See on tegelikult tirelraamat. Ühel pool eesti keelne jutt ja selle vastu teiselt poolt ingliskeelne sama jutt. Mina lugesin vaid poole raamatust, eesti keelse poole. Autor on ameeriklane, kes viibis 1983. aastal üliõpilasena Leningradis ja sai aru, mida kujutas endast NSVL. Hiljem oli ta mitmes teises paigas, ka Eestis. Eestis on ta olnud korduvalt, isegi natuke aega siin elanud. Jutt on kirjutatud 1993. aastal. Autor ise ütleb, et kuidas selgitada kurjust inimesele, kes seda ise näinud ei ole? Tema leidis, et kõige lihtsam on seda teha läbi muinasjutu, kus kõik on veel kordades võimendatud. Nii sündiski hall muinasjutt, sest autorile tundus elu nõukogude Eestis väga hallina, nii ruumiliselt kui inimeste sisemuselt. Kuid ta on rahul, et eesti inimestes siiski säilisid sisemuses värvid ning need lõid õitsele nagu ka jutus. Raamatu lõpus on autor selgitanud, miks ja kuidas see muinasjutt sündis ja millest ta mingeid inspiratsioone sai. Lugu ise siis ühes saarest, Saare Maast, mille vallutab hall Piiskop koos oma käsilaste, värvivaraste, pungaõgijate ja teistega. Värvid kaovad, päike kaob, elu käib vaid kindla diktatuuri alusel, lapsed unustavad värvide nimedki, nad pole kunagi näinud lilli. Saar on ümbritsetud okastraadiga, randa minek on rangelt keelatud, toit on talongide alusel, ühtegi kriitikat teha ei tohi, siis see inimene kohe kaob. Lubatud on ainult üks värv - punane, aga sellel on juures vere lõhn ja räägitakse, et kõik punane on värvitud vangide verega. Lugu räägib väikesest tüdrukust, kelle nimi on Lill ja tema vanaemast, kellega koos ta elab, sest tüdruku ema on surnud ja isa viidi minema, kuna ta rääkis kõigile, kuidas ta naine enne sünnitust nägi peaväljakul lille, mis ajas ennast läbi tsemendivälja. Täitsa hästi kirjutatud lugu, sattusin juhuslikult sellele kui otsisin sügiseks värvide teemaks jutte hallist värvist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar