Katastroofidest õppimiseks ei tohi neid unustada

30./185. Katastroofid

Sari: Imelise ajaloo raamat

Autorid: Imeline ajalugu

Kirjastus: Äripäev 2024

90lk./5296lk./30797lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #7 (ajalugu)

Suured õnnetused ja hävitavad loodusnähtused.

• Tšornobõl: ajaloo suurim tuumakatastroof
• Antiikaja ökokatastroofid
• Kaksiktornide 15. korruselt kukkunu jäi ellu
• Väljasuremised on Maad tabanud vähemalt 5 korda
• Tšiili kaevurid 69 päeva lõksus
• Piibli 10 nuhtluse teaduslikud seletused
• Orkaan Katrina külvas surma ja kaost
• Eesti viimased näljahädad
• Haitil järgnes maavärinale kooleraepideemia
• Ajaloo suurim lennukatastroof
• Lennuõnnetused parandavad turvalisust
• Mis juhtuks, kui inimesed Maa pealt kaoksid?

Läbi ajaloo on inimesi tabanud erinevad ohud, mille tagajärjeks on suured katastroofid, kus on hukkunud palju elavat, mitte vaid inimesi, vaid ka loomi. Juba enne inimese siia maailma tekkimist tabas maakera mitu sedavõrd gigantset katastroofi, mille puhul enamus tol hetkel elanud loomariigist lihtsalt suri välja. Kuid kellelgi ikka õnnestus siiski ellu jääda ja uued liigid vallutasid maakera. Ka hiljem on loodus üritanud inimesest lahti saada, suurte looduskatastroofidega, siiani pole see õnnestunud veel. Kuid paljudes suurtes õnnetustes on süüdi inimesed ise, keegi, kes ei kannata oodata, keegi, kes ei usu, et midagi saaks valesti minna, keegi, kellel ongi pahatahtlikud kavatsused, keegi, kes enesele teadmata tekitab ohu. Sageli ka looduskatastroofidel oleks väiksemad hävituslikud tagajärjed, kui need toimuksid puutumatus looduses, mitte seal, kuhu inimese käsi on sekkunud, kuhu on ehitatud linnad, kus pole arvestatud looduse eripärasid. Kui inimene üritab olla looduse kroon ja selle allutada, mõtlemata looduse toimimisele, siis varem või hiljem midagi juhtub ja süüdi jääb ikka loodus, mitte inimene, kes vallutas looduselt maad, mida ei oleks pidanud muutma. Enamik nendest lugudest selles raamatus olid juba tuttavad, neist on palju kirjutatud-loetud. Raamatusse on koondatud erinevad artiklid katastroofidest ja näebki välja nagu kõvakaaneline üheteemaline Imelise ajaloo ajakiri. Minu jaoks olid kõige huvitavamad lood piibli nuhtluste teaduslikest seletustest ja sellest, mis juhtuks kui ühel heal päeval kõik muu jääks alles, peale inimese.

Jules Verne ja tema fantaasiamaailm

28./183. Back Cupi saare saladus

Sari: Seiklusjutte ajast aega 

Autor: Jules Verne

Tõlkija: Martin Kirotar

Kirjastus: Viiking 2018

228lk./5000lk./30501lk.

 

29./184. India printsessi pärandus

Sari: Seiklusjutte ajast aega 

Autor: Jules Verne

Tõlkija: Martin Kirotar

Kirjastus: Viiking 2019

206lk./5206lk./30707lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: raamat kirjastuselt Viiking

Jules Verne on kindlalt üks mu lapsepõlve lemmikutest, kelle raamatuid said korduvalt ja korduvalt neelatud ja ikka olid põnevad ning huvitavad. Mingil hetkel küll nägin, et mingid uued asjad on temalt tõlgitud ja ilmunud eesti keeles, kuid siis ununesid. Nüüd väljakutse tõttu avastasin ja panin kohe järjekorda, et neid ma tahan kindlasti lugeda. Kuigi need nüüd ei olnud enam nii põnevad raamatud, kui need mu lapsepõlve omad. 

«Back Cupi saare saladus» on ulmeseiklus, millest ei puudu hull teadlane ja tema tohutu hävitusjõuga hirmuäratav relv, piraatide võimas salaorganisatsioon, nende baas vulkaanikraatriga saladusliku saare südames, lahingud allveelaevade vahel ning loo kulminatsiooniks ka suurriikide laevastike rünnak piraatide saarele ja superrelva käivitamine. 

«India printsessi pärandus» on sünge ja düstoopiline ulmevisioon kahest drastiliselt erineva ühiskonnamudeli valinud linnast. Nendeks on ühe ja sama India päranduse eest Ameerikasse rajatud saksa teadlase juhtimisel toimiv Stahlstadt – Teraselinn – ning prantsuse teadlase ideaale järgiv France-Ville. Selles superrelvadega peetava sõja ohtu käsitlevas romaanis rõhutas Jules Verne teaduse ja tehnoloogilise progressi ohtusid.

Kui esimese saare raamatu läbi sain, siis korra tuli mõttesse, et oot, kas see nüüd ikka kuulub ulme alla või ei. No kirjutamise ajal kindlasti kuulus, aga ulmel on sageli kombeks aastatega muutuda vahel reaalseks, mitte jäädagi ulmeliseks. Tänapäeval on inimkonna kasutuses hulga enam ja tugevamaid massihävitusrelvi, kui Jules Verne omal ajal välja mõelda oskas. Ja raha ning mõjuvõim on läbi ajaloo olnud tegurid, mis panevad sõdu pidama, teisi inimesi alistama ning hävitama. Ning need rahvuste vahelised konfliktid olid sajandeid tagasi ning on ka tänapäeval ja karta on, et ega tulevikki neist ei pääse. 

Raamatud ise olid üpris kiiresti leotavad, tegevust neis väga palju ei olnud, kuigi kogu aeg nagu midagi toimus. Panid tahtma lugeda veel mõnda raamatut, mis ilmunud eesti keeles ja mul veel lugemata jäänud. Jules Verne fantaasiamaailm meeldib mulle endiselt.

 

Eestil ja Lätil on mitte ainult ühine piir, vaid ka sarnane ajalugu

27./182. Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost

Sari: Loomingu Raamatukogu 2021/4-5 

Autor: Anna Žīgure

Tõlkija: Arno Baltin

Kirjastus: Kultuurileht 2021

96lk./4772lk./30273lk.

Lugemise väljakutse 2024:  3. Tunne oma naabreid: lätlase või leedulase raamat

Anna Žīgure on lätlaste isikliku ajaloo kildudest kokku pannud mosaiigi, väikesed katked rahva saatusest läbi ajaloo. Katked on mõned vaid paar-kolm lauset pikad, teised veidi pikemad, nii poole lehekülje jagu. Mõned katked täiendavad üksteist, teised räägivad täiesti erinevast maailmast. Sest nagu eestlasigi on ka lätlaseid pillutatud üle maailma, küll vägisi viidud Siberi küll sunnitud põgenema, küll mindud lihtsalt paremat elu otsima. Ega eestlastel ja lätlastel polegi nii erinev see saatus olnud, üsna palju on sarnasusi, samu ajaloo keerdkäike ja kannatusi. Mõnda lugu oleks tahtnud pikemalt lugeda, rohkem teada saada selle taustast ja tulevikust. Vahel oleks tahtnud, et need lood ei oleks olnud umbisikulised, vaid nende juurde oleks märgitud, kes räägib, mis soost ja kui vana ta sel hetkel oli, millest ta räägib. Ehk see oleks andnud veidi täpsema ja täiuslikuma pildi. Kuid esmase aimu meie naaberrahvast ja tema ajalookeerdkäikudest lihtsate inimeste silme ja mälu läbi, sai kätte. Soovitan lugeda just neil, kes ajalooraamatud ei viitsi lugeda, saab mingi aimu mälestuste põhjal.

