Tähelepanekud inimestest (piinlikult täpsed)
Autor: Koonu, kodukass, 11 a, isane, steriliseeritud (aga hingeeluga)
Esmaspäev: Inimene ärkab nagu surnust. Sõna otseses mõttes. Pikali, silmad kinni, hingamine korrapäratu. Tõuseb, viriseb, lohistab end kööki. Vajutab masina nuppe. Kohvi. Ta palub, et ma ei vaataks teda niimoodi. Vaatan edasi.
Teisipäev: Täna kandis ta sinist. Arvan, et see on tema “oma elu kokkuvõtmise” riietus. Istus ekraani ees. Naeratas tühjusesse. Siis nuttis. Mina tõin talle kingituse – surnud kärbse. Ta ütles: “Tänan, Koonu.” Täiesti süüdimatu tooniga.
Kolmapäev: Sügas mind kõrva tagant. See tähendab, et tal on süümekad. Vahtis tühjusesse. Söögikauss oli tühi. Jällegi. Hakkan koostama protestikirja. Või urineerin ta kinga. Vaatan, mis enne jõuab.
Neljapäev: Jälle see ekraan. Inimene karjus “koosolek, koosolek, koosolek” nagu mingi linnuparv. Mõtlesin, et ta räägib minuga – eksisin. Kergelt solvav. Korraks mõtlesin, et kõnnin toast välja. Ei kõndinud. Olen suurem.
Reede: Ta ütles: “Sa oled ainus, kes mind päriselt mõistab.” Ma olen kass. Muidugi mõistan. Ma hindan tema toidukausside sisu ja kehakeelt. Aga kas ta mõistab mind? On ta kordki küsinud, miks ma öösiti jooksen? Ei. Inimesed on isekad.
Pühapäev: Päevakavas: süüa, magada, vaadata inimest, nautida üleolekut. Tavapärane. Aga... Mul on küsimus. Kas ta teab, et kogu see päevik läheb Rahvusvahelise Kasside Nõukogu eksamikomisjonile? Nädal veel ja ma saan tiitli: Homo sapiens’i elutsükli hindamise vanemvaatleja. Veel natuke ja me saame ametlikult tunnistada, et nad ei ole üksi, nad on lihtsalt... eksinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar