Teekond peale maailmalõppu

6./30. Needuste allee
Autor: Roger Zelazny
Tõlkija: Juhan Habicht
Kirjastus: Katherine 1992
160lk./1534lk./7615lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Malle Aasmaa soovitab

Ohtlik postapokalüptiline Ameerika. Raamatu peategelane on Hell Tanner, endine kurjategija, kes oli vangis. Kui aga on vaja toimetada elutähtsaid vaktsiine Bostonisse, pakutakse Tannerile vabadust vastutasuks selle ohtliku missiooni täitmise eest läbi needuste allee – radioaktiivse ja mutantidega asustatud maa-ala, kus inimene on inimesele hullemgi veel kui mutant. Kirjeldused hävitatud linnadest ja ohtlikest olenditest on elavad ja haaravad. Raamatu tempo on kiire ja tegevusrohke, hoides pidevalt pinevust ja põnevust. Hell Tanner ise on keeruline ja huvitav tegelane. Ühel hetkel jäle tegelane ja teisel kangelane. Raamatus ei kardeta näidata maailma ja inimeste julmust, kuid samas leidub loos ka musta huumorit ja lootusekiiri. On nii häid kui halbu tegelasi. Raamat käsitleb ellujäämist, lunastust ja inimvaimu vastupidavust isegi kõige lootusetumas olukorras. Kirjeldused toimuvast tekitasid väga selge filmi ajju lugemise ajal. Maailm oli sünge, aga alati ilmus ikka kõige süngemate hetkede järel taas helgemad hetked, mis ei lasknud asjal liiga depressiivseks muutuda ja jättis lugejale ikka tunde, et tulevik ei jää tulemata, elu läheb edasi ja inimsugu jääb kestma. Nojah, see oli küll ettearvatav, kas vaktsiin jõuab või ei jõua kohale, mulle vähemalt, aga ei seganud lugemist, sest kuidas ja mis olid veel põnevad ja teadmatud. Selles suhtes meenutas neid Hollywoodi märulifilme, kus üks kangelane on paljakäsi kümne hambuni relvastatud vastase vastu ja ikka on tema, kes puhta nahaga välja asjast tuleb. Aga eks selliseid kangelasi vaja ka meie maailm nii enne kui pärast maailmalõppu.
Zelazny läks mul juba eelmisel aastal vaja rohkem tema raamatuid lugeda nimekirja ja selle raamatuga ta kinnistas ennast seal veel tugevamalt. Mulle meeldib kirjaniku stiil ja loodetavasti soovitatakse selles väljakutses veel tema teoseid.

Imeilus naine - kas libarebane või kooljas?

5./29. Libarebased ja kooljad
Autor: Pu Songling
Tõlkija: Andres Ehin
Kirjastus: Eesti Raamat 1986
320lk./1374lk./7455lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Pu Songling (1640–1715) on Hiina kirjanik. See raamat sobib neile, kellele meeldivad salapärased ja veidi kõhedad lood. See on kogumik lühijutte, kus päriselu ja müstika segunevad nii loomulikult, et piir reaalsuse ja fantaasia vahel muutub häguseks. Peategelasteks on libarebased, kooljad ja muud kummalised olendid, kes satuvad inimestega kokku igasugustes ootamatutes olukordades. Paljud jutud on romantilised, kus noor mees armub kaunisse naisesse, kes hiljem osutub libarebaste suguvõsast pärinevaks olendiks või hoopis kooljaks. Mõni on naljakas, mõni aga päris hirmus. Just see mitmekesisus teebki raamatu huvitavaks, sest kunagi ei tea, milline nüüd järgmine lugu on. Kuigi paljud lood on sarnased, siis ikka on neis midagi erinevat. Aga üks on ühine, soov olla armastatud ja leida enda kõrvale ilus ja armas kaasa. Kuid üldiselt kui mees nägi imeilusat naist, siis ta oli kindlasti kas libarebane või surnud ja enamasti ükski mees seda ei adunud enne kui oli hilja.

Kuigi need jutud on kirjutatud rohkem kui 300 aastat tagasi, ei tundu need sugugi vanamoodsad. Pu Songling oskas oma lugudesse põimida inimeste igavikulisi hirme, lootusi ja püüdlusi. Ta kirjutas lihtsas ja elavas stiilis ning paljudes lugudes on ka terav ühiskonnakriitika tolleaegse Hiina valitsemissüsteemi ja korruptsiooni kohta. Songling põimib omavahel Hiina rahvapärimuse ja fantaasia, sest need lood ei ole lihtsalt hirmutamiseks, vaid annavad ka väikese pilgu mineviku maailma ja inimeste uskumustesse. Raamat viib Hiina vanadesse legendidesse, kus tavalised inimesed võivad igal hetkel sattuda libarebase küüsi või avastada, et nende naabruses elab hoopis kooljas, liikuda siin ja sealpoolses maailmas edasi-tagasi või omada võluvõimeid. 

Ühest küljest oli see Hiina vana maailm, tema folkloor ja filosoofia huvitavad, aga seda oli raske pikalt järjest lugeda, eriti õhtul väsinult. Seetõttu võttis lugemine mitu nädalat. Pigem on see raamat, mida võikski lugeda mõne loo kaupa hästi pika aja jooksul, siis püsib põnevus ja raamat ei muutu igavaks ning veidi rutiinseks. Jälle üks väga pikalt riiulis seisnud raamat lõpuks loetud.

Lumi pimestab ja uputab

4./28. Lumepimedus
Sari: Cherringhami mõistatused 8, Krimiraamat 
Autor: Matthew Costello & Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
138lk./1054lk./7135lk.

Lugemise väljakutse 2025: 42. Lumi tuli maha ja valgeks läks maa… - raamat, mille kaanel või sisus on palju lund
 
Lund on nii kaanel kui sisus ning lumel ehk talvel on oluline roll selles loos. Selle kandi viimaste aastate rängim lumetorm lõikab Cherringhami muust maailmast ära. Linnakese piiridest väljas, kõrgete müüridega gooti stiilis härrastemajas asub kiratsev vanadekodu Broadmead Grange. Üks selle asukas, vaene vana Archy kaotab lumemöllus tee ja temast saab Cherringhamis järjekordne ohver. Kas Archy vandus tõepoolest alla loodusjõududele või põhjustas tema surma kellegi kuri käsi? Kui juba Sarah ja Jack satuvad asja uurima, siis võib aimata, et kõik ei ole nii, nagu alguses välja paistab. Kes oli Archy ja mis üldse seal vanadekodus toimub, midagi kahtlast on sellega lahti. Ja kuidas suhtuvad Cherringhami elanikud üldse suurde lumetormi, millega nad pole harjunud, kui oluliselt see kogu elu seisma paneb. Kas see on rõõm või mure või mõlemat, olenevalt kelle vaatekohast vaadata. Mõnus väike kiire lugemisamps üheks õhtuks. Seekordne lugu meeldis rohkem kui paar eelmist, oli kuidagi veidi vähem äraarvatavam, kuigi sain aru, mis toimub veidi enne kui lugu oma uurimisega sinnani jõudis. Loodetavasti saab neid Cherringhami mõistatusi lugeda veel pikalt eesti keeles. 

Kas õuduskirjanduse lugemisel peab hakkama õudne?

3./27. Dracula külaline
Sari: Ulmeguru ulmesari 
Autorid: Ambrose Bierce, Robert Louis Stevenson, H. G. Wells, Artur Machen, Jack London, Arthur Conan Doyle, Lafcadio Hearn, F. Marion Crawford, John Buchan, Algernon Blackwood, E. F. Benson, William Hope Hogdson, Bram Stoker, Henry S. Whitehead, H. P. Lovecraft.
Tõlkija: Silver Sära
Kirjastus: MTÜ Gururaamat 2025
380lk./ 916lk./6997lk.

Lugemise väljakutse 2025: 52. Paljutõotav pealkiri

Tänan Ulmeguru Jüri Kallast, et võitsin selle raamatu loosiga omale. 

Dracula on kõigile tuttav tegelane, ka neile, kes pole kunagi raamat Bram Stokeri lugenud. Kui temaga tegemist, siis järelikult õudusjutt. Õudusjutt - järelikult peab olema ju õudne! No ei hakka õudne, kohe üldse ei hakka, ehk mõne jutu juures veidi kõhe, aga mitte õudne. Ja siis jõudsin looni, mis mulle selles raamatus tegelikult isegi kõige rohkem meeldis - järelsõnani. Ja ma sain aru, mis mul viga on, seal oli just räägitud täpselt minust. Miks ma ootan, et oleks õudne ja miks ma pärast taas tõden, et ei olnud ju. Psühholoogiliselt harjub aju ehmatavate või häirivate elementidega ning need ei tekita enam tugevat emotsionaalset reaktsiooni kui on piisavalt palju õuduslugusid elu jooksul loetud. Pole lihtsalt enam seda lugemisnärvi, mida näitab ka see, kui veriseid krimisid inimene loeb ja ma eelistan juba ikka neid verisemaid. Pealegi on minu arust väga hästi öeldud juba eessõnas: "Õudne on juttude tegelastel, kes kõike toimuvat peavad läbi elama.". Kui tekst ei aktiveeri lugeja kujutlusvõimet piisavalt, jääb hirmureaktsioon nõrgaks. Kuna mina ei ole tegelane seal loos ja õudusjutte lugedes ma jään alati kuidagi aknast sisse piilujaks, mitte ei lähe täiesti loosse sisse, siis ei saagi mul ju õudne hakata. Need lood, kus ma suudan veidi enam loos sees olla, tunnetada lugu, need on just need, mis tekitavad veidi kõhedust. Selletõttu ma tunnetan ka kõige õudsamatena just reaalelu kirjeldavaid raamatuid, sest ma suudan neid piisavalt jubedalt ettekujutada, neisse siseneda. Aga neid õudusjutte ma võtan oma peas kui väljamõeldud üleloomulikke lugusid ja seega ma jään neist lugudest ka väljapoole. Pealegi loen ma oma turvalises keskkonnas tänu millele on turvatunne suurem ja hirmureaktsioon nõrgem, pealegi enamus lugusid ei haaku minu isiklike hirmude ja foobiatega, mistõttu jääb ka mõju nõrgemaks. Tänu sellele raamatule ma sain nüüd need asjad paika ja ehk edaspidi oskan ka õuduslugusid paremini nautida, neisse sisse minna, mitte jääda kõõluma lävepaku taha. 

Selles raamatus oli tegelikult üks lugu, millesse ma juba enamvähem sisse vupsatasin ja üsna hästi tunnetasin ning see oli ka lugu, mis tekitas kõige enam kõhedust. Päris õudust mitte, sest ma siiski jäin oma turvalisse keskkonda ja vaid varbad ja näpud ületasid selle maagilise piiri ning puutusid hüljatud õuduslaeva kusagil kaugel ookeanil. Tegemist oli siis looga William Hope Hogdsonilt "Hüljatud laev". Teine lugu, mis mulle rohkem sobis oli Ambrose Bierce "Kummitusmaja", seda suutsin ka oma vaimusilmas rohkem ettekujutada realistlikumalt, st. õudsamalt. Aga no ei ole mul võimalik kõikidesse lugudesse sisseminna tegelase kingades. Midagi ei ole teha, kui tegelane on lihtsalt niivõrd ohmu. Kui ikka mitmed inimesed räägivad ja keelavad vampiiri lossi minna, tegelane ise ka saab aru, et tegemist on vampiiriga, siis ta ikka läheb lihtsameelselt sinna ja siis loodab, et keegi ta nüüd ära päästab, mingi ülim ime. No ei suuda mina sellise jäärapäise isiku kingadesse astuda, ma oleks ammu sealt kadunud nagu tuul. 

Üldsiselt oli aga hea raamat, mulle sellised klassikalised vanemad õuduslood meeldivad rohkem kui mingid tehnoloogilised uuemad lood. Ja nüüd ma tean, et õuduskirjanduse nautimine ei eelda tingimata hirmutunnet, vaid võib võtta kui meelelahutust või põnevuslugusid. Seega loen ja naudin neid ka edaspidi ilma otsese õudustundeta.

Ajalooline põnevik, gooti õudusromaan või romantiline armastuslugu?

2./26. Kuningas Stahhi ajujaht
Sari: Mirabilia  
Autor: Vladimir Karatkevitš
Tõlkija: Laine Soe
Kirjastus: Eesti Raamat 1983
192lk./536lk./6617lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab

Lauri kirjutas: "Kellele ajalooline põnevik, on isegi mingeid ajaloolise kriminulli sugemeid, kellele aga sünge stiilipuhas gooti õudusromaan kummitavate mõisade, hirmuäratavate üleloomulike sajanditetaguste kättemaksjate ja piinatud mõisapreilidega, taustaks Valgevene/Poola maa-aadli allakäik kuskil XIX sajandi lõpus.". Minu jaoks ei olnud see hetkel kumbki. Hoopis üks ajalooline armastuslugu Valgevene maamõisast, mõisapreili ja tudengi armumise lugu taustaks maa-aadli allakäik ja ikka need igavesed rahaahnus ja kättemaksuiha. Seega, saab sellest raamatust väga mitmeid asju välja lugeda olenevalt lugejast. Judinaid see lugu mulle peale ei ajanud ja lugemine läks üsna vaevaliselt. No ei olnud kohe minu raamat. Ajalooline taust oli seal kõige huvitavam, sest mul polnud aimugi Valgevene aadelkonnast ja mis seal aladel on üldse kunagi toimunud. See kummitava ajujahi seltskond võis ju kohalikule mõisapreilile hirmu nahka ajada, aga ma olin täitsa kindel algusest peale, et mingeid kummitusi seal nüüd küll mängus ei ole. Ei tundunud sedasorti raamat olema. Pigem ikka selline lugu, kus vapper prints päästab kurja lohe käest õrna printsessi ja nad elavad õnnelikult edasi kuni nad surnud ei ole. Surnuid ikka jagus omajagu sellesse raamatusse ja ikka oli inimkäsi selles süüdi, et nad elu jätsid, mitte müütilised olendid ega kummitused. Nüüd on see raamat igatahes lõpuks loetud (peale 40+ aastat oma järjekorra ootamist riiulis) ja saab võimaluse mõne tasuta riiuli kaudu kellegi teise riiulisse liikuda. Lauri soovitustest on mul varasemalt vaid üks raamat loetud (Jaam üksteist), aga lisaks loetud ajujahile on veel üks raamat, mis kodus olemas. Kui ma 28.veebruaril oma raamaturiiulit vaatasin, siis jäi see raamat silma ja mõtlesin, et keegi võiks seda soovitada, saaks lugemata raamatute riiulisse tükk maad tühja ruumi juurde...

Pärast maailma hukku

1./25. Süsteem
Autor: Mairi Laurik
Kirjastus: Fantaasia 2016
344lk./344lk./6425lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: Eili Einama soovitab

Armastuslugu, millel on postapokalüptiline maailm taustal. Armastusloos ei ole midagi ulmelist. Täitsa realistlik keeruline lugu, kus kõik üritavad asju oma arust parimal moel lahendada ning peategelased jäävad seetõttu elukeerdkäikude hammasrataste ja mittemõistmise - mitterääkimise labürinti. Noorte armastus, vanemate armastus oma laste vastu, naise ja mehe vahelised tunded, ideaalsed paarid ja südamete leitud paarid. Loos on piisavalt keerdkäike, et asja põneval tasemel hoida. Algus jäi minu jaoks veidi igavaks, sest ma pole päris see inimene, kellele romantilised armastuslood meeldiks, aga edasi läks juba veidi huvitavamaks kui süsteem hakkas kaikaid kodaratesse loopima. Ja see postapokalüptiline maailm oli väga hästi kirjeldatud, mitte otse pealesuruv, aga pidevalt tasakesi taustal olles ja ettekujutust loov. 

Raamatu sündmustik hargneb kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Tulevikus haarab maailma kaos, mis seab inimkonna eksistentsi küsimärgi alla – liigina ähvardab meid kas väljasuremine või kiiritussaaste tõttu muteerumine. Ellujäämiseks tuleb langetada raskeid otsuseid, mistõttu teadlased loovad arvutiprogrammi, mis aitab leida kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Kuid programmeerija Ray Domen näeb süsteemis potentsiaalset ohtu ning lisab koodi varjatud lõkse, mis võimaldaksid vajadusel programmist loobuda. Paraku ei suuda ta ette näha, kuidas tema loodud mehhanism mõjutab kauges tulevikus ühe noore naise elu, muutes selle äärmiselt keeruliseks. Süsteem on kõige olulisem, inimesed vaid etturid süsteemi mängus. Aga kes loovad ja viivad edasi seda süsteemi, eks ikka needsamad inimesed, kes ühel hetkel ei pruugi olla enam süsteemi juhid vaid etturid süsteemi sees. 

Hiljuti loetud "Novembriöö kirjad" samalt autorilt meeldis mulle rohkem, aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et ka see raamat meeldis, vajasin vaid pikemat lugemist, et sellesse raamatusse sisse minna. 

Veebruar 2025 kokkuvõte


Raamatuid: 9

Lehekülgi: 2232
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 80
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 248
 
Kõige õhem raamat: 72
Kõige paksem raamat: 383
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 2
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 1
Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 1
. Ulme: 5
. Hea Lugu: 0
Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 7 
Enim loetud kirjanik: Suzanne Collins (3)
meesautorid: 3
naisautorid: 6
segapaarid: 0
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 6
Enim loetud kirjastus: Tänapäev (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 4
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (3), USA (3)
 
Vanim raamat ilmunud: 2006
Uusim raamat ilmunud: 2024
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 5
Raamatukogust laenatud: 3
Loetud e-raamatuid: 1

Loetud lastekirjandus: 1
noortekirjandus: 3
täiskasvanutekirjandus: 5

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 2
ulme, fantaasia 4
luule 1
muinasjutt 1
sport 1
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,22
10 palli saanud raamatud: polnud