Kas lohed saavad täita inimeste soove?

25./70. Viimane
Autor: Grethe Rõõm 
Kirjastus: Mugul OÜ 2025
398lk./ 5970lk./17367lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

See oli nüüd küll ülikiire lugemine, nelisada lehekülge sai loetud vaid mõne tunniga, käsi juba väsis ära pidevast kiirest lehekülje pööramisest. Tempo oli kogu aeg kõrge, tegevus pidev ning üllatused tulid just siis, kui tundus, et nüüd võiks korraks rahuneda. Päeval, kui Kippen päästab parima sõbra Jumi peninukkide kohutavast rünnakust, ent kukub ise kuristikku ja kaob, muutub kõik. Kas Kippen jäi ellu? Kas Jumi pääseb peninukkide käest ja miks nad teda muudkui järjest ründavad? Unistusest leida üles soove täitev lohe, saab pöörane seiklus elu ja surma peale. Maailm, kus kõrvuti inimestega elavad müütilised olendid. Väga erinevad ning erinevate soovide ning kavatsustega, erineva iseloomu ja suhtumisega inimestesse. Tegelased olid vägagi värvikad, nii inimesed kui müütilised olendid. Lohe ei olnud küll kohe algusest tegev, aga viimases kolmandikus oli ta vägagi oluline tegelane, ilma kelleta oleks palju olnud hoopis midagi muud, kui lugu nüüd oli. Jumi oli sümpaatne tüdruk, kes pidi lisaks seiklustele saama teada nii mõndagi ka enda kohta ning mitmeid kordi seisis valikute ees. Samuti seisis Kippen mitmete valikute ees. Eks see oligi parajalt endast ja maailmast arusaamise ja mõistmise raamat. Raamat kus kiht kihilt tulid erinevad maailmad ja tegelased välja. Kus inimeste maailm põrkus kokku müütilise maailmaga. Kohati oleks tahtnud nendest maailmadest ehk isegi pikemalt ja põhjalikumalt teada saada, sest hetkel jäid nii mõnedki tegelased veidi arusaamatuks, mis siis nende tegelik plaan ja soov oli ning kuidas täpselt nad selle looga haakuvad, aga eks järgmises osas ehk selgub nii mõndagi lähemalt ja hetkel tekkinud küsimärgid saavad vastused. Ja igatahes ma tahaks nüüd juba edasi seda lugu lugeda. 

Olete kohanud rohelist tuult?

24./69. Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga
Sari: Haldjamaa1 
Autor: Catherynne M. Valente
Illustreerija: Ana Juan 
Tõlkija: Leelo Märjamaa
Kirjastus: Draakon & Kuu 2019
247lk./5572lk./16969lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

Kui Roheline Tuul ilmub leopardi seljas Septembri akna taha ning kutsub tüdruku endaga Haldjamaale kaasa, ei kõhkle September hetkekski. See kutse avab ukse imelisse ja salapärasesse maailma, mis on täis võlu, kuid ka ohte. Haldjamaal ei ole kõik sugugi nii harmooniline, kui alguses võiks loota. Seal peituvad tumedad saladused ning ootamatud katsumused, mis panevad Septemberi julguse ja nutikuse proovile. Tüdruk satub mitmetesse seiklustesse, kus ta kohtub erinevate tegelastega, kellest igaüks on omanäoline ja omab oma häid ja halbu külgi. Üks peamisi küsimusi on, et kes on see salapärane Markiis, kes seal valitseb ning miks ta on sedavõrd kuri. Markiisi mõjuvõim ning tema salapärased kavatsused loovad  õhkkonna, mis sunnib Septemberi ning tema uusi sõpru astuma vastu raskustele, et taastada rahu ja õiglus. Kas September ja tema kaaslased suudavad olukorda parandada või satuvad hoopis ise hätta ning vangistusse? Kas tüdruk leiab võimaluse tagasi koju naasta või hoopis avastab, et Haldjamaa pakub talle midagi enamat. Teistsugust elu, mis võib osutuda isegi paremaks. Need küsimused hoiavad lugejat põnevil ning kutsuvad kaasa mõtlema, milline on tõeline kodu ja mis teeb elu õnnelikuks. Lugu on lastepärane fantaasiaseiklus, mis on täis mitmekesiseid pöördeid ning eripalgelisi tegelasi. Nooremana oleks see seiklus mulle huvitavam olnud kui hetkel oli, või siis vähemalt põnevam. Kuid loo maailm ja tegelaskond olid piisavalt värvikad ning kaasahaaravad, et ma võiksin lugeda edasi Septembri järgmisi seiklusi, mida tundub, et pole kahjuks eesti keelde tõlgitud.

Düstoopiast utoopiasse

23./68. Alex Globin. Poolsaar
Autor: Peeter Wõrk 
Kirjastus: PW Partners OÜ 2024
257lk./5325lk./ 16722lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: düstoopia

Kodumaine düstoopia. Lähitulevik, kus inimeste pidev jälgimine ning sõna- ja mõttevabaduse puudumine on norm. Tehnoloogia ja tehisintellekt muudavad maailma kiiremini, kui ühiskond jõuab kohaneda, ning annavad valitsejale üha suuremad võimalused inimeste kontrollimiseks ja suunamiseks. Alguses võib see tunduda efektiivse juhtimisena, õigel ajal õiged otsused, andmepõhine valitsemine, aga tegelikult tähendab see süsteemi, kus iga inimese elu on läbipaistev ainult riigi jaoks, samal ajal kui riik ise muutub aina suletumaks. Privaatsus ei ole enam inimõigus, vaid luksus, mida saavad endale lubada vaid need, kes süsteemist kõrvale jäävad, kui selline võimalus üldse veel eksisteerib. Selles raamatus kirjeldatud ühiskond oli üsnagi tuttav. Mitte otseselt tänapäevane, aga siiski maailm, kuhu ühiskond suundub. Tegelikult oli see ühiskond seal raamatus väga kahvatult välja kirjutatud ja ega see eriti reaalsusest palju ei erinenud. Selles osas autoril fantaasiat nappis. Tulemusena jäi düstoopiline tulevik kahvatuks varjuks ja ebaulmeliseks. Raamatu lõpuosa liikus edasi utoopiasse ja see oli minu jaoks juba pigem ulmeline unenägu. See lahendus jäi ebausutavaks. Samas, kui mul oleks olnud võimalus sinna utoopilisele poolsaarele kolida, siis pigem ma oleksin siiski jäänud kodumaale. Olgu, mingiks ajaks ju oleks võinud puhkama minna, kes ei tahaks vahelduseks keskkonda vahetada ja hingata sisse midagi uut, aga ma ei usu, et need ettevõtjad, kes sinna jõudsid, pikalt sellist jõudeelu viitsisid pidada. Keskealised ettevõtlikud mehed ei ole just see sihtrühm, kes kergesti loobuvad töörutiinist ja saavutustest. Need pigem töötavad ennast segaseks kui viskavad jalad seinale ja kukuvad vaid lõbutsema. Isegi kui neil juba on piisavalt raha, et seda endale lubada. Kui juba on, siis pigem tahab inimene ju rohkem, rohkem mõju, rohkem prestiiži, rohkem tegevust. Passiivne õnn ei rahulda neid, kes on harjunud saavutama. Ja ega see maailm seal nii utoopiliselt õnnelikuks ilma igasuguste reeglite ja seadusteta ju jääda ei saa. Iga kogukond, kui see kasvab ja püsib, vajab mingisugust korrastatust, struktuuri ja kokkuleppeid. Seega mingi aja pärast muutub see ikka mingil määral taas reguleeritud ühiskonnaks, mille eest nad ju sinna põgenesid. Kui loogiliselt edasi mõelda, siis sealne kogukond oleks üsna kiiresti kasvanud uueks süsteemiks, võib-olla küll inimnäolisemaks, kuid siiski süsteemiks.

Üldiselt ei olnud eriti tugev raamat. Palju küsitavust ja kuidagi kunstlik, ei olnud loomulik. Tegelased jäid natuke üheplaaniliseks. Ka ulmelugu võib olla realistlik ja loomulik, eriti selline düstoopiline lugu, kus inimpsühholoogia ja ühiskondlikud protsessid peaksid olema põhjalikult läbi tunnetatud. Plussina peaks märkima, et raamatus olid illustratsioonid. Täiskasvanute raamatutes on neid kahjuks väga harva, justkui oleks visuaalne komponent mõeldud vaid lastele või noortele. Raamatut siiski ei soovita. 

Mõrvar kruiisilaeval!

22./67. Laip majaka juures
Sari: Kitt Hartley Yorkshire'i müsteeriumid 6 
Autor: Helen Cox 
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025
225lk./5068lk./16465lk. 

Kitt, tema kaksikõde Rebecca, Grace ja Evie valmistuvad puhkusereisiks Šotimaale, kui Kitti ukselävele ilmub kruiisilaeval töötav Errol Jackson. Mees toob uudise, et tapetud on Kitti vana sõber, endine salakaubavedaja Bryce ja mõrva ainus tunnistaja näikse olevat rääkiv papagoi Skittles. Muidugi ei saa enam seltskond minna Šotimaale, tuleb siirduda Oslosse suunduvale kruiisilaevale ja hakata uurima, kes siis ikka oli mõrva taga. Bryce oli väga vastuoluline isiksus, kes suutis sageli sattuda teistega konflikti ja nii ei olnud see ka tema viimases töökohas, kus ta suutis nii mõnegi töökaaslasega pahuksisse minna. Kuid kas uurimine on naiste jaoks ohutu või mõrvar ei soovi oma teele uusi segajaid. Kittil oma kaaslastega on vaid nädal, et mõrv lahendada ja mõrvar kinni võtta, kuid politsei on kaugel ning Halloran ei saa seekord olla abiks või turvajaks. Lugu läheb kohati vägagi ohtlikuks. Põnevust ikka on, aga need Kitti lood on kergemat sorti krimid. Mulle see sari kuidagi meeldib, ehk peamiseks süüdlaseks on, et peategelaseks raamatukoguhoidja, kes nüüd küll enamuse ajast on eradetektiiv. Aga igas loos on raamatukogu ja raamatute temaatika siiski sisse toodud. "Enamik inimesi ei leia oma töökohal midagi lohutavat. Aga minu puhul on nii, et keset raamatuid tunnen end otsekui kindlusemüüride vahel. Ma tunnen end turvaliselt." Nii ütleb Kitt oma õele, kui nad lähevad laeva raamatukokku. Ja võin tunnistada, et ma saan täiesti Kittist aru, keset raamatuid on palju turvalisem, kui keset inimesi või mõnda muud kohta. Mis muud, kui ootan järgmisi kahte osa selles sarjas.  

Uskuda tunnistajaid või mitteuskuda, aga lapstunnistajaid?

21./66. Hauavälu
Sari: Södersläti kuriteod 1
Autor: Mattias Edvardsson 
Tõlkija: Li Laanemets
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
276lk./4843lk./16240lk.

Üks üsna öövastav krimka. Minu jaoks on alati kõige jubedamad need krimid, kus kannatajateks on lapsed, eriti kui nende elutee keegi vägivaldselt ära lõpetab. Lapsed mängivad metsas peitust ja järsku on üks lastest kadunud. Otsimise peale leitakse väikese poisi surnukeha. Kes ja miks ta tappis. Mängukaaslased küll osutavad kellelegi, kuid kas usaldada väikesed lapsi tunnistajatena? Kui usaldusväärsed on üldse tunnistajad? Kas tunnistajatega saab manipuleerida või õigemini nende mäluga? Panna nad mäletama täpselt midagi, mida nad tegelikult pole kunagi näinud? Ja kui tegemist on veel väikeste lastega, kes on saanud kaaslase surma tõttu trauma? Kas mittemäletamine on organismi enesekaitse või lihtsalt valetamine, et mitte avalikustada tõde? Kuivõrd suudavad täiskasvanud ennast viia laste tasemele ja nendega suhelda, neid kaitsta? Raamat on täis küsimusi ja psühholoogilist pinget. Loos on mitmeid kahtlusaluseid ja ülestunnistusi, kuid isegi kui loetakse, et süüdlane on leitud, siis jääb uurimisse kogemata sattunud noor politseinik Gunni asjas kahtlema. Ja kui viis aastat hiljem kaob läheduses järgmine poisike, siis ta seostab need lood ja hakkab taas ka esimest mõrva uurima, ei usu toonast versiooni. Kas siis oldi õigel teel või on mõrvar siiski veel vabaduses? Põnevust selles loos oli ja lõpp oli veidi ootamatu, kuigi ma juba siiski veidi kahtlustasin ka õiget tegelast. Taustal oli Gunni enda lugu, kuidas ta kunagi oli Jehoova tunnistajate seast väljavisatud ja kuidas tema pere enam temaga tegemist ei tahtnud teha, aga ta näeb, et õe eluga pole päris õiged lood. Ka selle liini psühholoogiline pool, kuidas su pere jääb siiski su pereks isegi siis, kui nad on sinuga sidemed katkestanud. Raamat oli muidu hästi kirjutatud, aga lastevastane vägivald oli selles see, mis mulle vastu hakkas. Loodetavasti järgmises osas on ohvriteks ikka täiskasvanud, sest iseenesest võiks seda edasi lugeda, eelkõige, et teada saada kas Gunnil õnnestub oma õde jehovistide käest päästa. 
 

Sipelgate salaelu

20./65. Sipelgas Si
Autor: Johannes Selg
Kirjastus: Postimehe Kirjastus 2025
280lk./ 4567lk./15964lk.
 
Lugemise väljakutse 2024: 25. Raamat, mis on ilmunud enne sinu sündi
 
Raamat ilmus esmakordselt 1939. aastal ning selle autoriks on kirjanik Johannes Selg, kes kirjutas noortele lugejatele allegoorilise teose, kus loodusmaailma sündmusi ja olendeid kujutatakse inimestele omaste tunnete ja suhete kaudu. See võimaldab lugejal samastuda putukate maailma tegelastega viisil, mis on ühtaegu õpetlik ja kujutlusvõimet avardav. Teose sisu ja stiil meenutas mulle kohati üht mu lapsepõlve lemmikraamatut "Sipelgad ei alistu", kus seikles sipelgas Ferda. Kuigi ma ei mäleta enam kõiki üksikasju piisava täpsusega, et kahte raamatut põhjalikult võrrelda, meenub, et mõlemas loos oli ämblikuga võitlemine. Raamat annab ülevaate sipelgate elust ja kombestikust. Loost saab aimu nende toitumisharjumustest, hierarhilisest ülesehitusest, igapäevaelust pesas ning loomulikult ka vaenlastest, kellega neil tuleb rinda pista. Kõike seda esitatakse köitvalt ja isikupäraselt, putukate mikromaailm avaneb justkui inimühiskonna peegeldusena. Loo keskmes on noor sipelgatüdruk nimega Si, kelle eksistents on juba algusest peale seotud juhuse ja hoolivuse imelise kombinatsiooniga. Nimelt päästis üks sipelgas hukkumisele määratud, nõrga ja mahajäetud muna ning sokutas selle märkamatult teiste munade hulka. Kui vastne koorus, sokutas ta selle edasi eliitkihti, andes talle võimaluse kasvada üles soodsates tingimustes. Just sellest päästetud sipelgatirtsust kujuneb loo jooksul oluline tegelane, kelle areng ja teod mõjutavad tugevalt kõike järgnevat. 
Raamatu lugemine osutus oodatust kaasahaaravamaks. Hoolimata sellest, et teos on kirjutatud peaaegu sajand tagasi, mõjub see tänapäevalgi värskelt ning ärgitab mõtlema nii looduse kui ka inimsuhete üle. Vaid mõned kohad märkasin, kus oli kasutuses vanaaegne sõnastus, aga need ei tohiks olla takerduskohaks isegi noorele lugejale. Allegooriline käsitlusviis, mis põimib teadmisi sipelgate elust tundelise ja kujundliku jutustamisega, annab nii teadmisi loodusest kui samal ajal on põnev ja huvitav. Joonistused on muidugi selles raamatus veel omaette teema, Eesti, Setu ja Jaapani ühendsegu, aga tulemus ei ole sugugi halb. Täiesti soovitan lugeda igas vanuses, omamoodi lugemiselamus. 

Öös sünnib õõvastavaid tegusid

19./64. Pime õnnis öö
Sari: Uurija Renée Ballardi krimisari 2 
Autor: Michael Connelly 
Tõlkija: Evi Eiche
Kirjastus: Helios 2024
455lk./ 4287lk./ 15684lk.

Nagu eelmiseski osas on Los Angelese politseiuurija Renee Ballard taas öises vahetuses tööl. Ta paarimees on naise surma järel puhkusel ning Renee peab üksi tegutsema. Ja öistel tundidel neid pahategusid või muid juhtumeid ikka leidub. Nagu eelmiseski osas on lisaks peamisele uurimisele, mis ei ole otseselt Renee tööga seotud, mitmeid väiksemaid kõrvallugusid. Pealugu on siis niinimetud hobiuurimine. Seekordne lugu saab alguse ühest ööst, kui Renee leiab jaoskonnas võõra mehe, kes osutub endiseks uurijaks Harry Boschiks. Ta on alustanud kunagise lapsprostituudi mõrva uuesti uurimist. Renee on muidugi piisavalt uudishimulik, et hakata ka ise seda uurima ja nii saavadki neist partnerid. Boschil on teises jaoskonnas käsil veel üks vana kunagi lahenduseta jäänud mõrva uurimine. Lugu ise on tempokam kui esimene osa, pigem on need tööülesannetes ette tulevad lood, sellised tempot aeglustavad. Raamatus on kordamööda nii Renee kui Harry tegevused. Goodreadsi alusel saan aru, et tegemist on küll Renee juhtumite teise raamatuga, aga samal ajal Harry juhtumite kahekümne esimese raamatuga. 

Raamat oli minu jaoks põnevam kui esimene osa, haaras kaasa ja kogu aeg midagi toimus, mitu liini oli tegevuses ja pidid paralleelselt jälgima kõiki, samas mõeldes, et kas, kus ja kuidas need liinid või detailid liinidelt kokku põrkavad. Renee oli selles osas sümpaatsem kuidagi kui eelmises raamatus. Ja Harry pani soovima, et need tema lood oleks ka eesti keelde tõlgitud. Soovitan täiesti neile, kellele meeldivad krimid. See on selline vahepealne, ei ole väga verine ega ka väga mitteverine. Ja lugemine läheb üsna tempokalt ja ladusalt. 
 

Sajandite saladused paljastuvad

18./63. Hundipuu
Autor: Laura McCluskey 
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Hea Lugu 2025
400lk./3832lk./15229lk.

Lugemise väljakutse 2025:  43. Raamatus toimub tegevus tuletornis või on pealkirjas või kaanel tuletorn

Kaanel on tuletorn ja ka osa tegevusest toimub tuletornis ning see on üks oluline sündmuskoht seal. Salapärane Šotimaa saar, vana tuletorn ja tormine meri lõid kohe pingelise ja kergelt kõheda meeleolu. Lugu algab sellega, et üks noor poiss, Alan, leitakse tuletorni juurest surnuna. Kõik viitab enesetapule, aga juba esimestest hetkedest on tunda, et midagi ei klapi. Miski selles loos on lihtsalt liiga... vaikne ja liiga hästi peidetud. Saarele saabuvad uurijad George ja Richie, et juhtumit lähemalt uurida. Aga muidugi ei võta kõik kohalikud neid sugugi avasüli vastu. Saar on väike ja kinnine, inimesed justkui peidavad midagi. Igaüks tundub kahtlane, aga samas on nad kõik ka nii inimlikud. Sa ei tea kunagi, keda tegelikult usaldada. Saar ise on omaette tegelane. See on karm, metsik ja natuke müstiline. Vana legend kolmest kadunud tuletornihoidjast toob loole juurde natuke ajaloolist mõistatuse hõngu. Mulle meeldis, et tegevus oli mitte liiga kiirustav. Torm hoiab detektiivid saarel lõksus, mis annab loole lisapinget – nad ei saa kuskile minna, nad peavad kogu aeg olema kohal ja tähelepanelikud. See loob kinnise keskkonna, kus saladused ja kahtlused hakkavad aina rohkem pinnale ujuma. Ei osanud alguses sellist pööret oodata tõe päevavalgele tulemisel. Mitte ainult selle pärast, mis juhtus, vaid ka selle pärast, miks see juhtus. See pani mind mõtlema, kuidas mõnikord vanad saladused ja tegemata valikud võivad ulatuda aastakümnete taha ja mõjutada ka neid, kes pole sündinudki siis, kui kõik algas. Soovitan seda raamatut kõigile, kes armastavad põnevust, saari, vanu saladusi. Kogu aeg on midagi õhus, aga sa ei saa päris täpselt aru, mis. Ja lõpuks nagu hea krimi puhul ikka kõik tükid langevad paika. Lugu oli veidi kõhe, aga piisavalt põnev ja ettearvamatu. Tegemist on autori esikromaaniga, ma loodan, et see ei jää tema viimaseks ja järgmised tulevad sama pingelised. 

Nahavahetajad ja pürjerid

17./ 62. Metskunst. Valgetiiva vandenõu
Autor: Håkon Marcus 
Tõlkija: Ene Mäe
Kirjastus: Varrak 2025
327lk./3432lk/ 14829lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Inimeste kõrval elavad nahavahetajad, inimesed, kes suudavad muutuda loomadeks, lindudeks, roomajateks, kahepaikseteks, putukateks... ühesõnaga erinevateks libaloomadeks. Raamatu tutvustus küll väidab, et eriliste võimetega metsloomad, kes valitsevad metskunsti abil loodusjõude ja saavad soovi korral võtta inimese kuju. Aga alguses on nad ikka lapsed ja alles seejärel teimeliseks saades nad hakkavad nahka vajadusel vahetama ja muutuvad loomariigi esindajateks. Kuid nad ei saa ise valida, kelleks, see on geneetiliselt neile sisse antud. Enamus küll vastavalt siis kas isa või ema suguharu järgi. Kuid on ka pürjerite (arvake ise, kes need veel on 😉) lapsi, kelle suguvõsas pole varasemalt ühtegi nahavahetajat olnud, kes ühel hetkel muutuvad metsloomadeks. Embla saab 13 aastaseks, ta ei tea nahavahetajatest midagi, aga talle tundub kogu aeg, et ta pole päris oma keskkonnas, tal on probleeme nii perekonna kui kooliga. Ta tahaks vaid istuda üksi oma toas, kuulata muusikat ja lugeda raamatuid, ei muud, aga no ei lasta, sunnitakse sotsialiseeruma. Siis aga hakkavad Embla elus toimuma päris pöörased sündmused ning ta satub ohtlikesse seiklustesse ja nahavahetajate võimuvõitluse keskmesse. Arvestades, et see on autori debüütromaan, siis on see ikka väga hea! Põnev, erinevaid noorte probleeme käsitlev, fantaasiarikas, värvikate kirjeldustega, ladus lugemine. Üsna selline raamat, mida ma lapsena kindlasti ei oleks enne käest pannud, kui see läbi oleks saanud, Aga ka suurena lugedes oli väga põnev ja kaasahaarav. Nüüd tahaks seda järgmist osa saada, et kuidas lugu edasi kulgeb. Kindlasti soovitan neile, kellele meeldivad laste- või noorte fantaasiakirjandus. Lõpp oli minu jaoks üsnagi ettearvamatu, kuigi vihjeid muidugi selleks oli. 

Inimestest inimlikum robot

16./61. Klara ja Päike
Autor: Kazuo Ishiguro 
Tõlkija: Aet Varik
Kirjastus: Varrak 2022
280lk./ 3105lk./ 14502lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab

Peategelane ja minajutustaja Klara on robot, täpsemalt tehissõber ehk TS. Tema ülesanne on olla noorele inimesele seltsiliseks. Ta ei ole mingi tavaline masin, vaid väga tähelepanelik, tundlik ja maailmast sügavalt huvitatud tegelane. Klara mõtleb ja tunneb nagu inimene, kuigi tema keha on mehhaaniline. Tema vaatepunktist avaneb meile üks tulevikumaailm, kus paljud asjad on muutunud, kuid inimeste igatsused ja lootused on jäänud üsna samaks. Selles ühiskonnas, mida autor kirjeldab, on tavaks „kõrgendada” lapsi, neile tehakse geenimuudatusi, et nad oleksid targemad ja edukamad. Aga sellel on oma hind. Paljud kõrgendatud lapsed jäävad haigeks ja ei saa koolis käia. Nad õpivad kodus ja suhtlevad teistega peamiselt ekraanide kaudu. Just selleks ongi loodud tehissõbrad nagu Klara – et lapsed end üksi ei tunneks. Kui raamat algab, ootab Klara veel poes oma ostjat. Ta vaatleb maailma läbi poeakna ja paneb tähele nii inimesi, autosid kui Päikest, keda ta peab tähtsaks ja isegi pühalikuks jõuks. Klara usub, et Päike võib tervendada ja aidata, ja selles usus on peidus tema robotlik, ent väga inimlik lootus ja ustavus. 

Raamat räägib sügavatest asjadest: sõprusest, lootusest, eneseohverdusest ja armastusest. Isegi kui peategelane on robot, ei tähenda see, et tal poleks tundeid. Vastupidi, Klara tundub sageli palju hoolivam ja tähelepanelikum, kui paljud inimesed tema ümber. Ta suudab armastada ilma vastutasu ootamata. Kas empaatia ja hoolivus vajavad liha ja verd? Või piisab tahtmisest head teha? Klara ei ole küll päris inimene, aga temas on midagi väga inimlikku, midagi, millest võiksid nii mõnedki inimesed õppust võtta. See on selline raamat, mis lugedes ei jätagi kohe sellist emotsiooni kui pärast, kui kogu pilt on kokku saadud erinevatest osadest ja lugu on oma lõpu leidnud. 

Kaheksanda maailma lävel

15./60. Kaheksas maailm
Autor: Marje Ernits 
Kirjastus: Eesti Raamat 2024
168lk./2825lk./ 14222lk.
 
Lugemise väljakutse: 31. Eesti naisulmekirjanik
 
No see on nüüd siia punkti alla nii ja naa. Eesti on olemas. Naine on olemas. Kirjanik on olemas. Ulmeraamat on olemas, aga kas ka ulmekirjanik, see on just see nii ja naa asi. Igatahes ma loodan, et see on esimene ja viimane ulmeraamat sellest kirjanikult. Mulle meeldivad tema realistlikud raamatud, aga ulme, vabandust, aga see oli nüüd ikka nii vähe usutav ja kohati kunstlik ka ulme kohta. Ulmekatastroofi, maailmalõpu romaan. Kaks noort abielluvad, lähevad mesinädalatele Artikasse ja siis saabub maailmalõpp. Aga Artika muutub koheselt soojaks elukohaks. Maad tabanud katastroofi tõttu jäävad nad Arktikasse kogu ülejäänud eluks. Polaarjoone taga sünnivad ka nende kaksikud lapsed. Kas ainult see üks perekond ongi maailma alles jäänud koos mõne mustakarvalise jääkaruga või on kusagil veel mõned inimesed selle üle elanud, näiteks Antartikas. Ja kuidas oleks võtta ette üks jalgsimatk Artikast Antartikasse? Eriti kui Maad on tabanud mingi tuumakatastroof? Algus oli veel, aga lõpuosa läks minu jaoks täiesti käest ära. Igatahes ma loodan edaspidi lugeda veel tema krimisid ja muid realistlikke lugusid, aga mitte enam ulmet. Üks oli juba liiga palju hetkel.  

Raamat, mida peaks kõik lugema


14./59. Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani
Autor: Jaan Tammsalu 
Kirjastus: Pegasus 2024
216lk./2657lk./ 14054lk.
 
Lugemise väljakutse 2025:  45. Tark raamat. Otsusta ise, mis tarkust sealt leiad
 
See on nüüd selline raamat, mida võiks iga inimene lugeda, vaatamata vanusele. Nii noore, täiseas kui elukaare lõpuossa jõudnuna. Jah, autor on vaimulik ja raamatus on juttu ka usust ja jumalast, aga see raamat pole jumalast. See raamat on inimesest. Inimeselt inimesele. Mõtted, tähelepanekud, arvamused. Raamat räägin nii sünnist kui surmast, aga eelkõige sellest, mis sinna vahele jääb. Elust. Elust, mille kaare lõpuosas ei peaks ise, ega teised möönma, et mõttetult elatud elu. Kuidas inimesed kahetsevad ja kiidavad, kui kellegi elu on lõppenud, kuid ei suudeta seda teha elu ajal. Muidugi nende inimeste puhul, kelle elu ei olnud mõttetu. Elukaar on palju enamat kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel. Jaan Tammsalu mõtiskleb siin raamatus paljude teemade hulgas sünni ime üle, kutsub kuulama vanavanemate tarkusi, aitab mõelda, miks on vaja armastust hoida ja kuidas vältida üksildust ning kuidas kiirustavas maailmas headele mõtetele ja mõnusatele tegevustele ruumi teha. Autor on oma elukutse tõttu näinud palju erinevaid inimesi ja nende saatusi. Ta oskab tähelepanelikult märgata ja soojusega aidata. Oskab torgata kus vaja, lohutada teises kohas, toetada hea sõnaga ja kokkuvõttes rääkida neid tarkusteri, mis on läbi ajaloo inimkonda hoidnud väljasuremast ja aidanud inimestel elada täisväärtuslikult, et elukaare lõppedes ei oleks vaja kahetseda elamata elu pärast. Ta õpetab vältima vigu, mida sageli inimesed oma kiirustavas maailmas ei pane tähele, sest pole ju aega või vastupidi, küll kunagi saab olema see aeg, millal... Kuid sageli paraku saab mõne inimese elukaar ootamatult otsa, aeg saab otsa nii tema kui teiste jaoks. Raamatus toonitakase mitmeid kordi, kui oluline on põlvkondade vaheline side ja tarkuste edasi jaotamine, kuidas see lähendab ja annab nii mõnelegi tunde, et teda on vaja ning tema teadmistest on kasu. Need mõtted, mida autor jagab, ei ole uued, need on kõik juba igavikuliselt läbi põlvkondade meieni jõudnud, lihtne talupojatarkus nagu me sageli ütleme, aga mida meil ei ole selles järjest kiirenevas maailmas aega järgida ja vahel ka soovi. See raamat on täiesti loetav ka mitteusklikel. Ta ei suru religioossust peale, vaid annab vahel nõu, et see on koht, kus võib leida pelgupaika, tuge ja armastust. Enamus raamatust on aga täiesti ilma mingi religiosse ajatoonita, meie kõigi igapäevasest elust, toimetamistest ja olemisest elukaare jooksul. 
Huvitav kokkusattumus oli. Pidin enne teatrietendust tunnikese aega parajaks tegema. Läksin siis raamatukokku vaatama, et mis seal huvitavat on. See raamat pilgutas silma, aga kohe ei võtnud, käisin suure ringi ära ja seejärel jõudsin taas raamatuni, võtsin ja hakkasin lugema. Tunni aja pärast läksin teatrisse raamat kotis. Millest etendus rääkis? Elukaarest. Ühe naise elukaarest ligi saja aasta jooksul. Tegelikult kõigest sellest, millest rääkis ka see raamat, mille lugemise ma nüüd lõpetasin. Raamat, mida oli hea väikeste ampsude kaupa pika aja jooksul lugeda. teatrietenduseks oli Ugala teatri "Sünnipäevaküünlad", mida soovitan sügisel, kui nad uuesti seda mängivad, väga vaatama minna. Väga hea etendus, väga eluline ja mõtlemapanev, täpselt nagu see raamatki.  


Ennemuistne põnevik

13./58. Sulid ja Sulased
Autor: Timo Talvik
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
215lk./2441lk./13838lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Eleri Romantšuk soovitab

See on hoogsa kulgemise ja kujundirikka keelekasutusega fantaasiaromaan, põimib Eesti rahvapärimuse ja ajaloolise õhustiku kaasakiskuvaks seikluseks. Alustuseks tundub kõik vägagi argine. Noor Kärp valvab turvaliselt turuplatsil, püüab leida vargaid ja petiseid. Ta on terase taibuga, märkab detaile, mida teised ei näe. Üks ootamatu kokkupuude viib ta maailma, mis on täis muistseid olendeid, nõidust ja maagilisi objekte. Oskuslikult loodud maailm, mis tugineb Eesti rahvapärimusele. Kohad on kirjeldatud väga visuaalselt, lugedes tekib kohe pilt silmade ette. Tegelaskond on värvikas. Mõni satub loosse ootamatult, mõni ilmub korduvalt. Ja sain selge vahe teada, mis on pisuhännal, kratil ning puugil. Lugu on tempokas ja piisavalt põnev ning keerdkäikudega. Siin on seiklust ja mütoloogiat. Esimene pool meeldis mulle rohkem, siis oli lugu nagu rohkem selge, lõpus hakkas liiga palju tegelasi tekkima, kes siis veel muutusid ja asja veidi segaseks ajasid, aga äkki siis tuleb sellele veel järg, sest tavaliselt need segasemaks minekuga raamatud lähevad veel edasi. Aga üldselt võib öelda, et mulle vägagi meelepärane raamat. 

Draakon lendab Berliini kohal!

11./56. Draakoni ärkamine
Autor: Valija Zinck 
Tõlkija: Eve Sooneste
Kirjastus: Kirjastus Karrup 2019
256lk./1995lk./13392lk.
 
12./57. Draakoni valgus
Autor: Valija Zinck 
Tõlkija: Eve Sooneste
Kirjastus: Kirjastus Karrup 2020
231lk./2226lk./13623lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

Keset Berliini, suures korrusmajas sünnib midagi enneolematut. Ühes korteris koorub draankonibeebi. Beebiks ta muidugi ei jää. Aga kuidas sattus draakonimuna sinna korterisse ja kes tema omanik on. Mida draakoniga ühes korteris peale hakata kui ta muudkui kasvab. Ja siis tulevad pahad, kelle oma see muna tegelikult on ning metsikud seiklused saavad alguse. Loo peategelasteks on muidugi veel kaks last, õde ja vend, kes nendesse seiklustesse kaasa kistakse või siis, kes nendest seiklustest kuidagi kõrvale ei jää. Et päästa draakon pahade käest, ei jää nutikal arvutikasutajal Johannil muud üle kui lähetada draakon koos sõpradega ühte pealtnäha ohutusse arvutimängu. Kuid selgub, et mängude fantaasiamaailm on hoopis ohtlikum, kui arvata võis. Ja pealegi on sealt vaja lõpuks ka välja saada. 

Üks lugu kahes raamatus. Põnevust oli küll, samas rääkis see pigem väärtustest elus, mis on oluline. Ladus kiire lugemine, mõeldud küll lastele, aga täiesti loetav ka suurematel. Ehk suured loevad veidi muud välja sealt kui lapsed. Aga need olid sellised raamatud, mida võib täiesti soovitada ka lastele, kellele muidu fantaasiamaailm peale eriti ei lähe. Eriti esimene osa oli üpris realistlik, kui nüüd see draakon välja arvata muidugi. Teine osa, kui nad seal arvutimängudes seiklema hakkasid ning mängu- ja reaalelu vahet ruumisid, see oli juba rohkem uskumatu fantaasiamaailmaga seotud. Mulle meeldisid ja tegelikult oli täiesti juhus, et ma neid raamatuid lugema sattusid. Lihtsalt sattusin ühele lapsele, kes fantaasiaraamatut otsis, seda soovitama ja siis mõtlesin, et ups, peaks ise ka läbi lugema, et teada, mida ma siis soovitasin. Igatahes tundub, et ei olnud halb soovitus, vähemalt minu maitse jaoks.  

Leiutajad leiutasid leiutisi

10./55.  Sajanditetagused tehnikaimed
Autor: Leonard de Vries
Tõlkija: Tiina ja Ustus Agur 
Kirjastus: Helios 2021
192lk./1739lk./ 13 136lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 juuni: Kolossaalne plärts! Sündmus, leiutis, teadlane, leiutaja jne, mis/kes maailma tõsiselt raputas.

19. sajandi teise poole teadus- ja tehnikaajakirjadest valitud piltide ja kirjutistega saab lõbusa, ent asjaliku ülevaate tollest ajajärgust tehnika ajaloos. Leiutised, mis või mille lapselapsed on edukalt ka tänases päevas kasutusel. Leiutised, mis olid omas ajas ja nüüdseks saanud ajalooks. Leiutised, mis sündisid surnult. Ja kui palju erinevaid variante on võimalik ühele leiutisele kavandada. Kui palju oli jalgratta eri variante, enne kui jalgratas sai igapäevaseks transpordivahendiks suurele hulgale inimestele ja hakkas välja nägema tänapäevasele jalgrattale lähedasena. Kuidas arenesid lennumasinad, mis veel päris lennukiks ei suutnud 19. sajandil välja areneda. Raamatus on peatükid transport, elekter, optika, telefon ja mitmesugust. Raamatus on iga artikli juures mustvalged omaaegsed joonistused, mille uurimisele kulub isegi rohkem aega, kui artiklite enda lugemisele. Raamat oli huvitav ja mõtlemapanev. Argo kirjastuse väljakutse ärajäämisega ongi sel aastal lugemine väga suures osas kaldu ilukirjanduse poole, seega hea, et vähemalt üks väljakutse punkt tuletas taas meelde, kui huvitav oli ka populaarteaduslik kirjandus. Peaks ikka rohkem ka seda lugema.

Rottide hirm jõetunnelis

9./54.  Elukas
Autor: Silja Aldudóttir 
Tõlkija: Andry Arro
Kirjastus: Nordur 2024
156lk./ 1547lk./12944lk.
 
See raamat oli nüüd küll üks paras laste õudukas. Tekst isegi mitte niivõrd kui need pildid. Aga ega siis kõik lasteraamatud ei peagi olema roosavahulised. Just need lastaraamatud, mis mõeldud tüdrukutele ja see raamat oli tüdrukute raamat. Peategelaseks tüdruk, mitte elukas, nagu pealkirjast võiks järeldada. Üks üsna üksiklane tüdruk, kes kogeb koolikiusamist. Tüdruk, kes pigem põgeneb oma sisemaailma ja raamatumaailma. Elukas oli ka, aga tema ei tundunud kohe mitte üks raas realistlik tegelane olema ja realistlikult käituma. Suuremas osas siis. Tegelikult mulle tundub, et see on pigem selline raamat, mille lugedes on ühed mõtted ja tunded ja ehk isegi ei tundu väga köitev olema, aga hiljem kisub ikka mõtlema ning kusagilt sisemisest kihist hakkab midagi rohkem köitma ja järele mõtlema panema. Täiskasvanute ja laste maailmade kokkupõrge, asjade paremaks pidamine läbi erinevate ajastute ja arusaamade, laste omavahelised suhted ja kokkupõrked, loodus ja loodushoid, erinevad inimesed ja elukad meie maailmas. Üldiselt mulle pigem see raamat meeldis, kui ainult neid jubedaid joonistusi seal poleks olnud. 

Naised von Rosenite suguvõsast

8./53. Roosivõti
Autor: Mart Sander 
Kirjastus: Literarity OÜ 2025
102lk./1391lk./ 12788lk.

Lugemise väljakutse 2025: 48. Raamat, mis püüdis raamatukogus su tähelepanu. Kirjuta ka miks

Tähelepanu püüdis eelkõige oma kaanekujundusega. Seejärel nime von Rosen'iga, kuna nad on nii suurelt Eestimaaga seotud ja viimasel ajal on hakanud see baltisakslaste elu rohkem huvitama (Argo kirjastuse süü 100 protsenti!). 

Raamatu tegelasteks on reaalselt elanud daamid von Rosenite suguvõsast, mis on olnud Eestiga seotud juba 800 aastat. Põnevad elusaatused on inspiratsiooniks müstikahõngulisele lühikogumikule, kus reaalsed faktid põimuvad fantaasiaga. Spioonist naishärjavõitleja. Kriminaalne nunn. Paruness, kes kavaldas üle Saatana. Kolm täiesti eriilmelist lühijuttu. Ja need autori illustratsioonid on ka vaatamist väärt. 

Hästi mõnusalt, muhedalt ja elutruult kirjutatud. Kohati hakkad mõtlema, et kus maalt on nüüd spekulatsioon ja fantaasia, kust maalt realistlik ajalugu ja tõestisündinud lugu. Jätkub nii põnevust kui fantaasiat kui ajalugu. Ma tean küll juba varasemast, et Mart Sander on hea jutuvestja ja oskab ladusalt ja huvitavalt kirjutada, see raamatuke vaid ainult kinnitab seda. Võin täitsa soovitada kiireks kergeks lugemiseks. 

Ilusalongis toimus mõrv!


7./52.  Koole maha, kaunitar

Sari: Bunburry muhekrimi 5

Autor: Helena Marchmont 

Tõlkija: Aleksandr Popov

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025 

126lk./ 1289lk./12 686lk.

Briti saarte kirjanduse väljakutse 2025 mai: Šotimaa kirjanik

Kui eelmine osa oli väga ettearvatav ja jäi minu jaoks üsna keskpäraseks, siis see osa oli ehk sarja kõige vähem äraarvatav ning seega ka huvitavam. Ja Alfiel ei olnudki selles osas ühtegi foobiat, mõni saladus tuli küll veidi päevavalgele ja selgus veidi tema isa kohta. See osa oli klassikaline suletud ruumi krimka. Debi Ilusalongis leiab oma otsa lõbus lesk Eve Mosby, kinnisvaramagnaat kelle kirgede hulka kuulub ka noor armuke. Või siis võib tema kohta öelda, et rahaahne mõrd, kes peab üleval noort armukest. Neid, kellel näib olevat põhjust teda tappa on omajagu, aga kuidas pääses mõrvar salongi ja sealt välja, kui uks oli lukus? Või oli tapjaks Debi, kes väidetavalt jättis proua protseduurile ja ise läks kiiresti koeraga jalutama? Kerge kiire lugemine taas. Tegelased on muhedad ja kindlasti loen veel edasi seda sarja. 

Arthur Conan Doyle'i alternatiivne lapsepõlv


5./50. Uskumatud lood Baskerville Hallis
Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 1
Autor: Ali Standish
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Varrak 2024
328lk./843lk./12 240lk.
 
6./51. Uskumatud lood Baskerville Hallis 2. Viie märk
Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 2
Autor: Ali Standish
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Varrak 2025
320lk./1163lk./12 560lk.
 
Lugemise väljakutse 2025: 50. Raamat, mille pealkirjaks on terve lause (vähemalt 4 sõna)
Lugemise väljakutse 2025: 27. Tuttuus lastekas 
 
Ühed kõige põnevamad ja mõnusamad lood, mida olen viimasel ajal lugenud. Raamat on kirjutatud mõnusa hooga, hästi voolava keelega ja täis pöördeid. Kõik on hästi lastepärane, nii tegevustik kui tegelased. Tegelased on sümpaatsed, neis on tundeid, ebakindlust ja julgust. Nad käituvad nagu võib arvatagi ühest selles vanuses lapsest, kuigi peategelane on oma perekonna tõttu saanud varakult täiskasvanumaks, pere peale mõtlejaks, hoolitsejaks, samas jäädes ja mõeldes ikkagi kui laps, mitte väike täiskasvanu. Raamatud räägivad poisist nimega Arthur, kelle elu muutub täielikult, kui ta satub salapärasesse internaatkooli nimega Baskerville Hall. See pole mingi tavaline kool, seal ootavad teda ees imelised sõbrad, uskumatud juhtumised, kummalised tegelased ja palju mõistatusi. Arthur ei ole keegi muu, kui Arthur Conan Doyle ja temaga koos on Baskerville Hallis tegevad erinevad tegelased tema raamatutest, tema raamatute tegelaste nimekaimud või nad lastena. Jimmie Moriartyst on saanud Arthuri sõber ja toakaaslane, Sherlock Holmes'ist tema õpetaja, dr. Watson on ratastoolis olev arstist õpetaja. Raamat on põnev ja köitev, kordagi ei lähe igavaks, juba algusest saadik tempokas. Need raamatud tõmbasid lugedes endasse ja tekkis täiesti tunne, nagu seikleks ise tegelastega koos seal Baskerville Hallis. Selline raamat, mida lugedes hakkas film ajus jooksma. Raamat, mida ühest küljest ootasid, et kiiremini läbi saaks, sest mis siis ikka täpselt toimus ja teisest küljest tahtsid pikemalt ja kauem selles filmis kaasa lüüa. Ja muidugi need tegelased, kes on juba Doyle'i loomingust tuttavad ja siis võrrelda neid nende "päris elus" ja selles raamatus. Kirjanikul on hea fantaasia. Tahaks juba kolmandat osa lugeda, sest teine osa jäi väga intrigeeriva koha peal pooleli, aga seda annab veel tükk aega oodata, sest inglise keeles on oodatav ilmumine alles aasta lõpus, siis veel vaja tõlkida ka. Aga neile, kellele meeldivad Potteri taolised raamatud, võib kindlasti soovitada. Seal on reaalsust, seal on fantaasiat, seal on põnevust ja igas vanuses lugejale. 

Jäätisemees kukkus trepist alla!


4./49. Naistemehe surm
Sari: Bunburry muhekrimisari 4  
Autor: Helena Marchmont 
Tõlkija: Piret Orav 
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025
112lk./ 515lk./11 912lk.

Lugemise väljakutse 2025:  Üllatusteema. Raamat autorilt, kes on 2025.aastal Lugemise väljakutse grupi kuude kokkuvõtete edetabelis esimese kolme hulgas

Mai kuus jäi kirjanik jagama 3-6 kohta. Täpselt pooled tema loetud raamatud olid minu loetud. Nüüd siis jätkan sarja neljanda osaga ja viies ka juba ootel. Neljas osa oli minu jaoks senistest kõige kehvem, liialt etteaimatav, liialt stereotüüpne, ei midagi põnevat, ei ühtegi ootamatut keerdkäiku, kuidagi igava võitu seekord. Loodetavasti järgmine osa on taas kaasahaaravam. 

Bunburrys on saabunud filmistaarilikult nägus gelato-salongi omanik Mario Bellini, kes kaalub laienemist. Kuid peagi pärast saabumist leitakse ta surnult – kas tegu on traagilise õnnetusega või on tegu mõrvaga? Ja miks järsku väldib Alfie telefone? Kas järjekordne uus foobia telefonide sõi hoopis helistajate suhtes? Väga rahulik muhekrimi. 

Kaanekujundust pean eriti kiitma!  Mõnus, ühes stiilis kujundus tervel sarjal, samas igal kaanel on erinev lillepilt! Paneb mu lilletundmise ja tehisintellektile kirjeldamise oskuse proovile, et millisest lillest vaja taustapilt teha. 

Nõukaaegne elu Tallinnas


3./48. Atlantis
Autor: Katrin Laur 
Kirjastus: Gallus 2025 
149 lk./403 lk./ 11 800lk.

Lugemise väljakutse: 41. Raamat, kus on kirjeldatud aja- või kosmoserändu 

Vanaema ja lapselapse lood. Vanaema lapsepõlve lood. Ajarännu lood lapselapsele, kes vanaemaga koos läheb tema lapsepõlve maailma seiklema. Mitte kaugelt pealvaatajana, vaid ikka rännates sinna aega ja olles koos vanaemaga laps. Mängides, käies teatris, külas, kohvikus. Aega peale sõda, nõukogude aega. Kuid lapse jaoks on see ikkagi lapsepõlve aeg, ilus aeg. Selles raamatus räägitakse, et olenemata ajast, olid lapsed ikka lapsed ja neil olid oma mured ja rõõmud. Linn nägi välja muidugi teistmoodi, polnud veel klaasist kõrgeid maju. Ja tänavatel olid valed nimed, need, mis nüüdseks taas minevikku heidetud. Lootsin sellest raamatust veidi rohkem Tallinna leida, seda Tallinna, mida mina otseselt ei tunne. Olen sarnaseid raamatuid lugenud mõnda ja see ei olnud kõige tugevam raamat, ehk jäi veidi liialt oma perele kirjutatuks mu jaoks. Aga lugeda võib küll ja lastele ehk võiks anda ka mingit aimu tollest ajast. 

Siis kui laevad olid puust ja mehed rauast

2./47. Jakob Heemskerki ja Wilhelm Barentsi reis Põhjamaal ja imelikud juhtumised
Sari: Eesti kirjavara 9 
Autor: Joachim Heinrich Campe
Tõlkija: Maximillian Põdder
Kirjastus: Schnakenburg 1880 (Eesti Kirjandusmuuseumi poolt digitaliseeritud)
62lk./ 254lk./ 11 651lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 mai: Raamat reisimisest, puhkusest, lemmiklinnadest

Otsisin e-raamatut, mida kodust väljaspool saaks lugeda ja ühtlasi ka mõne väljakutse punkti täita. Reisiraamatutest ei jäänud Mirkos ühtegi ette, mida oleks tahtnud lugeda, seega otsustasin otsida Digarist mõne vana reisikirja. Üllatuslikult oli neid palju ja kuna ma ikka neid hästi vanu raamatuid armastan, siis valisingi selle kõige vanema. See raamat nägi ilmavalgust 145 aastat tagasi. Hea, et neid ikka digitaliseeritakse ja seega päästetakse minusuguste vanaraamatu fännide jaoks lisaks muidugi kirjanduse ajaloo jaoks. 

Raamatuke räägib siis julgetest meestest, kes otsisid otseteed Euroopast Jaapanisse. Et ei peaks minema suure kaarega ümber Aafrika, siis kaardi peal oli ju ilusti sirgelt võimalik tõmmata joon Euroopast Jaapanisse Venemaa kohalt mööda merd. Kuid nad ei suutnud arvestada sealseid olusid, et seal valitseb ka keset suve talvised olud ja jää. Nende ekspeditsioon langes Novaja Zemlja põhjaranniku juures jäälõksu. Kuigi Barents ise seal suri, jõudsid mitmed reisijad Koola poolsaareni välja ning nad päästeti. Raamat kirjeldabki nende sõitu, jäässe kinnijäämist, talvitumist ja võitlust tagasi koju. Võitlust külma, jääkarude, nälja ja jääga. Lisaks tutvustab raamat veidi ka põhjas elavaid inimesi nagu samojeedid ja laplased, põhja eluolu, loodust ja loomi. Oli huvitav lugemine.  

Värvideta turvaline maailm

1./46. Andja
Autor: Lois Lowry
Tõlkija: Kattri Ezzoubi
Kirjastus: Draakon & Kuu 2010
192lk./192lk./11 589lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

See kaanepilt ei oleks mind küll lugema kutsunud, eriti veel lapse või noorena või isegi praegu, seega suur tänu, et see raamat oli soovitustes, mulle väga meeldis. 

Perekond, isa, ema, kaks last - õde ja vend, vanemad töötavad, laspsed käivad koolis, kõik tundub ilus ja tavaline. Kuid siis hakkavad vaikselt asjad kiht kihilt välja kooruma ja selgub, et ei olegi nii tavaline ja igapäevane maailm. Kõik on kontrolli all, kõik on reguleeritud, puuduvad valikud, kõik on sinu eest juba otsustatud. Ühest küljest turvaline maailm, samas kas selline elu on inimestele või robotitele või inimrobotitele? Kui laps saab kaksteist, siis valitakse ta välja mingit ülesannet täitma, kellena ta elu kulgeb. Jonas saab ka ülesande, mis esmapilgul on täiesti hirmutav. Väga kaasahaarav lugu, eriti kui mõtled oma praegusele maailmale ja sealsetele diktaatorlikele võimudele läbi ajaloo, kes kõik on üritanud või üritamas midagi sarnast, kus kõik on range kontrolli all, kus inimesed teevad, mida neile on ettenähtud, kus keegi midagi ei mäleta ega nõua. 

Kui tahad raamatut ise veel lugeda, ära edasi loe, reedan veidi sisu! Mis mind kõige rohkem üllatas ja vapustas selle raamatu juures, oli kui kirjeldati, et selles maailmas puudusid värvid ja inimesed ei saanud arugi sellest. Maailm värvideta, ühtlane hall maailma. Suures maalritöös hakkasid küll inimesed lõpuks värve nõudma, sest muidu oli nii hall ja muserdav see maailm. Miks see mind eriti puudutas, sest olen sügisest saadik oma raamatukogus rääkinud seenioritele kord kuus mingist värvist ja poolteist tundi ühes värvist rääkida ei ole üldse mingi raskus, raskus on pigem sellest vaid poolteist tundi rääkida. Ja kui üks värv meie maailmas sedavõrd tähendab, siis kuidas elada, kui pole üldse värve. Samas kui me midagi ei tea, ega tunne, siis polegi võib olla nii raske ilma selleta elada kui siis, kui teame ja tunneme ning siis sellest ilma jääme. See värvide osa - igatahes kui sügisel oma rääkimistega sügisel halli värvi juures jätkan, siis plaanin kindlasti rääkida ka sellest raamatust. 

Mai 2025 kokkuvõte

Raamatuid: 9

Lehekülgi: 2079
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 67
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 231
 
Kõige õhem raamat: 118
Kõige paksem raamat: 431
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 7
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 0
Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 0
. Ulme: 1
. Hea Lugu: 0
Väljakutse vabasid loetud: 1

Loetud kirjanikke: 7 
Enim loetud kirjanik: Helena Marchmont (3)
meesautorid: 3
naisautorid: 6
segapaarid: 0
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 5
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 4
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Suurbritannia (5)
 
Vanim raamat ilmunud: 2018
Uusim raamat ilmunud: 2025
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 0
Raamatukogust laenatud: 9
Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 1
noortekirjandus: 0
täiskasvanutekirjandus: 8

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 8
ulme, fantaasia 1
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,00
10 palli saanud raamatud: pole


 

Pimeduse varjus

9./45. Ajalõhe
Autor: Madeleine L´Engle 
Tõlkija: Marge Paal
Kirjastus: Pegasus 2018
240lk./2079lk./ 11 397 lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Reelika Raimet soovitab

Viimane mais loetud raamat. Kui aasta algus oli mul pigem ulmesse kalduvad, siis mai oma magistritöö kaitsmise pingetega vajas pigem tugevat reaalsemat kriminaalsuse laksu ja ulme jäi veidi kõrvale, aga nüüd kui kõik tehtud, siis üritan taas hakata ka ulmeväljakutsega järje peale saama. Reelika soovitustest on varasemalt kolm raamatut loetud. Ajalõhet olen plaaninud lugeda, aga see ikka jäänud sinna kunagi lugeda hunnikusse. Nagu ma aru saan, siis järgnevaid osasid ei ole eesti keelde tõlgitud ja pole lootustki, sest esimese osa ilmumisest juba nii palju aega möödas. 

Üks pealtnäha tavaline perekond, ema ja neli last. Isa on juba tükk aega tagasi kaduma läinud, kui ta tegi tesserakti ehk viienda mõõtme ajarännakuga katseid. Kuid kahte pere last peetakse veidrikeks, pigem alaarenuteks või probleemseteks lasteks kooli jaoks. Tegelikult on nad aga osades asjades vägagi ettearenenud, Meg näiteks on matemaatika geenius, kuigi koolis seda ei tunnistata, sest ta kasutab teistsuguseid teid kui koolis õpetatakse. Ühel tormisel ööl satub perekonna kööki, kus Meg Murry, tema väikevend Charles Wallace ja nende ema olid tulnud keset ööd allkorruse kööki suupistet otsima, keegi imelik võõras. Varsti peavad aga lapsed võõra ja tema sõprade toel minema oma isa otsima, et ta päästa. Lugu lastest, kes võitlevad planeeti ähvardava õela jõuga. See on jälle raamat, kus on mitu tasandit, igale eale oma. Pealispinnal laste seiklus ja võitlus, taustal õnnelikkuse vormid, kurjuse jõud, olulised väärtused elus. 

Raamat oli täitsa põnev ja kaasahaarav ka vanemale lugejale. Lõpus oleks tahtnud kohe edasi lugema hakata, sest selle raamatu lõpp on vaid vahepeatus. Raamat meeldis, päris lemmikuks ei lähe, aga ma arvan, et nooremana oleks kindlasti suuremaks lemmikuks saanud kui praegu sai. Loetav ja soovitaks täiesti lastele lugemiseks.