 |
| Foto: Silver Gutmann |
(kitarr heliseb vaikselt, mõtlik rütm, valgus mahe)
Teate, mul on üks kuub. Päriselt. Mitte sellest laulust, vaid just seesama. Vanaks kulunud ja veidi topiline. Mitte sellepärast armas, et ta oleks soe või ilus – vaid sellepärast, et ta on päris. Ta on käinud minuga koos rohkematel radadel kui mõni inimene. Ta on kuulanud mind vaikides, kui ma pole osanud endalegi sõnu anda. Laul „Vana kuub“ sündis aeglaselt. Iga salm tuli oma ajaga. Esimene siis, kui ma selle kingiks sain. Viimane siis, kui taipasin, et mõnikord ei hoia sind kinni inimene, vaid tükike kangast, mille keegi kord armastusega parandas. Mäletan hästi: oli sügis, kui ma esimest korda Vilsandile jäin talveks. Kõik paadid olid juba ära viidud, alles jäid vaid kajakad ja see kuub. Sünnipäevaks kingiti – sõbrad olid koos, keegi mängis lõõtsa, keegi viskas kividel leili, ja õhk oli kasevihast paks. Ja see kuub... ta oli kohe õige. Nagu oleks ta mind juba enne tundnud. Aastad läksid, kuub jäi. Ta oli seljas nii naeratuses kui vaikuses. Kord – ühel neist vaiksematest päevadest – tahtsin päriselt lahkuda. Kõigest. Kodust. Iseendast. Seisin ukse juures, kuub seljas. Aga hõlm rebenes. Mu kallim võttis nõela ja niidi. Ta ei öelnud midagi. Lihtsalt parandas. Ja ma jäin. Polnudki sõnu vaja.
(vaikselt algab laul – esimesed akordid laulust „Vana kuub“):
„Mu vana kuub, mind kaua oled varjand...“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar