Hunt või lammas, kumb on olulisem?

19./19. Põhjakaares kõmab kõu
Autor: Markus Thielemann 
Tõlkija: Piret Pääsuke
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
285lk./5006lk. 

Väljakutse ? (ootab sobilikku teemat Eesti Raamatu või Saksa väljakutsesse)

Raamat viib lugeja Kesk-Saksamaa vaiksesse maapiirkonda, kus elu kulgeb näiliselt aeglases ja muutumatus rütmis. Teose keskmes on traditsiooniline külaelu ja lambakasvatus, mis on põlvest põlve edasi kandunud. See on maailm, kus aastaringi määravad ilm, maastik ja loomade vajadused. Peategelaseks on 19-aastane noormees, pere noorim põlvkond, kes kasvab üles keskkonnas, kus töö, loomad ja elu on omavahel lahutamatult seotud. Tema päevad mööduvad koos lambakarjaga nõmmel ringi liikudes, aeg-ajalt karja tarandikesse ajades, karjuste vanu võtteid järgides. See lihtne ja korduv argipäev moodustab romaani rahuliku keskme. Kuid noormees ei ole lihtsalt traditsioonide kandja. Ta seisab kahe maailma piiril: ühelt poolt esiisade kombed, teiselt poolt modernne maailm, mis tõmbab teistsuguste võimaluste ja väärtustega. Teose süžee ei tugine suurtele dramaatilistele sündmustele. Pigem avab autor kannatlikult igapäevaelu kihte: pere sisemisi pingeid, piirkonna sotsiaalseid probleeme ning noore inimese vaimseid otsinguid. Kõik muutub aga siis, kui noormees kogeb viirastuslikku kohtumist, mis seob oleviku ootamatult paikkonna sünge minevikuga. Minevik hakkab tasapisi imbuma olevikku, hägustades piiri reaalsuse ja kujutluste vahel. Raamatu üks keskseid teemasid on inimese ja looduse habras tasakaal. Erilise tähenduse saab hundi tagasitulek Saksamaale. Looduskaitsjate jaoks on see kauaoodatud võit ja märk sellest, et ökosüsteem taastub. Lambakasvatajatele tähendab see aga otsest ohtu elatisele ja turvatundele. Hundil pole enam piisavalt looduslikke elupaiku ega saakloomi ning seetõttu ründab ta kariloomi. See tekitab kogukonnas sügavaid pingeid, vastandab erinevaid huvisid ning paneb proovile inimeste omavahelised suhted. Thielemann kujutab seda konflikti ilma lihtsate lahendusteta, andes mõista, et tõde ei asu kunagi ainult ühel poolel. Sama keeruline on ka peategelase perekondlik taust. Vanaema on dementsuse tõttu hooldekodusse viidud ning elab vaimselt oma noorusaastates. Isa, õigemini kasuisa, hakkab samuti mäluhäiretega võitlema, muutudes aeg-ajalt ettearvamatuks ja ebausaldusväärseks. Need olukorrad loovad rusutud ja ebakindla õhustiku, kus noormees peab  täiskasvanuks saama. Ta hakkab nägema kummalisi nägemusi, mis näivad seostuvat vanaema räägitud lugudega. Hirm, et ka teda võib tabada dementsus juba nii noorelt, saadab teda nagu vari ning lisab loole tugeva psühholoogilise mõõtme. Jutustus on teadlikult aeglane ja mõtlik. Autor ei kiirusta kuhugi, vaid laseb lugejal süveneda argipäeva, maastiku vaikusesse ja tegelaste sisemaailma. See pole seikluslik ega tempokas romaan, vaid pigem sügav ja melanhoolne uurimus inimese identiteedist, mälust ja kuuluvustundest. Minu jaoks oli kirjeldatud maailm esialgu üsna võõras. Lambakasvatuse detailid, külaelu vaiksed pinged ja Saksamaa maapiirkonna probleemid ei kuulu minu igapäeva. Ometi oskas autor need teemad avada nii elavalt ja usutavalt, et lugemine muutus üllatavalt köitvaks. Teos paneb mõtlema sellele, kuidas traditsioonid ja kaasaegne maailm omavahel põrkuvad ning kuidas leida looduses tasakaal. Raamatu väärtust kinnitab ka asjaolu, et see nomineeriti 2024. aastal mainekale Saksa kirjandusauhinnale Deutsches Buchpreis. 


 

 

Kui ei näha ega hoolita

18./18. Suitsust tehtud mees
Autor: Alex North
Tõlkija: Marge Paal 
Kirjastus: Pegasus 2025
352lk./4721lk.

Lugemise väljakutse 2026: 30. Eelmisel aastal ilmunud raamat

Keegi ei näe, keegi ei hooli. Nad olid seal. Nad ei võtnud midagi ette. Ja nüüd maksab see kätte. Päev, mil kohtuda sarimõrvariga, ei unune iialgi. Dan oli alles laps, kui ta tee ristus mehega, kes oli justkui nähtamatu, suitsust tehtud mees. Ja tema ohvriga. Hirmust halvatud, ei suutnud Dan midagi ette võtta ning sellest ajast peale on ta süütunnet endaga kaasas kandnud. Kuid ta oli ainus, kes nägi, ainus, kes märkas sõnatut appikarjet teise lapse näos. Aga ta oli vaid laps ja peitis enda hirmunult. Kuid täiskasvanud vaatasid, aga ei näinud, ei süvenenud, ei hoolinud. Nüüd kriminaalpsühhiaatrina töötades püüab Dan mõista seda, mis toimub kõige tumedamates mõtetes. Ühel hetkel kistakse ta taas tagasi lapsepõlve radadele, sest aastakümneid hiljem leitakse laip. Minevik sirutub läbi udu lähemale. Ja suitsust tehtud mees võtab uue kuju. Dan peab selle loo suutma lahendada, sest kaalul on ka tema enda elu. Väga raske lugemine, sest sarimõrvari ohvriteks olid lapsed. Psühholoogiline krimi, autor püüab aru saada, mis võiks selliste inimeste peades olla, mis muudab nad sarimõrvariteks. Pinget ja pinevust on palju ning pigem on see jälle selline raamat, mida on väga raske käest panna, sest tahaks ju ometi teada, mis on lahenduseks ja kui palju siis lõpuks ellu jäävad, või kas üldse keegi pääseb. Keeruline lugu, raske lugemine sisult, aga kiire, sorav ja põnev lugeda. 

 

Mõrv Tartu moodi

17./17. Vaarisa moodi
Sari: Kriminaalne raamatukogu #7
Autor: Jaagup Mahkra
Kirjastus: "Mooses" 2025
171lk./4369lk.

Lugemise väljakutse 2025: 36. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel auhinnatud raamat

Raamat sai eelmisel aastal 3.koha. Viimasel ajal tuleb neid eesti kriminulle järjest. Seekordne lugu siis viis Tartusse ja põhitegevus toimus kõik Karlova linnaosas ja mitte kunagi ammusel ajal, vaid täiesti kaasajal. Peategelaseks Hawail sündinud väliseestlane, kel eesti keel täiesti suus ja kes on otsimas oma juuri. Selleks, et osta korter majja, kus elas tema vanavanaisa, vajab ta raha juurde. Kuna vanemad keelduvad teda aitamast, siis peab ta puuduoleva raha kuidagi muud moodi leidma. Kui ajalehes ilmub kuulutus, et hiljuti mõrvatu tapja leidmise eest on võimalik saada preemiat, siis tundub see hea viisina raha saada. Eriti, kui ta vaarisa tegutses detektiivina, ehk on siis lapselapselapsele ka geenidega midagi edasi antud. Esialgu tundub lugu üsna segane ja ei taha kuidagi edasi liikuda. Loo tempo on küllaltki aeglane vaatamata sellele, et raamat on õhuke. Samas andis see raamat edasi vägagi hästi Karlova vaimu ja kogukonda. Ma ise ei ole küll selles piirkonnas kunagi elanud, aga mu ema lapsepõlve kodu asus Kuu tänavas, just ühes sellistes majadest, nagu seal kirjeldatud ning läbi juttude on see kõik minuni jõudnud. Mõrtsukat polnudki nii lihtne tuvastada kui vahepeal juba tunduma hakkas. Mulle üldiselt meeldis. 

 

Aju vabadus või ajuvabadus?

16./16. Aju vabadus
Autor: Jaan Aru
Kirjastus: Ajujutud OÜ 2025
297lk./ 4198lk.

Lugemise väljakutse 2026: 51. Raamatu autoriks on teadlane

Raamat, mis räägib aju vabadusest ja ajuvabadusest. Kui palju on üldse inimene vaba oma otsustes. Kas see, kui inimene otsustab ise, ilma keelamiste või käskimisteta skrollida sotsiaalmeedias tunde, on ikka tema vaba tahe seda teha või manipuleeritakse inimest seda tegema? Hakkasin mõtlema, et kas ka neil, kes on raamatutest sõltuvuses ja muudkui vabatahtlikult loevad, on tegelikult see oma vaba tahe? Teame ju kõik, kuidas aeg ajalt raamatud meiega manipuleerivad ja lihtsalt ei lase kuidagi ennast kinni panna, vaid üks peatükk veel... kuni on ammu lugemise aeg läbi ja kõik plaanid uppis või öö magamata. Lugemine on lugemissõltlaste viis järjekordne dopamiini laks kätte saada. Sarnaselt nagu sotsiaalmeedia fännidel likedega või narkomaanidel uue doosiga. Kas ja kui palju kirjanikud ja kirjastused meiega manipuleerivad?  Krimiromaanide lugejaid võib täiesti narkomaanidega võrrelda. Alguses muhekrimi väikesed ja üsna süütud doosid kuni sõltuvus on tekkimas, siis järjest karmimaks. Kuni pehmed krimid ei tekita enam uut adrenaliini ja dopamiini laksu, siis on vaja muudkui uusi ja verisemaid, julmemaid ja räigemaid kuni loetaksegi detailseid kirjeldusi psühhopaatide tegudest ilma silma pilgutamata. Kui sotsiaalmeedias ajavad postitajad taga like, et saada uut ergutust, kas siis need lugejad, kes iga aastaga loevad muudkui rohkem ja üritavad, et loetud raamatute arv ikka suurem oleks, on samas augus? Eriti need lugejad, kes loevad 300 ja rohkem raamatuid aastas? Kas mingil määral tõstab arvu ka see, et öeldes oma loetud raamatute arvu, siis ümberkaudu inimesed ahhetavad? Aga kui sel aastal ahhetavad 500-le, siis järgmisel aastal ju ei ahheta enam kui öelda, et vaid 100, või 300, seega on vaja veel rohkem, veel enam lugeda, et ikka eelmise aasta arvu ületada, et inimesed oleksid taas šokeeritud? Teine teema, mida raamat kajastas, olid mõtteaugud. Et jääme oma mõtteaukudesse kinni, me näeme vaid ühte ja sama ning otsime kinnitusi oma mõtetele. Leides need, kaevame üha sügavamale oma auku. Suhtleme järjest enam vaid nendega, kes on meiega nõus ja kui keegi teine meiega ei nõustu, siis pöördume tehisintellekti poole, kes on nii hästi kasvatatud, et peab inimesega nõus olema, teda kiitma, talle leidma tõendusi tema mõtetele. Ja kui ei leia, siis ta peab ju veidi hallutsioneerima ehk lihtsalt välja need mõtlema, et inimene ometi temaga rahul oleks. Kolmas teema selles raamatus ongi tehisintellekt. Kui ma selles osas mõne asjaga päris nõus ei olnud, erinevalt esimesest kahest teemast, siis selles tõdemuses olen sada protsenti temaga nõus, et tehisintellekt on tulnud, et jääda. Selles raamatus oli palju mille üle mõelda ja suures osas ma olen samal arvamusel. Lugeda oli lihtne, autor oskab kirjutada nii, et ka tavainimene saab aru, et isegi laps mõistab, mida tal öelda on. Eks kasuks on kindlasti see tulnud, et ta on palju lastele esinemas ja rääkimas käinud. Kui juba laps saab aru, siis on lootust, et ka täiskasvanu adub, millest jutt. Soovitan lugeda. Lihtsalt ja ladusalt mõtlema panevatest asjadest.