Mõnikord algab kriminaallugu mõrvast. Mõnikord algab see kadumisest. Selles raamatus algab lugu ühe poisi üheksandast sünnipäevast. Päevast, kui laps sõbra juurest enam koju ei jõudnud. Koju ema juurde. Ja enne kui lugeja on sellesse kadumisse süveneda jõudnud ning alles alustab oletamist, viivad kirjanikud lugeja seitse aastat edasi. Viivad Norra väikelinna, kus leitakse suvilast mõrvatuna kaks teismelist tüdrukut. Politsei arvates on süüdlane kiiresti käes. Juhtum tundub justkui lahendatud. Aga kas ikka on? Uurimisse on kaasatud psühholoog Kari Voss, kes oskab lugeda inimeste kehakeelt ja märgata seda, mida teised ei näe. Ta ei usu lihtsatesse vastustesse. Tema on see ema, kelle elus on üks painav küsimus, millele pole seitse aastat vastust olnud. Tema poeg kadus jäljetult, vaatamata ta enda ja ta isa, kes oli sel ajal politseis ülemaks, pingutustele ja otsingutele. Ja siit hakkab lugu vaikselt pinget koguma. Vaikselt, aga järjekindlalt. Mõrvatud tüdrukud olid Kari Vossi poja sõbrad. Väike kogukond, kus kõik tunnevad kõiki. Kari hakkab kiht kihi järel seda rahulikku pinda lahti harutama. Kari usub sellesse, mida näeb, mitte mida ei kuule. Ta usub inimese mälu ekslikusse ja manipuleeritavusse. Selgub, et peaaegu kõigil on midagi varjata. Ja mõnikord on kõige ohtlikumad just need saladused, mis on kõige kauem peidus olnud. See ei ole ainult mõrvalugu. See on ka lugu leinast, süüst ja mälust. Kui palju saab inimese mälu usaldada? Kui palju me tegelikult märkame neid, kes on meie kõrval? Mõni pööre tuleb ootamatult, mõni aeglasemalt. Tõde ei ole kunagi nii lihtne, kui alguses paistab. Ja raamatu lõpp on selline, et tuleb järg, sest poisi kadumine on ikka veel saladuses, kuigi natuke vähem kui raamatu esimestel lehekülgedel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar