Lugemise väljakutse 2025: 47. Unes või ilmsi: raamat, mis on seotud unenägudega
Üks vägagi mõtlemapanev raamat inimlikul teemal. Bo, vana mees, abielus olnud 62 aastat, üks naine, kes nüüd on täiesti dementsena hooldekodus ja ei tunne teda enam ära, üks poeg, kes elab eemal linnas, aga käib teda pidevalt vaatamas, kes teda armastab ja hoolib, aga ei oska seda alati välja näidata, üks pojatütar, kes toob vana mehe päevadesse killukese rõõmu, aga kes õpib kaugemal eemal, üks koer, kellega jalutamas käimine tekitab raskusi ja keda tahetakse seetõttu vana mehe juurest minema viia, ainus pidev kaaslane üksildases elus, üks sõber, kes on samuti vana ja väeti, kuid kellega on oldud sõbrad üle poole sajandi ja igal nädalal räägitakse, ainus, kes mõistab, sest on ise samas seisus, neli koduhoolduse töötajat, kes käivad iga päev mitmeid kordi ja mitmed sageli teevad enamat, kui nende tööülesanded ettenäevad, sest nad tõesti hoolivad, mitte ainult ei hoolda. Ühe vana mehe elu lõpp, tema tunded, tema mõtted, tema unenäod ja tema mälestused. Iga toiming väsitab sel määral, et suur osa mehe päevadest ja öödest möödub tukkudes või magades ja siis tulevad unenägudes mälestused, mälestused lapsepõlvest, noorusest, naisest, poja lapsepõlvest, sõbraga veedetud ajast, tööst. Mälestused on põimitud olevikus toimuvaga, kõik on omavahel seoses. Vana mehe tunded, tahtmised. Tekib konflikt tema tahete ja suutlikkuse vahel, tema tahete ja teiste tahete vahel ehk kui palju peaks arvestama sellega, kui palju diplomaatlikult suunama ise tahtma ja kui palju lihtsalt panema fakti ette, et nüüd on nii ja jutul lõpp. Kui palju me üldse suudame näha teise inimese sisse, tunda tema tundeid ja neist aru saada. Lapsega on ehk lihtsam, sest me ise oleme kõik ju lapsed olnud, aga vanainimesega, sest me ei ole seda ju veel ise olnud, kas me suudame neist arusaada? Pigem mitte, vähemalt mitte enam siis, kui nad endaga ise enam hakkama ei saa, keha ja mälu veavad alt. Aga ega nad ise ka endaga alati arusaamisele ega kompromissidele kergesti ei jõua, sest tunne, et mind pole vaja, ma ei suuda, minuga ei arvestata, ma ju kogu aeg olen suutnud, ma ju mäletan, mis sest et mul on meelest läinud, kõik see ajab ka inimese enda segadusse. Väga hea raamat! Autor on sotsioloogia doktorant, kelle uurimustöö puudutab muu hulgas mehelikkust ja tunnete väljendamist. Tundub, et ta on vägagi süvenenud ja uurinud seda teemat ja sellele jälile saanud, selle mõistmise leidnud ja nüüd annab ilukirjanduslikus vormis seda ka teistele edasi. Taas üks parimaid lugeiselamusi sel aastal.
