, saaksid neid ju lugeda teiste teemade alla. Minu jaoks on jah paraku see üks teema, mis ei kuulu kindlasti lemmikteemade hulka. Isegi ei saa aru, ma ju loen küll neid LR asju, aga siis ma pigem ikka tahan valida teema või autori järgi, mida loen, mitte aastaarvu alusel. Nojah, eks ma pigem loengi jah neid varasemaid, nii enda sünniaegseid vihikuid. Ju need praegused ei ole veel piisavalt laagerdunud mu jaoks. Seekordne teos sattus täiesti juhuslikult mu lugemisse. Vaja oli leida Mirkost midagi lugeda, sest paberraamatut polnud võimalik pimedas bussis lugeda. Mõtlesin, et vaatan, kas saan mõne aegunud väljakutse punkti ometi sealt läbitud. Eelmise aasta loomingu raamatukogudest oli saadaval täpselt 1 raamat, seesama. Kui lugesin tutvustust, et tegemist on inimesega, kes elanud 17.sajandil, siis ma enam ei kahelnud, et pean lugema. Mul ju see kiiks, et vaja lugeda vanu ja veel vanemaid raamatuid. Kasvõi uustrükis. Pealegi algas Eesti raamatuaasta ja sel ajal sobis ju hästi lugeda teadaolevalt ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse „Carmen alexandrinum Esthonicum…“ autoriga tutvust teha. Pean tunnistama, et Reiner Brockmanni (1609-1647) nime kuulsin elus esimest korda. Ei tea, et teda oleks kunagi kusagil õpikus nimetatud või laialdasemalt räägitud, temast kui olulisest isikust Eesti luules. Olgu, et tema looming ei olnud tänapäevaste arusaamade kohaselt ehk kõige kvaliteetsem, aga arvestama peab, et tegemist oli siiski sakslase, mitte eestlasega ja aastaks 1637. See, et üks sakslane soostus ära õppima eesti keele tasemel, et oli võimeline selles keeles luuletama ja ta seda ka tahtis teha, see on juba üks märkimisväärne olukord. Lisaks eesti keelele luuletas ta veel ka saksa, ladina ja kreeka keeles. Tema luuletused olid küll meile veidi harjumatud pühendusluuletused suures hulgas. Kirjutatud siis kellegi pulmad, matuste, lahkumiste, saavutuste puhuks. Riim veidi lihtsakoeline ja sõnumi täielikuks arusaamiseks vahel vaja teada nende tausta, kellele need luuletused ta kirjutas. Kuid need isikud ja nendega seotu on saanud ammu juba ajalooks. Seetõttu oleks tahtnud, et luuletuse juures oleks veidi enam olnud tausta lahti kirjutatud, mitte vaid nimed ja sündmus. Aga üldiselt mulle meeldis. Riimisepad meeldivad mulle ikka enam kui need vabavärslased. Ja nendest luuletustest oli tunda omaaegse eluolu ja suursugususe hõngu.

Raudmees jookseb maratoni


1./16. Alastimaratonist Ironmanini. Triatloni ilu
Autor: Janek Oblikas 
Kirjastus: Marathon100 2024
192lk./192lk./4041lk.

Lugemise väljakutse 2025: 6. Raamat, mida tahtsid möödunud aastal lugeda, kuid jäi ajanappusel lugemata

Seda raamatut oli plaan lugeda kohe, kui nägin, et selline raamat on kirjutamisel, aga läks ikka natuke aega, enne kui jõudsin lugemiseni.

See raamat algab sealt, kus eelmine, "Rabajooksust alastimaratonini", lõppes. Alastimaraton on võidetud ning ees ootab uus väljakutse – miks mitte saada raudmeheks? Just sellest teekonnast see raamat räägibki: selle võlust, valust ja ilust.Kõigest, mis sellele teekonnale jäi. Kõigest, mis sellel teekonnal abiks oli. Kõigest, mis seda teekonda takistas. Kõigest, mis ei tapnud ja tegi hoopis tugevamaks.See on lugu inimesest, kellele meeldib jooksmine, sportlik eluviis ja üha uued eesmärgid.

Kes võiksid seda raamatut lugeda? Kõik, kellel on harrastusspordi pisik juba veres – need, kes tunnevad end ära selles loos ning saavad autori kogemustega samastuda või talle vastu vaielda. Need harrastussportlased, kes veel ei ole julgenud endale raudmehe või raudnaise eesmärki seada, kuid mängivad juba triatloni mõttega. Kui keegi saab sellest raamatust inspiratsiooni oma piire nihutada, siis on see oma eesmärgi täitnud. Samuti need, kes igal aastal lubavad, et seekord hakkavad tõsisemalt spordiga tegelema – vähemalt uusaastalubadusena mõneks nädalaks –, võivad sellest raamatust motivatsiooni leida. See on tõestus, et kui üks inimene suudab, ei ole ka teistel põhjust alla anda. Samas tuletab see raamat meelde, et treenida tuleb mõistlikult – et vältida vigastusi ja kogeda rohkem spordi võlu kui valu. Ja siis on veel see viimane grupp – need, kes spordist suure kaarega mööda käivad ning isegi uusaastalubadustes ei julge endale liikumiseesmärke seada. Nemad võivad siit leida kinnitust, et sport ongi kahjulik – sest kui ei tee trenni, pole ju ka spordivigastusi! Tõsi, liikumise kasulikkusest räägitakse küll palju, aga… eks külmkapi ja diivani vahet käimine on ka ju omamoodi liikumine. Kui tervis jupsima hakkab, ehk siis jõuab lõpuks ka välisukseni.

Kuigi see raamat asub raamatukogus spordi ja kehakultuuri riiulis, võiks selle vabalt ka huumoriraamatute sekka sokutada. Siis oleks seal ka ometi üks tõeliselt naljakalt kirja pandud raamat. See on kirjutatud mõnusas, sarkastilises võtmes – musta huumoriga, mis keerab äpardused täiesti üle võlli. Kuidas muidu kõige kergemini äpardustest ja eksimustest üle saada, kui mitte esmalt iseenda üle naerdes? Ja äpardus või eksimus ongi madalam kui muru ja ei sekelda enam ringi hambad irevil. Muidugi, valu ei ole alati see tegelane, kelle üle lihtsalt naerda saab, tema on juba kraadi võrra tugevam tegelane. Teda tuleb vahel tõsisemalt taltsutada. Ja paraku on selles raamatus valust juttu täpselt sama palju kui võlust. Võib-olla kiirgab lugejale see valu veel tugevamini kui võlu. Millegi kogemiseks peab ikka seda pigem ise läbi elama. Valu kogemus on meil kõigil, samas kui spordivõlu kogemust ei pruugi olla. Raamat on väga ausalt ja avameelselt kirjutatud, võib öelda, et autor ei jooksnud pelgalt alasti maratoni, vaid ka kirjutas ennast selle raamatuga alasti. Siin on kirjas nii mõnigi teema, mida enamasti ei soovita üldsuse ette tuua, kuigi ehk peaks, et ümbritsev ühiskond oskaks paremini märgata ja arusaada. 

Kuigi üldjoontes ma teadsin autori raamatus kirjas olevaid lugusid juba varasemalt, siis ikkagi oli väga põnev lugemine ja kui ma olen pigem ikka selline lugeja, keda on raske raamatute juures nutma või naerma ajada, siis naerma ajas see raamat mind ikka vägagi mitmel korral ning suu oli pidevalt muigvel. Seda, et ta raudmees on, teadsin ennegi, aga see raamat näitas, kui kindlad ja samas kui haavatavad need rauad ja mehed tegelikult on.

Pildil olen koos raamatu autoriga oma koduõues, aasta oli siis 1976. 

2025 jaanuar kokkuvõte

 


Raamatuid: 15

Lehekülgi: 3849
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 124
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 257
 
Kõige õhem raamat: 92
Kõige paksem raamat: 544
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 7
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 2
Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 1
. Ulme: 4
. Hea Lugu: 1
Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke:   14
Enim loetud kirjanik: Stanislaw Lem (2)
meesautorid: 9
naisautorid: 4
segapaarid: 2
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (3)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Suurbritannia (4)
 
Vanim raamat ilmunud: 1962
Uusim raamat ilmunud: 2024
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 3
Raamatukogust laenatud: 11
Loetud e-raamatuid: 1

Loetud lastekirjandus: 3
noortekirjandus: 0
täiskasvanutekirjandus: 12

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 6
ulme, fantaasia 5
ajalugu 1
muinasjutt 1
novellid 1
saagad 1
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,00
10 palli saanud raamatud: Reisija 23, Liivakell

Kas ka inimaju vajab draiverit?

15. Ajudraiver
Sari: Teaduse kaardivägi 9 
Autor: Joel Jans
Kirjastus: Lummur 2022
288lk./3849lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Sellest nimekirjast oli mul varasemalt loetud 5 ja pool raamatut. Nüüdseks siis loetud veel 1,5 raamatut ja üks raamat on veel olemas ja ootab lugemist. Ajudraiveri lugemise lõpetasin jaanuari viimastel minutitel. Kes arvab, et surmaga lõppeb kõik, kes arvab, et teispoolsuses läheb kõik edasi. Selles loos ei ole surm lõpp, vaid hoopis algus. Lugu saab alguse ajal kui kogu inimsugu on välja surnud ja tehisintellekt hakkab inimesi taastama. Küll virtuaalselt, aga surnust ärganud ise ei saa arugi alguses, et nad mingid tehised on. Elu läheks nagu sealt edasi, kus see kunagi pooleli jäi, aga tehisintellektil on suured ambitsioonid ja see plaanib elustada kõik inimesed, kes kunagi maailmas elanud on. Kui tänapäeva inimene saab juba aru sellest virtuaalsest maailmast, siis kuidas selgitada asja muinasaegsele, keskaegsele või kasvõi sajand tagasi elanud inimesele? Kas need inimesed vajaksid oma ajju draiverit, mis nad uuendaks? Tekivad vastuolud selles suhtes ka tehisintellektide endi seas. Juttu jätkub nii seiklusi, virtuaalmaailma kui inimsuhteid. Täitsa huvitav maailm oli, palju detaile oli minu jaoks paigas, samas jättis ruumi ka oma fantaasiale. Ja iga aastaga võib see raamat omapärasemaks muutuda vastavalt sellele kuidas tehisintellekti maailm meil kiirelt edasi areneb.