Muumitroll talvel

26./181. Trollitalv

Autor: Tove Jansson

Tõlkija: Vladimir Beekman

Kirjastus: Hea Lugu 2019

157lk./4676lk./30177lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: Priit Öövel soovitab

Teine soovitus, mis mul lapsepõlves jäi lugemata ja on siiani. Mäletan isegi, et üritasin lapsena lugeda, see raamat oli meil kodus olemas, aga no ei saanud loetud, niiiiiii iiiigav oli. Eks ma armastasin juba lapsena kiireid seiklusrohkeid põnevaid raamatuid. Aga Muumid on kulgemise lood pigem. Olen küll mõelnud, et peaks ikka lugema... aga pole kättevõtmist olnud. Mingeid Muumide ainetel raamatukesi olen mingil hetkel lugenud, aga seda päris Tove kirjutatud juttu, pole siiani lugenud. Vähemalt üks osa nüüd tänu soovitusele loetud. Tean, milline näeb Muumiorg välja paksu lumega talvel ja mis seal toimub. Muumipere magab novembri ja aprilli vahel talveund nagu alati. Aga ühel külmal jaanuarihommikul ärkab Muumitroll ega suuda enam uinuda. Alguses tunneb ta unne suikunud kodus hirmu ja üksildust, kuid peagi avastab uue ja põneva maailma: lumise talve täis salapäraseid olendeid, kes on asustanud Muumioru. Hetkel võin küll öelda, et täitsa mõnus lugemine oli, peaks ikka terve raamatu ühel hetkel käsile võtma või siis vähemalt mõne osa veel, mis eraldi raamatukesena välja antud, siis läheb see lugemine ehk kiiremalt ja soravamalt, kui vahele saab midagi kiiremat ja pöörasemat lugeda.

 

Ohtlik ja ohutu ilm

24./179. Täitsa tore taiburaamat: ilm ja kliima

Autor: Rosie Cooper

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Argo kirjastus 2021

64lk./4455lk./29956lk.

 

25./180.  Ilm ja kliima

Sari: Mitmepalgeline maailm  

Autor: Theodore Rowland-Entwistle

Tõlkija: Ene-Liis Linno

Kirjastus: Koolibri 1995

64lk./ 4519lk./30020lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #5 ja #6 (lasteraamat)

Kaks raamatut täpselt ühel ja samal teemal lastele. Üks mõeldud pigem pisematele ja teine suurematele lastele. Aga sisu kattus suures ulatuses, Koolibri omas küll pikemalt ja põhjalikumat ja natuke rohkem ka. Uusi teadmisi sain ka. Et veised võivad olla ohtlikud. 2014, aasta jaanuaris lendas Saksamaal õhku lehmalaut. 90 lehma puuksudest, krooksudest ja sõnnikust tekkinud metaani pani plahvatama staatiline elekter. Seda, et loomad on ohtlikud, ma tean juba varajasest lapseeast saadik, kui ma olevat nelja aastaselt keeldunud maal autost välja tulemast kuna seal kõndisid ringi kanad.  Ausalt öeldes, ma ei usalda loomi siiani, eriti kanu. Aga ilma ohtlikuses ei tasu ka kahelda, seal on ikka selliseid nähtusi, mis tapavad ja hävitavad. Samas ma äikest ei karda, kuigi vist võiks. Juba lapsena oli nii põnev vaadata kui välkus ja mürtsus, kuidagi ei saadud mind akna juurest eemale. Aga olen ka näinud välgutabamuse tagajärgi ja seal ei olnud enam põnevust kusagil. Õnneks neid suuri tornaadosid, taifuune, liivatorme, orkaane, tsunaamisid jne meil siiski veel ei esine, vähemalt mitte sellisel määral kui troopilistes piirkondades. Kliimast oli ka mõlemas raamatus juttu ja selle inimetegevuse tõttu tekkinud ohtudest. Kasvuhooneefektist on kõik kuulnud ja ega me täpselt ei oska siiski ennustada, milliseks meie kliima saja aasta pärast on kujunenud. Kuid kindlasti me ei ole oma lastele kliima ja looduse seisukohast jätnud planeeti paremas seisuses, kui me ise selle oma esivanematelt saime.

Detektiivibüroo nr. 2 on taas tegevust

21./176. Operatsioon Suvesaar

Sari: Detektiivibüroo 2  #5

Autorid: Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes

Tõlkija: Sigrid Tooming

Kirjastus: Varrak 2020

104lk./4183lk./29684lk.

 

22./177. Operatsioon Tuuleiil

Sari: Detektiivibüroo 2  #6

Autorid: Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes

Tõlkija: Sigrid Tooming

Kirjastus: Varrak 2020

104lk./4287lk./29788lk.

23./178. Operatsioon Pronksiplats

Sari: Detektiivibüroo 2  #7

Autorid: Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes

Tõlkija: Sigrid Tooming

Kirjastus: Varrak 2021

104lk./4391lk./29892lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuli: lastekrimka

Hea põhjus veel ühte poolili jäänud laste krimisarja edasi lugeda. Nelja esimest osa lugesin viis aastat tagasi, aga tegelased olid veel meeles, seega hästi kirjutatud, sest krimkade puhul sageli pole aasta pärastki keegi ega miski meeles enam. Peategelased on Tiril ja Oliver ja koer Otto ka muidugi. Kaks last ja koer, kes satuvad kuritegeliku maailmaga rinda pistma, kuid eks nad sageli ikka topi oma nina ka sinna, kus pole lastele mõeldud ja sedasi ajavad nii mõnegi kavandatud kuritegeliku plaani lõpuks nurja. Lihtsad, natuke põnevad, lõbusad, lapsesõbralikud lood. Mõnus lugemine, ühe raamatu saab lühikese pausi täiteks ära lugeda. Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Raamatute lõpus tuleb oma detektiivioskusi kasutada ja piltidelt detaile otsida. Avastasin, et olen sarjaga ikka päris maha jäänud, veel 4 osa juba ilmunud. Tuleb vist rohkem lugema hakata, lasteraamatuid ma mõtlen.

Tiril ja Oliver õngitsevad Vanasadamas ja märkavad kolme paati, mis üksteise järel ranna poole triivivad. Paadid on tühjad ja mitte miski ei viita sellele, kes on nende omanik. Detektiivid Tiril ja Oliver asuvad koos Ottoga asja uurima ja jäljed viivad nad varjulisele Suvesaarele. 

Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? 

Üleöö läheb Elvestadi pargist kaduma Hugo Rodini enam kui saja aasta vanune kuju. Kes on „Hugo” ära viinud ja mis mõttega varastada vana pronksskulptuur?

Aegumatu lasteulme raamat

20./175. Pan Kleksi akadeemia

Autor: Jan Brzechwa

Tõlkija: Aleksander Kurtna

Illustreerija: Jan Marcin Szancer

Kirjastus: Tänapäev 2020

150lk./4079lk./29580lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: Priit Öövel soovitab

„Pan Kleksi akadeemia“, mis ilmus esimest korda 1946. aastal Poolas, on kaheteistaastase Aadam Põikpea jutustus oma õpingutest veidra ja salapärase professor pan Kleksi juures. Professori ja tema õpilaste fantastilistes seiklustes põimub tegelikkus unenägude ja muinasjuttudega, igal sammul ootab mõni üllatus ning miski pole võimatu. Hea, et keegi soovitas ka lasteulmet, sest nii sain ühe lapsepõlve puudujäägi likvideeritud. Kuigi see raamat oli eesti keeles juba minu lapsepõlves olemas, siis ma sellega kokku ei põrganud. Hiljem olen küll palju kuulnud/lugenud, et selline raamat on olemas ja lugemine plaanigi võetud, aga ei ole kuidagi jõudnud lugemiseni. Nüüd hea põhjus see läbi lugeda. Samas võib olla ma hetkel nautisin isegi seda raamatut rohkem kui ma oleks osanud seda teha lapsena. Seikluslik ja muinasjutulik lugu koolist. Koolist, kus käisid ainult A tähega algavate nimedega poisid. Ja seal juhtus ikka palju, vahel sattusid lapsed ka erinevatesse muinasjuttudesse, mis asusid nende kooli müüri taga. Selline reaalsuse ja müstika, reaalsuse ja fantastika segu raamatud mulle meeldivad ja nautisin seda lugemist täiega. 

Tehisintellekt joonistas täiesti ise pildi, andsin ette vaid raamatu pealkirja ilma igasuguste kommentaarideta. Järelikult väga popp raamat, isegi AI on seda lugenud, või noh vähemalt kuulnud sellest, lugedes oleks ehk veidi täpsem pilt olnud.

Poola Nobelisti lühijuttude valimik

19./174. Maailma kõige inetum naisterahvas

Sari: Loomingu Raamatukogu kuldsari
Autor: Olga Tokarczuk

Tõlkija: Hendrik Lindepuu

Kirjastus: Kultuurileht 2022

192lk./3929lk./29430lk.

Lugemise väljakutse 2024: 5. Raamat, mille autor on Nobeli kirjanduspreemia võitnud naine

Olga Tokarczukile (sünd. 1962), Poola kliinilise psühholoogi haridusega luuletajale ja prosaistile omistati 2018. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Selles raamatus on 15 lühilugu. Ega ma muidu poleks seda kindlasti lugenud kui väljakutse pärast. Oli neid lugusid, mis panid õlgu kehitama, et mis seal nüüd see point oli, oli paremaid ja veidi kehvemaid. Aga üks lugu, see esimene, see oli minu jaoks täielik pärl ja sellepärast tasus selle raamatu lugemine ennast ära. Tee silmad lahti, sa oled surnud. "C. ostis selle raamatu ahvatleva kaanepildi pärast: tumedal, kuivanud vere värvi taustal oli trepp, mis viis häguselt paistva paokil ukseni; ukse taga paistis hele valguskiir, terav kui nuga. Lisaks tundis ta ära tuttavas kujunduses pealkirja kollased kandilised tähed, raamat kuulus niisiis tema lemmikkrimisarja. ... Raamatupoodi ilmus aina enam krimkasid, mis olid kui segaverelised krantsid: mingid tehnokrimkad, ulmekrimkad, krimkad-armastus­romaanid. C. luges kõike, vähemalt tema jäi truuks. Ei juhtunud, et ta oleks alustanud ja jätnud lõpetamata. Esimese lause lugemist võttis ta kui lepingule allakirjutamist või tõotust, et püsib lõpuni raamatu seltsis. Taganemisteed ei olnud. Kuni mõrtsuka paljastamine meid lahutab." Jutt naisest, kes loeb krimkat ja kuidas ülejäänud elu segab tal raamatulugemist nautimast. Laske ainult mul lugeda, ärge segage... Kui tihti oleme põnevasse raamatusse uppununa ise seda tahtnud kõva häälega hüüda. Kuid krimka kulgeb ja kulgeb ja mõrva ei toimu ega toimu... Äkki peaks siis lugeja ise ohjad oma kätte võtma ja veidi raamatutegevusse sekkuma? Põnev lugu oli ja märkamatult sulandusid raamatumaailma ning lugejamaailmakihid omavahel. Tänu sellele loole sai see raamat mul tunduvalt kõrgema hinde. Teised olid ka head lood, aga mitte minu maitsele otseselt.

 

Tartu botaanikaaeda on peidetud suur varandus!!!

18./173. Peidetud hõbedane aardelaegas

Sari: Salaselts Ramps 2. juhtum

Autor: Mika Keränen

Kirjastus: Jutulind 2009

117lk./ 3737lk./29238lk.

Lugemise väljakutse 2024: 28. Kultuuripealinn Tartu - raamatu tegevus toimub (peamiselt) Tartus

Seekord otsivad rampslased peidetud varandust. Mari vanaisa Peeter Haljandi leiab oma riiulist vana raamatu vahelt 1944. aastast pärit avamata kirja, milles tema ema vend Kristjan teatab, et lahkub Eestist ja on matnud Tartu Botaanikaaeda maha oma varanduse. Kuhu täpselt – see tuleb rampslastel nappide juhtnööride ja saladuslike vihjete põhjal välja uurida. Ja ega siis nutikad lapsed ometi jänni jää, ikka läbi raskuste varanduse poole! Kas nad aarde ka üles leidsid ning mis seal sees oli, see jäägu igaühe enda lugeda.

See on neljas raamat, mida ma salaseltsi tegemistest lugenud olen ja ausalt öeldes senistest kõige kehvem ja ebausutavam. Nii see, mille nad lõpuks leidsid kui ka kokkupõrked erinevate inimestega, no ei olnud minu jaoks reaalne see. Aga ega siis kõik raamatud ei saagi parimad olla, mõni peab ikka kehvem ka olema ning sarjades on alati kõikumisi parema ja kehvema vahel. Taaskord mõnus lugeda Tartu kohta ja ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kas olen üldse Tartu Botaanikaaias kunagi käinud, vist lapsena ikka olen. Peaks nüüd suurena ka uuesti ära käima kui Tartu sattumist ja vaatama üle, kus see varandus ikka asus. 

Nähtamatuks muudetud või varastatud?

17./172. Nähtamatu koer

Sari: Torshovi detektiivid #2

Autor: Samuel Bjørk

Tõlkija: Heidi Saar

Kirjastus: Eesti Raamat 2020

96lk./3620lk./29121lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuli: lastekrimka

Noored detektiivid avastavad, et Frankrikegårdenist on kadunud üks koer. Asja lähemalt uurides tuleb välja, et selles polegi süüdi untsu läinud nõidus. Tegelikult on Oslos jäljetult haihtunud terve hulk koeri. Peagi on Kim, Vinku, Aryan ja Heidi segatud krimiloosse, mis on palju suurem ja hämaram, kui nad oleksid osanud arvata. Kes ja miks varastab koeri? Ja kas kõik on ikka nii, nagu paistab?
Täitsa tore raamat. Lastepärane põnev lugu, aga sobib ka suurematele lugeda. Põnevust on, salapära on, erinevaid karaktereid on, huumorit ka natuke sekka ning tõsine lugu, miks mõned täiskasvanud teevad midagi, mis päris õige pole või suisa vale.  Kas alati eesmärk pühendab abinõu ja kui ikka miski valesti saab minna, siis see ka läheb. Aga õnneks on hakkajad taibukad lapsed läheduses ning lahendavad täiskasvanute tekitatud sasipuntra. Täitsa loetav lastekrimi sari.

Supilinna Salaselts alustab tegevust

16./171. Varastatud oranž jalgratas

Sari: Salaselts Ramps 1. juhtum

Autor: Mika Keränen

Kirjastus: Jutulind 2008

88lk./ 3524lk./29025lk.

Soome kirjanduse väljakutse juuli: krimka

Esiteks küsin kohe, kas keegi teab mõnda Soome laste krimkat? Sellist, mille tegevus ikka Soomes toimub, mitte vaid eestistunud soomlase oma? Mina kahjuks ei leidnud ühtegi, mis oleks eesti keelde tõlgitud ja nii võtsin siis taas Keräneni abiks kuna on plaanis see väljakutse endiselt vaid lasteraamatutega katta. Aga kui keegi annaks vihje, et midagi olemas on, siis loeks lisaks ka selle läbi.

Laste krimijutustus, mille tegevus toimub Tartus Supilinnas. Peategelane Mari asub koos oma sõprade ja prantsuse buldogi Matiga otsima belgia professorilt varastatud jalgratast, saades nii lõpuks jälile suurele rattavaraste jõugule. Olen varasemalt lugenud viimaseid salaseltsi tegemisi, seekord siis alustasin täitsa algusest, esimesest loost. Lastepärane, lõbus, veidi põnev, seikluslik. Ladusalt ja mõnusalt kirjutatud, täitsa võiks selline lugu ka päriselt olla olemas. Tartu on küll ka tihedalt minu lapsepõlvega seotud kui ma vanaema-vanaisa juures palju olin, aga Supilinn on võõras, sinna ma lapsena ei sattunud. Minu lapsepõlve Tartu rajad on Tammelinnas. Aga meeldib, et tegevuskohaks on päris olemasolev Tartu, seega Tartu ja eriti Supilinna lastele peaks see lugedes veel suureks boonuseks olema. Igatahes mulle on küll alati suureks plussiks, mida enam ma selle piirkonnaga seotud olen, millest hetkel loen ja mis on reaalselt äratuntava koha järgi kirjutatud. 

Mitte ainult mõrtsukad, vaid ka vargad elavad Cherringhamis

15./170. Varaste vandenõu

Sari: Cherringhami mõistatused #4 

Autor: Matthew Costello, Neil Richards

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

131lk./3436lk./28937lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

Kaks Cherringhami kohalikku meest, kes käivad põllul metallidetektoriga ringi, leiavad sealt imelise aarde – Rooma-aegse hõbedast liua, mis väärt miljoneid. Liud läheb arheoloogist professori šeifi ööseks hoiule, aga hommikuks on see kadunud - keegi on majja sisse murdnud ja liua varastanud. Selgub, et Cherringhamis ei kõnni ringi vaid mõrtsukad, ikka vargaid leidub ka seal linnas. Jack ja Sarah asuvad muidugi kohe asja uurima ja ikka võiduka lõpuni. Nende teooria muidugi erineb politsei omast ja selgub, et politsei eksis nagu ikka sellisel juhul krimiraamatutes. Seega ei midagi erakordset. Tegelikult oli see osa väga ettearvatav, kes on varguse toimepannud. Ja veidi igavam lugu oli ka. NIng veidi rohkem oleks tahtnud lugeda ajaloolisest taustast, sest mitteinglase jaoks pole see Rooma aegne ajalugu sedavõrd teada, aga no saan aru, et enamus krimilugejaid jälle ei soovi ajaloolist mitmeleheküljelist tutvustust keset kiiret lugu. Loodetavasti järgmised osad on taas krehvtisemad. Kiire väike lõõgastuse raamat, nagu kõik selle sarja osad.

Süükoorem võib osutuda raskemaks kui üks mees kanda jõuab

14./169. Mees, kes kannab süükoormat

Sari: Sebastian Bergmani needus #8  

Autorid: Michael Hjorth, Hans Rosenfeldt

Tõlkija: Mari Jesmin

Kirjastus: Helios 2024

367lk./3305lk./28806lk.

Sarja kaheksas raamat. Kui nägin, et ilmub, teadsin, et tahan kindlasti lugeda kui eelmisest oli juba nii palju aega möödas, et polnud kindel, kas kõike enam mäletangi. Lugedes hakkasingi kahtlema oma mälus, sest nii mõnigi asi ei tulnud üldse tuttav ette. Palju oli nii nagu pidi ja siis mõned olulised asjad, millest juttu, nagu täielik auk oleks. Kui raamatu läbi sain ja läksin vaatama, et palju siis eelmisest osast möödas oli, et üldse ei mäleta, avastasin, et mu mälul on küll probleemid, aga mitte sisu mäletamise osas. Lihtsalt avastasin, et mul on jäänud üks raamat lugemata vahepealt, kuigi olin kindel, et olen kõike kohe peale ilmumist lugenud, aga kui nii Goodreads kui blogi ei tea seitsmenda osa lugemisest midagi, siis ma pean neid uskuma. Eks tuleb nüüd siis ka see eelviimane osa ära lugeda, et puuduvad killud paika saaks. Kusagilt lugesin, et see pidada viimane osa olema, aga äkki ikka... nii palju jäi ju lahtiseks, sellest saaks kindlasti veel edasi arendada mõned raamatud, paar-kolm kindlasti. Mulle see sari meeldis, kuigi oli üsnagi jõhker ja verine ning peategelane vastuoluline. Aegajalt oleks tahtnud talle ühe tou anda ja ta mõistusele tuua, ta oma kapslist välja sikutada. Aga eks see andis raamatule värvi juurde, et ta sellisena oli kirja pandud. Ja ega meie seas on küll selliseid inimesi, kes oma kaotusevaluga ei oska toime tulla ning ehitavad müüri enda ümber ning suhtlevad maailmaga valuliselt. 

Mõrvajuurdluse osakond on sügavas kriisis, sest meeskonna üks liige on osutunud sarimõrvariks. Vanja Lithner võitleb oma osakonna päästmise nimel, kui Västeråsi lähedal asuvast seafarmist leitakse mõrvatud kuuekümnendates eluaastates naine. On märke, et mõrv on toime pandud ühe kindla inimese, nimelt kriminaalpsühholoog Sebastian Bergmani pärast ja tema tähelepanu äratamiseks. Kas see mõrv jääb ainsaks, või on meil taas tegemist uue sarimõrvariga? Mis viib ühe inimese tapmiseni? Kuigi tegemist on ilukirjandusliku kriminulliga, siis on siin küllalt tagataustal psühholoogiat, inimeste mõttemaailma minekut, miks just nii käitutakse, miks valitakse üks võimalus teise asemel või süüdlaseks keegi teine kui sa ise? Milliseks kujunevad inimeste vahelised suhted? Kui kerge on usaldust hävitada ja kui raske seda taastada. Kuidas mingi mõtlematu samm võib viia paljude teiste sündmusteni, kust pole enam võimalust astuda sammu tagasi ning teha teine, parem valik. Kuidas näha inimesi enda kõrval, saada aru, mida nad tunnevad ja kuidas elada nii, et kõigil oleks parem elu ja vähem vägivalda siin elus.

Kui tõenäoline on, et sinust saab tulevikus kurjategija?

13./168. Vangistatud

Autor: Salla Simukka

Tõlkija: Kadri Jaanits

Kirjastus: Pegasus 2022

256lk./2938lk./28439lk.

Lugemise väljakutse 2024: 46.Tõlkinud Kadri Jaanits

Kui tõenäoline on, et tõenäolsusteooria on tõene? Kuidas leida üles need, kes võiksid tõenäoliselt kunagi tulevikus sooritada kuriteo? Ja kui tõenäoline on, et nad selle teostavad, kui nad hetkel isegi ei tea, et nad seda teevad, veel vähem, mida nad äkki teeksid? Kui nad nüüd vangi panna enne kui nad on kuriteo teinud ja neid niikaua survestada kuni nad on üles tunnistanud oma tulevikus tehtava kuriteo, kas siis jääb kuritegu tegemata? Aga kui neil pole aimugi, et nad tulevikus midagi korda saadavad? Kui nad on tavalised noored, kes elavad, õpivad ja tegutsevad? Mis saab, kui nad kokku koguda ja eksperimendi korras tõenäolsusteooria alusel igaks juhuks vangi panna? „Vangistatud“ on jahmatav noorteromaan maailmast, kus teismelised vahistatakse kuritegude eest, mida neid arvatakse tulevikus sooritavat. Selles moodsa tehnoloogiaga varustatud, ent ühegi valvurita vanglas on noored ühiskonnast täielikult ära lõigatud. Samal ajal jälgib see sama ühiskond kujunevaid võimu- ja sõprussuhteid sotsiaalmeedias kui kõigi aegade suurejoonelisimat tõsielusaadet.Noored seda muidugi ei tea, nemad arvavad, et muul maailmal pole vähimatki aimu, mis toimub, või kuhu need noored viidi ja miks. Kuidas muutuvad või säilivad erinevad suhted, uued tutvused? Kuidas inimesed muutuvad, kuidas tuleb päevavalgele erinevad käitumisjooned kui oled vangistatud. Mis saab neist noortest, kas nad on tõesti potentsiaalsed kurjategijad või vaid süütud ohvrid? Mõtlemapanev raamat, kiire lugemine. Õnneks, siiski vaid ulme ja loodetavasti jääb ka ulmeks.

See ohtlik kosmose maailm

12./167. Asteroidid. Kuidas arm, hirm ja ahnus otsustavad meie tuleviku kosmoses

Sari: Elav teadus #42

Autor: Martin Elvis

Tõlkija: Vahur Lokk

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

328lk./2682lk./28183lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #4 (teadus)

Me oleme küll asteroididest kuulnud, aga igapäevaselt me ei mõtle neile, või vähemalt suurem osa planeedi elanikkonnast ei mõtle. Astrofüüsikud ja teised kosmose uurijad muidugi välja arvata, sest kõik kosmosega seonduv, ka asteroidid on nende igapäevane töö, nende uurimisvaldkond. Mis ajendab inimesi asteroide uurima? Selleks on inimkonnal kolm olulist põhjust: hirm, arm ja ahnus. 

Me kardame asteroide, sest nad võivad hävitada elu Maal. Hirm huku ees sunnib üles otsima kõik tapjaasteroidid, mis võiksid koduplaneeti tabada.
Me armastame asteroide, sest nad on teadusele hindamatu infoallikas, mille uurimine võib anda teavet Päikesesüsteemi ehituse ja elu alguse kohta.
Me himustame asteroide, sest seal leidub suuri varandusi, mis võiksid tuua kasu kogu maailmale. 

See raamat räägib, mis asjad need asteroidid on, miks peaks neid kartma ja armastama. Mida saaks asteroididelt inimene omale kaevandada, mida seal leiduda võiks ja kuidas seda kätte saada nii, et kaevandamine ise ei läheks kallimaks kui saadu.

Minu jaoks jäi veidi liiga igavaks, sest liiga suur osa oli asteroidide kaevandamisele, st. ahnusele suunatud ja vähem hirmu ja armastuse osa. Muidugi pole ma vist päris õige lugeja ka, sest öisesse taevasse ei vaata tihti, tähti ei uuri, kosmosesse ei plaani lennata ning kaevandamine jätab mind külmaks. Ohust - tapjaasteroididest, kes juba on kunagi ammu kukkunud Maale (vaesed dinosaurused), kukuvad tänasel päeval (2013 Tšeljabinsk) või tulevikus, olen ka varasemalt lugenud ja see osa oligi minu jaoks kõige huvitavam. Kuidas saaks seda ohtu ära hoida, sest üks on, kui see kukub Siberisse, teine kui tiheasustatud linnade piirkonda. Kõige jamam on, et ega kõiki ei teatagi, et need olemas on ja puudub veel oskus neid tapjaasteroide Maast eemale kihutada. Aga teadus ja oskused arenevad pidevalt ning eks teadlased ole ühed, kes unistavad tulevikust ning teevad kõik selleks, et see tulevik varsti kätte jõuaks.

 

Veel üks mõistatus Cerringhamis

11./166.  Arveteklaarimine

Sari: Cherringhami mõistatus  #2

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2022

312lk./ 2354lk./27855lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

Cherringhamis on algamas karnevalinädal, aga sellal, kui kohalikud ootavad pikisilmi regatti, rongkäiku ja tulevärki, on Jack ja Sarah äärmiselt huvitatud salapärasest surnukehast, mis leitakse arheoloogiliste väljakaevamiste käigus otse küla külje alt. See pole aga Rooma sõdur, vaid keegi dokumentideta noormees, kõigest paarkümmend aastat tagasi külmavereliselt mõrvatud. Nõutukstegevad jäljed on ammu jahtunud, aga soojenevad üles, kui üks karnevalikomisjoni liikmetest järsku kaob. Kas need lood on omavahel seotud ja kuidas. Kes teab mida ja miks kõik näivad midagi salgavat ja varjavat? Kuidas jõuda asi selgeks saada enne kui veel midagi juhtub või keegi kaob.

Järjekordne osa sarjast, kus Jack ja Sarah muu elu kõrvalt üritavad lahendada mõrva. Mõrva, mis toimus hulk aastaid tagasi. Mõrva, mille juures kõik jäljed tunduvad olevat jahtunud. Kuid raasukeste haaval tuleb teavet, samuti aitab asjale kaasa, et uurijatepaar on õppinud kõike ja kõiki mitte usaldama, sest millegipärast kipuvad inimesed salgama ja varjama ja lausa valetama. Muhekrimi sari, ei ole palju verd ja jõhkrust. Selline paras pühapäeva lugemine. Hetkel veel ei ole Jacki ja Sarah tegemised igavaks muutunud, kuigi ma kardan, et ühel hetkel võib see muutuda, kui kirjanikel hakkab fantaasia või siis inimesed Cherringhamis otsa saama. Hetkel aga täitsa loetavad krimiraamatud ja järge ootab uus õhuke raamatuke sellest sarjast või siis noh, Cherringami mõistatused sarjast. 

 

Willa ja tema parimad sõbrad

10./165. Willa ja Auh. Mimi on kadunud

Autor: Jacqueline Harvey

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2023

128lk./2042lk./27543lk.

Lugemise väljakutse 2024: 42. Raamat, mille kaanel on süda

Willa on tüdruk, kaheksa aastat vana. Tal on kolm sõpra. Parim neljajalgne sõber, albiino Iiiri hundikoer Auh, ehk õige nimega Wilfred Connal Tate. Aga kuna üks väike laps ei suuda seda välja öelda, siis sai koerast Auh ja selleks ta jäigi. Parim eakaaslasest sõber on Tae Jin, naabripoiss. Aga veel on Willal parim vanaldane sõber Frank, kes on väga vana ja väga pahur. Aga kuna Willa ei tee sellest välja, siis muutub Frank hulga rõõmsamaks, kui Willa ennast talle külla koos koeraga sätib. Frank nimelt elab Willa kõrvalmajas, mis asub Päikeseloojangu-vaates ehk vanadekülas, külas kus elavad ja toimetavad vaid vanad inimesed, kuid igal on oma elamine. Willa isa aga töötab selles külas ja käib abis neil erinevate tehniliste probleemide korral. Frankil on tuvi Mimi ja ta on kadunud. Willa süüdistab selles ennast, sest ta jättis puuriukse korralikult sulgemata. Willa peab Mimi leidma, enne kui Frank teada saab, ja mõtlema selleks välja kõige loomingulisemaid plaane. Teda aitavad ta parim eakaaslasest sõber Tae ja ta ustav semu, albiino Iiri hundikoer Auh. Lustakas lasteraamat, nagu kaanestki aru võib saada, siis mõeldud pigem ikka tüdrukutele lugemiseks. Austraalia kirjandusega ei ole ma eriti kokku sattunud, aga lasteraamatud on neil küll toredad, nii palju kui olen lugema juhtunud.

Nägijana pimedate maailmas

9./164. Poiss, kes nägi pimeduses 

Autor: Rasa Bugavičute-Pēce 

Tõlkija: Contra 

Kirjastus: Mina Ise 2021

176lk./1914lk./27415lk.

Lugemise väljakutse 2024: 43. Raamat, mille autor on pärit riigist, mida viimati külastasid

Paljud on mingil hetkel mõelnud, et kuidas on elada pimedana. Eriti need, kellele lapsena on pidevalt korrutatud, et liigne lugemine rikub silmi ja need sul niigi haiged (lühinägelikud) ning nii jääd varsti pimedaks. Võib olla on nii mõnigi püüdnud panna silmad kinni ning tajuda enam ümbritsevat maailma teiste meeltega. Ega nägija ikka päris hästi ei adu, kuidas on pimedal elada nägijate maailmas. Kuid olla nägija pimedate maailmas? Olla ainus oma perekonnast, isegi kortermajast, kes näeb? Kelle pärast ainsana pannakse tuli toas põlema, sest teiste jaoks pole sel tähtsust, nad ju ikka ei näe. Muidugi siis, kui tuleb üldse meelde, et seltskonnas on üks poiss, kes näeb. Raamatus küsib see poiss oma emalt, et kuidas on saada täiskasvanuks, kui sa juba oled sündinud täiskasvanuna? Oled ainus nägija peres ja maast madalast oled oma vanemate eest hoolitseja, nende silmad. Teed asju, mida nad ei näe teha. Juhid neid väljas, hoolitsed nende eest, muretsed, et nad saaksid asjadega hakkama. Südamlik ja mõtlemapanev raamat ühe poisi lapsepõlvest. Pidevast hoolitsemisest ja muretsemisest oma vanemate pärast, kuid ka õppimist, kuidas nende puudust vahel ära kasutada ja pahandustest pääseda, kui mingi lapseliku lollusega on hakkama saadud. Raamat ühe sündides täiskasvanuks saanud lapse elust. Väga hästi kirjutatud, mulle väga meeldis. See on üks sellistest raamatutest, mis peale lugemist jääb veel pikaks ajaks pärast kummitama ja aegajalt enda peale mõtlema. Tegu siis Läti kirjanikuga ja läks kiiresti teemasse lugemisse peale pisikest pika nädalavahetuse reisi Lätti, et muidu tuleb Võrumaa reis varsti peale ja hakka siis veel äkki võru keeles lugema...

Tehisintellekt tegi mitu väga head pilti selle raamatu pealkirja alusel.

Suhtumine ajaloosündmustesse muutub ajaga

8./163. Pöördloendus 1945. Ebatavaline lugu tuumapommist ja 116 päevast, mis muutsid maailma

Autorid: Chris Wallace, Mitch Weiss

Tõlkija: Kadri Metsma

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2021

336lk./1738lk./27239lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #3 (ajalugu)

12. aprill 1945: pärast aastaid kestnud veriseid konflikte Euroopas ja Vaiksel ookeanil raputab Ameerikat uudis president Franklin D. Roosevelti surmast. Asepresident Harry S. Truman, keda on sõjalistest plaanidest eemal hoitud ja kes ei tea midagi ülisalajasest Manhattani projektist maailma esimese tuumapommi väljatöötamiseks, peab üle võtma mitmel kontinendil sõdiva rahva juhtimise ning samal ajal silmitsi seisma ühe enim poleemikat tekitava otsuse langetamisega inimkonna ajaloos. „Pöördloendus 1945“ räägib loo 116 tormisest päevast kuni 6. augustini 1945 – päevani, mil Trumani käsu kohaselt heidetakse Hiroshimale tuumapomm.

Raamatus on hästi välja toodud need kõhklused ja kahtlused, et kas tuumapomm on vajalik, mis juhtuks, kui seda ei kasuta, palju oleks potentsiaalseid ohvreid mõlemal juhul - nii kasutades kui mitte, kas tuumapomm üldse käivitub, mis ohud sellega võiks kaasneda, keda teavitada ja millal, mis rahvas sellest arvab ja palju muud. Kuidas üldse see pommi arendamine kulges. Kuidas enamus sellega seotud inimesi tegelikult üldse ei teadnud, millega nad tegelevad. Isegi pommitamisele suunduva lennuki meeskonnas enamik sai teada sellest, milline pomm neil pardal on, alles siis, kui nad juba lendasid Hiroshima poole. Kui palju jättis ajalugu inimestele valikuid ja kuidas hinnatakse ajalugu ümber peale selle toimumist ning kuidas see muutub, mida kaugemale see sündmus ajaloos jääb. Seda eelkõige kuna hilisemal ajal vaadeldakse sündmust pigem kontekstist väljas, sest ei olda enam selles keskkonnas, seda sündmust mõjutavate tegurite meelevallas. Raamatu lõpus on lühidalt inimestest, kes olid selle projekti juures teadlikult või teadmatult tegevad ja nende arvamus, kas nad toimisid õigesti või mitte. Kusjuures enamus neist jäi oma elu lõpuni kindlaks, et vaatamata kõigele oli see tollel hetkel täiesti õige otsus. Ilma selleta oleks hukkunud veel vähemalt miljon sõdurit ja poleks teada, kui kaua veel oleks sõda kestnud. 

Tuumapomm on aga tänapäeval väga suur oht endiselt, eriti kui see on selliste riikide ja nende juhtide käsutuses, kellel on väga suured ambitsioonid ja ebastabiilne närvikava. Loodetavasti siiski jääb maailmahukk tuumapommide läbi nägemata nii meil kui järgnevatel põlvkondadel. 

Kuidas tappa terroristi

7./162.  Droonisõdalane

Autor: Brett Velicovich ja Christopher S. Stewart  

Tõlkija: Lauri Liiders

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2019

307lk./ 1402lk./26903lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #2 (ajalugu)

Kui väljamõeldud raamatutes jääb põnevusest puudus, siis tuleb kätte võtta tõsielusündmuseid kajastav raamat. See raamat kuulub ühena sinna valdkonda. Raamat, mida eriti ei andnud käest ära panna ja mis oma pinevuselt oli põnevam kui väljamõeldud spioonikas.  

Drooni peetakse üheks kõige olulisemaks sõjapidamise mõjutajaks sellel sajandil. Enamik meist on midagi kuulnud droonide kasutamisest sõjategevuses. Samas on see, mis toimub droonisõdurite tagalas ja mismoodi droone ikkagi kasutatakse, üsna salajas püsinud.
Brett Velicovich oli üks esimestest USA sõduritest, kellele usaldati ülesanne juhtida drooni. Ta pidas seda julma ametit 10 aastat ning kirjutas läbielatust raamatu. Raamat läbis USA kaitseministeeriumi tsensuuri ja autorid pidid nii mõndagi raamatust välja veel viskama kuigi nad juba kirjutades olid üritanud mitte paljastada ühtegi sõjasaladust. 

Aeg-ajalt me loeme ajakirjandusest, et Lähis-Idas tabati mõni kuulus terrorist ja ta võeti vangi või tapeti. Aga me ei mõtle tavaisikuna, kuidas see sündis, milline töö selle taga oli, et ta tabada ja kinni võtta. Ja üritada seda teha nii, et üksi teine inimene kannatada ei saaks, ei tsiviilisikute hulgast ega kinnivõtvate sõdurite hulgas. Paraku aeg ajalt ikka läheb veidi viltu ja kaotusi on mõlemate hulgas. Ja terroristide organisatsioonidel pole vaid juhid, see võrgustik on laiaulatuslik, kust kasvavad välja uued juhid, kui eelmised ellimineerida. Raamatus saab teada, kui meeletud tööd need mehed ja naised USA sõjaväes tegid, millistes tingimustes, kuidas nad muutusid sellest sõltlasteks. Kui raske oli neil pärast tavaellu tagasi tulla, kuidas nende lähedased ei tohtinud midagi teada ja seega nad lõikasid paratamatult ennast ära normaalsest elust. Nad muutusid ka ise fanaatikuteks, küll terrorismi vastasteks fanaatikuteks. Kuidas kuid magati vaid mõned tunnid kuni polnud enam võimelised üleväsimusest magama jäämagi. Kuidas elati energiajookide ja kohvi najal, korraliku söögita, sest polnud aega minna sööma. Raske on ette kujutada kuidas pisikeses ruumis mitmekesi suudeti töötada suure kuumuse käes nädalaid pesemata. 

See ei ole vaid sõjandusest huvitatule raamat, seda võiks lugeda kõik inimesed, et nendeni jõuaks teadmine terrorismist ja rahust, mis hinnaga seda võidetakse. Raamat on ladusalt kirjutatud nagu loeks juturaamatut.

Džunglisse eksinud maailm

6./161. Džungel kasvab tagasi. Meie ohtlikuks muutunud maailm ja Ameerika

Sari: Postimehe raamat  

Autor: Robert Kagan

Tõlkija: Margus Enno

Kirjastus: Postimees 2020

136lk./ 1095lk./26596lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #1 (teadus)

See raamat ilmus 2020 eesti keeles ja 2018 inglise keeles. Täna oleks see raamat kindlasti kirjutatud hoopis teisiti. Raamatus on küll kajastatud Venemaa oht, aga sel hetkel ei osanud veel autor aimata, et paari aasta pärast on taas täielik sõda Euroopa pinnal. Nagu paljud teised, alahindas ka autor Putini ambitsioone Suur-Venemaa rajamisel. Samas on autor üpris hästi ära tabanud nii Venemaa kui Hiina ambitsioonid ja miks nad mingis olukorras nii käituvad. Robert Kagani sõnul tuleb tunnistada, et läbi inimajaloo on eksisteerinud tung kaose poole. Maailmas leidub küllalt neid, kel on soovi ja võimalust olukorda hullemaks muuta – nad võtavad siis taas võimust. Nagu džungel, mis kasvab alati tagasi. 

Raamatus vaadeldakse USA rolli läbi ajaloo. Kuidas sellest riigist sai ülemailme rahu ja liberaalsuse, demokraatia kaitsja. Mis võib juhtuda, kui USA loobub üleilmse rahu ja korra tagamisest ning keskendub oma siseasjadele? Mis juhtuks, kui USA lahkuks Lähis-Idast ja Euroopast täielikult? Kas maailm oleks juba hävinud, valitseks üleilmne radikaalne islamism? Karta on, et Eesti kuuluks siis Suur-Venemaa koosseisu taas ja seekord radikaalsem totalitarism. Tegelikult maailm käärib igast otsast, ei saada rahulikult elada külg külje kõrval. Autor vaatab USA sõjalist kohalolekut läbi aastasaja, esimesest maailmasõjast kuni tänapäevani. Kuidas ameeriklased ise suhtuvad sellesse ning mis on maailmas juhtunud juhul kui USA riigipea on oma sõjalist kohalolekut Euroopas või Lähis-Idas vähendanud rahva survel. Kus on USA eksinud ja kus oleks võinud veel agressiivsemalt tegutseda. 

Raamat oli üsna mõtlemapanev, sest igapäeva elus me tavainimestena sellistele asjadele eriti ei mõtle. Võib olla nüüd tänu Ukraina sõjale mõtleme rohkem ja tunnetame rahu haprust maailmas. Mõnes kohas oli autor ka üsna terav Euroopa, eriti Suurbritannia valitsuse tegutsemise suhtes. Ma pole veel sattunud lugema ühtegi kehva raamatut selles sarjas. Mõni on huvitavam, mõni igavam sõltuvalt enda huvidest, aga mõtlemapanevad on kõik. 

Laevamudelid on vahvad

3./158. Mootorlaevamudelid Eesti Meremuuseumi kogus/Motor Ship Models in the Estonian Maritime Museum

Autor: Mihkel Karu

Kirjastus: Eesti Meremuuseum 2021

95lk./705lk./26206lk.

 

4./159. Eesti Meremuuseumi laevamudelid/Ship Models in the Estonian Maritime Museum

Autor: Mihkel Karu

Kirjastus: Eesti Meremuuseum 2022

111lk./816lk./26317lk.

 

5./160. Aurulaevamudelid Eesti Meremuuseumi kogus/Steamship Models in the Estonian Maritime Museum

Autor: Teele Saar

Kirjastus: Eesti Meremuuseum 2021

143lk./959lk./26460lk.

 

Eesti ajaloo väljakutse juuli: Eesti merendus

 

Väljakutsesse raamatute leidmisega on vahel nagu ootamatult paljulapseliseks lapsevanemaks saamisega. Lähed ühte last enda arust saama ja siis saad teada, et tegelikult on neid kolm sarnast põnni, kes koju tahavad tulla. Ei saa ju kahte kuidagi sünnitusmajja jätta, ikka tuleb ka eelnevalt mitteplaneeritud koju viia. Nii on raamatutega väljakutsesse ka. Lähed teemasse ühte raamatut otsima ja siis raamatukogus vaatavad riiulist sulle vastu kolm ühemuna kolmikut. No kuidas sa valid, keda võtta, keda jätta. Ikka kõik kolm tuli koju vedada (ausalt öeldes suuremaformaadiliste kriitpaberil raamatutega saab ikka jõutrenni teha). Tegelikult mul veel vedas, sest tegelikult on tegemist viisikutega, aga minu raamatukogus kahte (purjelaevad ja navigatsiooniseadmed)  ei olnud. Kõik raamatud olid sarnased, aga laevamudelid neis ei kordunud. Natuke jutt kordus Meremuuseumi laevamudelite kogude kohta ja mõne tegija osas. Huvitav oli, sest Meremuuseumis on saanud ju isegi neid laevamudeleid uurida küll. Minu jaoks on alati väga au sees need inimesed, kes suudavad midagi oma kätega ära teha ja veel kui see tulemus ei ole vaid niisama laevuke vaid täpne mudel 50 või 100 korda vähendatud koos kõikide väikeste sadade detailidega. Selleks peab ikka kätt ja silma olema. Huvitav oli ka lugeda, kuidas üldse saab alguse ühe vana laeva mudeli tegemine, sest laeva ennast ju enam ei ole olemas, mille pealt mõõtu võtta. Suur osa raamatust oli erinevate laevamudelite tutvustus ehk siis, mis laevaga oli tegemist ja mis selle laeva saatuseks oli. Vaid paar laeva on kogus sellised, millel ei ole Eesti merendusega mingit pistmist. Minu jaoks olid põnevad raamatud ja pilte saaks veel kauem uurida kui järgmised väljakutsed peale ei pressiks.
 

Tehisintellekt tegi ise raamatuarvustuse algusest lõpuni

 Pilt ja tekst: easy-peasy.ai

# Minu arvamus raamatust "Lause on surm"

Raamat meeldis mulle väga ning soovin jagada oma muljeid ja mõtteid selle põneva krimilooga. Anthony Horowitzi "Lause on surm" on haarav ja šokeeriva mõrvajuhtumiga täidetud raamat, mis paneb lugeja pingsalt kaasa elama. Horowitzi oskus luua müsteeriume ja hoida lugejat põnevil kuni viimase leheküljeni on imetlusväärne. Selle raamatu lugemine oli tõeline nauding ning ma ei suutnud raamatut käest panna enne, kui olin lahendanud selle keeruka mõrvamüsteeriumi. Soovitan "Lause on surm" kõigile kriminaalromaani fännidele, kes naudivad nutikaid keerdkäike ja ootamatuid paljastusi. Järgmistes jaotistes vaatlen raamatut lähemalt ning jagun enda arvamust autorist, sündmustikust ja tegelastest.

# Raamatu analüüs

Kui vaatame lähemalt Anthony Horowitzi raamatut "Lause on surm", avaneb meile põnev ja haarav krimilugu, mis pakub lugejatele palju avastamisrõõmu. Horowitzi oskus luua keerulisi mõistatusi ja hoida põnevust üleval kuni raamatu lõpuni on imetlusväärne ning teeb sellest lugemise tõelise naudingu. Raamatu sündmustik on hästi konstrueeritud ja detailirohke, viies lugejad kaasa salapärasesse maailma, kus iga lehekülg pakub uusi üllatusi.

Horowitzi loodud tegelased, eriti peategelased Daniel Hawthorne ja Anthony Horowitz, on hästi välja töötatud ning nende dünaamiline suhe kütkestab lugejaid. Hawthorne mõistatuslik ja teravmeelne iseloom saab raamatus suurepäraselt esile, samas kui Horowitzi enda roll uurijana lisab loole huvitava nüansi. Nende koostöö mõrvajuhtumite lahendamisel annab raamatule sügavust ja keerukust, mis paneb lugejaid kaasa elama ja kaasa mõtlema.

Horowitzi kirjutamisstiili võrreldakse sageli Agatha Christie omaga, kuna ta suudab luua kaasahaaravaid mõistatusi ja hoida lugejate tähelepanu kuni raamatu lõpuni. Horowitzi täpsus ja oskuslik käekiri on selgelt nähtav tema teose "Lause on surm" lehekülgedel. Ta suudab panna lugejaid kahtlustama ja spekuleerima ning lõpuks üllatama ootamatute paljastustega, mis teevad sellest raamatust tõelise põnevuslugemise.

Kuigi mõned kriitikud võivad leida, et Horowitzi raamat järgib liialt traditsioonilisi Briti kriminaalromaani klišeesid, ei saa eitada, et "Lause on surm" on siiski üks parimaid kriminaalromaane eesti keeles. Raamat pakub põnevat ja mõistatuslikku lugemiskogemust, mis paneb lugejad kaasa elama ning põnevusest haaratuna lehekülgi pöörama, et lahendada raamatu üha süvenevaid mõistatusi.

# Autori taust

Anthony Horowitz on tuntud ja tunnustatud krimikirjanik, kes on loonud mitmeid põnevusrohkeid lugusid, mis on võitnud lugejate südamed üle maailma. Horowitzi tööd on sageli võrreldud legendaarse krimikirjaniku Agatha Christie loominguga, tänu nende sarnasele oskusele luua keerukaid mõistatusi ja üllatavaid pöördeid. Siin on mõned olulised faktid Anthony Horowitzi kohta, mis aitavad paremini mõista tema tausta ja kirjanikukarjääri:

• Anthony Horowitz on sündinud 1955. aastal Inglismaal ning tema kirjutamiskarjäär algas juba varases nooruses.

• Lisaks kriminaalromaanidele on Horowitz tuntud ka lasteraamatute autorina, sealhulgas menukite "Alex Rideri" sarja loojana.

• Horowitzi kirjutamisstiil on sageli kiidetud tema võimekuse eest hoida lugejat põnevil ja üllatada neid ootamatute paljastustega.

Anthony Horowitzi kirjanikupagas on muljetavaldav ning tema oskus luua kaasahaaravaid lugusid on teinud temast ühe tänapäeva silmapaistvamaid krimikirjanikke. Tema töödes peegeldub põnevus, nutikus ja oskuslik müsteeriumide punumine, mis on võlunud lugemishuvilisi üle maailma. Horowitzi kogemus ja kirjutamisoskus on teinud temast tõelise meistri žanris, mis paneb lugeja pingsalt kaasa elama ja spekuleerima.

Kokkuvõttes on Anthony Horowitz mitmekülgne autor, kelle looming haarab nii noori kui ka täiskasvanuid. Tema võime luua kaasahaaravaid lugusid, mis pakuvad nii mõistatusi kui ka emotsionaalset sügavust, on muutnud ta üheks kirjanikuks, keda austatakse ja armastatakse üle kogu maailma. "Lause on surm" on vaid üks näide Horowitzi oskusest köita lugeja tähelepanu ja pakkuda põnevat lugemiselamust, mis jääb meelde veel kauaks pärast raamatu sulgemist.

# Kriitiline hinnang

Kriitiline hinnang

1. Raamatu "Lause on surm" kriitiline ülevaade paljastab nii selle tugevused kui ka nõrkused. Anthony Horowitz on suutnud luua haarava müsteeriumi, mis hoiab lugejat põnevil kuni viimase leheküljeni. Tema täpsus ja osavus krimilooste konstrueerimisel on imetlusväärne ning pakub lugejatele põnevat lugemiselamust.

2. Kriitikud võrdlevad Horowitzi loomingut Agatha Christie omaga, märkides, et ta on andnud klassikalisele detektiivžanrile kaasaegse puudutuse. Ehkki mõni kriitik leiab, et raamat järgib liialt traditsioonilisi Briti kriminaalromaani klišeesid, on üldine arvamus siiski positiivne, kuulates Horowitzi oskuslikult keerulisi mõistatusi pakkida.

3. Sekundaartegelasena esinenud Horowitzi enda portree mõjub mõnele kriitikule veidi tuimana, mõjutades kogu teose nauditavust. Kuigi mõned nõrkused on märgatavad, peetakse "Lause on surm" siiski suurepäraseks krimiloooks ning üheks parimaks eesti keeles ilmunuks.

4. Kuigi "Lause on surm" ei pruugi olla sama tasemel kui eelmine raamat sellest sarjast, on see siiski kõrge kvaliteediga ja nauditav lugemine. Kriitiline hinnang annab mõista, et Horowitz on suutnud luua tõeliselt kaasakiskuva krimiloona, mis on väärt lugemist kõigile kriminaalromaani fännidele.

# Lugejate tagasiside

"Lause on surm" on saanud lugejatelt üldiselt positiivset tagasisidet. Mitmed arvustused kiidavad Anthony Horowitzi oskust luua põnevust ja hoida lugejat haardes kogu raamatu vältel. Üks lugeja mainis, et raamat pakkus talle tõelise naudingu ning ta ei suutnud seda käest panna enne, kui oli lahendanud keeruka mõrvamüsteeriumi. See krimilugu on suutnud haarata mitmeid lugejaid oma nutikate keerdkäikude ja ootamatute paljastustega.

Teine lugeja tõi esile Horowitzi imetlusväärse oskuse luua müsteeriume ning hoida lugejat pidevalt põnevil. Raamatu peamine mõrvajuhtum ja uurimine pakuvad lugejatele mitmeid ootamatuid pöördeid ja intrigeerivaid hetki, mis hoiavad ka kõige nõudlikumad lugejad kaasatuna. Lugejad on kiitnud autori võimet pakkuda põnevust ja üllatusi kuni raamatu lõpuni.

On märgatud, et "Lause on surm" on saanud kõrgelt hinnanguid kriminaalromaani fännidelt ning võrreldes eelneva teosega on see jätkuvalt pälvinud kiitust oma põneva ja kaasahaarava süžee ning hästi väljatöötatud tegelaste poolest. Kuigi mõned kriitikud võivad leida teatud traditsiooniliste žanritroopide kinnipidamist, on enamik lugejaid seda raamatut kiitnud kui üht parimat kriminaalromaani eesti keeles.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et "Lause on surm" on osutunud menukaks nii kriitikute kui ka lugejate seas. Raamatusse on mahtunud nutikas mõrvamüsteerium, põnevad tegelased ning autori oskuslikult loodud pingeline õhkkond. Lugejate tagasiside põhjal võib öelda, et Anthony Horowitzi looming pakub põnevust ja naudingut kõigile, kes naudivad keerukaid kriminaalromaane ning ootamatuid pöördeid süžeel.

# Järeldus

Kokkuvõttes võin öelda, et Anthony Horowitzi teos "Lause on surm" pakkus mulle tõeliselt nauditava lugemiskogemuse. Raamat oli põneva sündmustikuga, täis ootamatuid pöördeid ja nutikaid lahendusi. Autor suutis luua müsteeriumi, mis hoidis mind raamatu külge haakunult kuni viimase leheküljeni. Horowitzil on tõeliselt terav loominguline mõistus ning tema oskus luua kaasahaaravat kriminaalromaani on imetlusväärne. Soovitan "Lause on surm" kõigile põnevikufännidele, kes naudivad keerukaid mõistatusi ja ootamatuid paljastusi. Kindlasti jään ootama Horowitzi järgmisi teoseid, sest tema kirjutamisstiil ja süžeed on mulle tõeliselt muljet avaldanud. Kui otsid põnevat ja kaasakiskuvat lugemist, siis soovitan kindlasti haarata kätte "Lause on surm" ja sukelduda sellesse põnevasse mõrvamüsteeriumi!