Laul lõõmavaist ahjudest

10./10. Juurdlus

Sari: Loomingu Raamatukogu 4-5/1969

Autor: Peter Weiss

Tõlkija: August Sang

Kirjastus: Perioodika 1969

175lk./2207lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse jaanuar: Raamat, mille tegevus toimub Teise maailmasõja ajal.

Kui see väljakutse välja kuulutati, siis mõtlesin, et võiks ju küll osaleda, sest eelmisel aastal lugesin 1 Austria ja 13 Saksamaa kirjaniku raamatut. Nüüd hetkel kohe ükski raamat ei haakunud ja mõtlesin, et las olla, hiljem kui raamatujärg on vähemaks loetud, siis mõtlen ja otsin. Aga kui oma ulmekirjanduse eelmise aasta võiduraamatuid hakkasin riiulisse panema (toppima), siis selle käigus kukkus üks raamat välja. Täiesti tundmatu raamat, polnud aimugi, et mu riiulis selline raamat on. Kirjaniku nime vaadates tundus, et võiks äkki sakslane olla... oligi. Oot, ja millest see raamat siis räägib? Teise maailmasõja ajal toimunust! No mis siis ikka, kui see raamat niimoodi kohe nõudis lugemist, eks ma siis olin sunnitud kätte võtma ja läbi lugema. 

Raamatu alapealkiri on oratoorium üheteistkümnes laulus. Näidend. Kohtupidamine Auschwitzi koonduslaagris toimunu üle. Seega näidendi tegevus toimub küll peale teist maailmasõda, kuid kõik, millest selles raamatus räägitakse, on toimunud teise maailmasõja ajal. Väga sünge lugemine oli. Ja eriti tõi näidendi vorm selle välja. Otsene tekst, ei mingeid kirjeldusi vahel. Üks hoop teise järel. Ja siis tunnistajate ütluste vahele kuidas kohtualused kõike eitavad, midagi ei mäleta, süüdistavad tunnistajaid valetamises, kuidas nad ainult käsku täitsid jne. Kuidas nad ei adunud isegi kohtu all olles, et oleks midagi valesti teinud, ainult üritasid ennast päästa valede ja varjamistega. Lugemine oli väga rusuv, sellist näidendit küll ei tahaks vaatama minna. Samas ega maailm pole midagi muutunud ja samamoodi toimub kõik ikka uuesti, ehk veidi teistmoodi, aga põhimõte on sama. Nii õuduste kui musta valgeks rääkimise osas. Raamat, mis andis väga tugeva emotsiooni, õudsam kindlasti kui igasugused õudukad. 

Sisukord:

Laul platvormist
Laul laagrist
Laul kiigest
Laul ellujäämise võimalikkusest
Laul Lili Tofleri surmast
Laul unteršaarfüürer Starkist
Laul mustast seinast
Laul fenoolist
Laul punkriblokist
Laul tsüklon B-st
Laul lõõmavaist ahjudest
 

Vaimne vägivald vapustab

9./9. See ei ole sina!

Sari: Mõni õhtu romantikat 16 

Autor: Heli Künnapas 

Kirjastus: Heli Kirjastus 2023

170lk./2032lk.

Lugemise väljakutse 2026: 12. No ühe selle žanri raamatu võib ju aastas läbi lugeda! Loe üks raamat žanrist, mis väga harva su lugemisnimekirja jõuab

Sellised nn naistekad jõuavad minu lugemisse siiski üsna harva, eriti viimastel aastatel. Lugu räägib vaimsest vägivallast ja sellest, kui keeruline on sellest tegelikult vabaneda. Kaidi on lahkunud. Aasta on möödas hetkest, mil ta koos kahe lapsega Taavi juurest ära tuli. Paberil justkui selge piir, suhe on läbi, uus elu algamas. Tegelikkuses aga ei lõpe kontroll koos ukse sulgumisega. Mehe mõju ulatub edasi, märkamatult, järjekindlalt, tungides Kaidi tööellu, elukohta ja enesetajusse. Mitte rusikaga, vaid sõnadega, vihjetega, ootustega. Ja just see teebki olukorra nii keeruliseks. Vaimse vägivalla aeglane ja salakaval toime. Mitte midagi ei juhtu korraga. Ei ole ühte suurt äratundmishetke, kus kõik saab korraga selgeks. On väikesed kahtlused, sisemised õigustused. Kas ma kujutan ette. Kas ma reageerin üle. Kas probleem on minus. Just nii see toimibki. Kaidi teekond mõistmiseni on aeglane ja kohati valus lugeda. Paljudele kindlasti liiga äratuntav. Autor ei idealiseeri peategelast ega tee temast eksimatut ohvrit. Kaidi eksib, kõhkleb, astub samme edasi ja siis jälle tagasi. Mõistmine, et tegu on vaimse vägivallaga, ei vabasta veel selle mõjust. See on oluline ja aus sõnum. Sageli arvatakse, et teadlikkus lahendab kõik. Tegelikult on see alles algus. Edasiliikumiseks tuleb õppida piire kehtestama, toetust vastu võtma ja leppima sellega, et paranemine ei ole sirgjooneline protsess. Raamat puudutab ka lapsi, vaikselt, taustal, korduvalt, segadusse ajavalt. Vaimne vägivald ei jää kunagi ainult kahe inimese vahele. See imbub peresse, igapäevaellu, turvatundesse. Ka siis, kui püütakse lapsi kaitsta, tajuvad nad pinget ja hirme rohkem, kui täiskasvanud arvata tahavad. Vaimne vägivald ei jäta sinikaid, kuid selle jäljed on sügavad ja pikaajalised. Just seetõttu on sellised lood vajalikud. Pakkudes võib-olla äratundmist mõnele, kellel sarnane probleem ja vaikset, aga järjekindlat lootust, et ka kõige segasemast ja painavamast olukorrast on võimalik sammhaaval välja tulla. Mitte üksinda ja mitte üleöö, vaid teadlikult ja toetusele toetudes. Ja vahel on just see vajalikum sõnum, et hakata mõistma ja esimesi samme astuma. Kindlasti loeb seda raamatut selline inimene, kes on sellega isiklikult kokku puutumas või puutunud veidi teisiti kui mina, kellel pole sellega isiklikku kokkupuudet. 

Kuubast, otseselt ja ausalt

8./8. Sügismaastik

Sari: Neli aastaaega. Mario Conde sari #4

Autor: Leonardo Padura 

Tõlkija: Maarja Paesalu

Kirjastus: Toledo kirjastus 2024

256lk./1862lk.

Lugemise väljakutse 2026:  49. Immigrandid, emigrandid - raamat, mis räägib teise riiki kolinud inimestest

Ühel sügisööl, kui Kuubale on liginemas hirmuäratav troopiline orkaan Felix ning lahkumisavalduse esitanud politseileitnant Mario Conde ehk Krahv tegeleb juba kolmandat päeva oma eluängi uputamisega rummipudelisse, leitakse ühes Havanna rannas laip. Mees, kes kunagi põgenes Kuubalt kuigi oli kõrge ametnik või siis sellepärast, et oli kõrge ametnik. Nüüd peale kümmet aastat on ta tagasi tulnud Kuubasse. Näiliselt oma haiget isa külastama, aga pigem tundub kõigile, et hoopis millegi järgi, mida ta toona ei saanud kaasa võtta ning sellepärast ta tapetigi. 

Padura kirjutab Kuubast kui paigast, mis toodab lahkujaid. Majanduslik sund, poliitiline tardumus ja igapäevane lootusetus suruvad inimesi liikuma. Samas ei idealiseeri ta lahkumist. Pagulase staatus ei too endaga kaasa selgust ega turvatunnet, vaid pigem uue identiteedikriisi. Oled sa veel kuubalane. Oled sa juba keegi teine. Või ei ole sa enam üldse keegi. See küsimus jookseb läbi kogu romaani ja peegeldub ka Conde sisemises väsimuses. Stiililiselt on Sügismaastik aeglane ja mõtlik. Sügis ei ole siin ainult aastaaeg, vaid seisund. Küpsus, väsimus, paratamatu lagunemine. See sobib hästi teemaga, sest ka migratsioon ei ole Padura jaoks dünaamiline ja lootusrikas protsess, vaid pigem pikk ja kulutav rännak, mille lõpus ei pruugi midagi oodata. Kokkuvõttes on see raamat, mis ei paku lohutust, pigem ängi. Ja just see teebki ta ausaks. See on romaan inimestest, kes on alati natuke vales kohas. Mõni võõral maal. Mõni kodus. Ja mõni iseendas. See on vaikne ja tume mõtisklus selle üle, mida tähendab kuuluda maailma, mis sunnib pidevalt liikuma, kuid ei luba kunagi päriselt kohale jõuda. Samas on see raamat sõprusest ja hoolimisest ja kogukonnatundest, vaatamata sellele kuidas elu oma käänakuid teeb. Vaiksest kohaolekust ja toetusest. Krimilugu on Padura lugudes olemas, aga kuidagi väga taustale taanduv, pigem on see just olestiku kirjeldus, otsene ja aus Kuuba elu kirjeldus. 

Universiumi kõige populaarsem poiss

7./7. Kusti Keskküla ja Rahu Maa peal

Autor: Bobbie Peers

Tõlkija: Annika Kupits

Kirjastus: Helios 2025

215lk./1606lk.

Lugemise väljakutse 2026: 31. Fantaasiaraamat

Mulle on Bobbie Peersi lasteraamatud juba varasemast väga meeldinud. Neis on alati midagi kergelt nihkes, ootamatut ja samas väga täpselt tänapäeva laste maailma tabavat. Seepärast ei olnud kahtlust, et uue raamatu ilmumine tähendas kohest lugemisse jõudmist. Seekord on tegemist hoogsa, absurdika ja mitmekihilise fantaasialooga. Loo keskmes on Kusti Keskküla, täiesti tavaline poiss täiesti tavalisest keskkonnast. Ta käib koolis, kus tuleb rinda pista ebameeldivate kiusajatega, ning unistab saada YouTube’i staariks, olla nähtav, olla oluline. Just see soov, saada universumi kõige populaarsemaks poisiks, käivitab sündmuste ahela, mis viib Kusti elu pöörasesse ja kontrollimatusse suunda. Kui soov jõuab tulnukani, ei jää see lihtsalt mõtteliseks fantaasiaks, vaid muutub väga konkreetseks ja väga kummaliseks reaalsuseks. Kõik algab ühest aiast leitud metallmunast ja kohtumisest tulnukas Rahuga. Sellest hetkest alates kaob igasugune tavapärasus. Kusti peab hakkama toime tulema olukordadega, milleks ei valmista ette ei kool ega unistused. Lugu on meelega üle võlli keeratud, kohati täiesti pöörane, kuid just see annabki sellele oma võlu. Peersi tugevus seisneb oskuses rääkida väga tõsistest teemadest läbi huumori ja liialduse. Mis on kuulsuse hind, kiusamise mõju, sõpruse tähendus ja soov olla aktsepteeritud. See kõik on selgelt kohal, ilma et tekst muutuks õpetlikuks või moraliseerivaks. Ootamatud pöörded hoiavad loo pidevas liikumises. Samas jääb kõige keskmesse ikkagi Kusti ise, oma hirmude, lootuste ja segadusega. Ta ei muutu hetkega kangelaseks, vaid peab õppima, mis tegelikult loeb. See on raamat, mis pakub lastele puhast lugemisrõõmu, aga annab täiskasvanule võimaluse märgata kihte, mis räägivad väga otseselt meie ajast. See on naljakas, nutikas ja südamlik lugu, mis kinnitab, et Bobbie Peers oskab endiselt väga hästi tabada laste mõttemaailma ja rääkida suuri teemasid nii, et need tunduvad kerged, kuid ei ole kunagi tühised. Kellele meeldivad üle võlli absurdikad lood, neil on kindlasti lugedes kogu aeg muhelus näol. Mulle meeldis ja soovitan nii lastele kui suurematele ja näiteks neile, kes kardavad fantaasia teemat. 

Raamatud ravivad kõik haavad

6./6. Head ajad Morisaki raamatupoes

Autor: Satoshi Yagisawa 

Tõlkija: Maret Nukke

Kirjastus: Tänapäev 2025

167lk./1391lk.

Lugemise väljakutse 2026:  48. Raamat raamatutest

Lugu viib Tokyosse, Jimbocho antikvariaatide linnaossa, kus väikeste raamatupoodide vahelised tänavad ei kutsu kiirustama. Morisaki raamatupood ei ole koht, kuhu satutakse juhuslikult. Sinna jõutakse siis, kui on soovi kindlat Jaapani kirjandust osta. Takako jaoks on see sunnitud peatus. Südamevalu, segadus ja tunne, et elu on korraga liiga ahistav, sunnivad ta onu Satoru juurde, vanasse majja, mille alumisel korrusel elavad raamatud ja ülemisel korrusel on vaine pelgupaik noorele naisele. Takako ei ole alguses lugeja. Ta on inimene, kes on väsinud ja pettunud ning kellel ei ole energiat uute alguste jaoks. Just seetõttu mõjub tema aeglane avanemine nii usutavalt. Satoru on tegelane, kelles on korraga veidrust ja väärikust. Tema elu on pärast abielu purunemist tõmbunud kokku raamatupoodi, aga see ei ole kaotus. See on valik. Raamatud ei ole talle põgenemine, vaid viis olla maailmaga ühenduses. Raamatu tugevus peitub selle tempos ja toonis. Autor ei suru lugejale peale sõnumit, et raamatud ravivad kõik haavad. Ta näitab, kuidas lugemine võib olla turvaline ruum, kus inimene saab end uuesti kuulata. Kuidas võõraste lugude kaudu võib hakata tasapisi mõistma omaenda elu. Morisaki raamatupood ei muuda Takakot teiseks inimeseks. Ta aitab tal saada iseendaks, ilma et see tunduks järsk või kunstlik. See on raamat, mis sobib neile, kes hindavad vaikseid lugusid ja väikeseid nihkeid. Neile, kes teavad, et paranemine ei ole sirgjooneline protsess ja et mõnikord piisab ühest toast, inimestest, kes usuvad ja usaldavad, sinu ümbruses ja ühest hästi valitud raamatust. Morisaki raamatupood ei paku kiireid vastuseid, küll aga pakub seltskonda. Ja mõnikord on see täpselt see, mida vaja. Rahulik, mõtlik lugemine ja saab teada küllalki palju Jaapani kirjanikest ja raamatutest. Goodreadsi järgi on sellel raamatul ka teine osa, loeks meeledi ka seda, kui see tõlgitakse eesti keelde. 

 

Ära usalda rohesilmset naist!

 

5./5. Rohesilmse sõsara juhtum

Sari: Perry Mason #42 

Autor: Erle Stanley Gardner

Tõlkija: Liina Tordik-Karp

Kirjastus: Tänapäev 2025

255lk./1224lk.

Lugemise väljakutse 2026: 1. Lemmikautor

Lemmikautoriga on nüüd küll nii, et sellist ühte ja ainsamat ei ole olemas. Lemmikuid on väga palju. Aga krimikirjanduse juures on Erle Stanley Gardner olnud juba pikka aega teistest peajagu üle, seega võib öelda, et ta on mu lemmik krimiautor. Ja mu lemmik detektiiv on keegi, kes pole detektiiv ega isegi mitte politseinik, vaid advokaat. Või siis kui olla täpsem, siis lemmik krimikirjanduse peategelane, sest päris detektiiviks ikka Perry Masonit ei saa kutsuda. Mulle meeldib see stiil, alguses väikesed killukesed, tükikesed, neist paljud vastuolulised, midagi pole selge ja siis kohtus hakkab Perry neid kilde juurde tooma, neist pilti kokku looma ja tulemus ongi käes. Ma olen juba tükk aega tagasi loobunud ise nendes lugudes kurjategijat ära arvata, sest ainus, mis kindel, Masoni kaitstav, kellele kõik viitab, on süütu ja süüdlaseks võib osutuda vägagi ettearvamatu tegelane. Kirjaniku stiil sobib igati mulle. Rohesilmse sõsara juhtum ei ole siin erand, pigem vastupidi, see on väga hea näide sellest, miks Gardneri lood endiselt toimivad. Masoni palkab rohesilmne naisterahvas, kelle perekonnalt hakatakse raha välja pressima. Kunagine kreeditor šantažeerib tema isa, kes on nüüdseks suurte rikkuste omanik. Kõlab üsna sirgjooneliselt, eks ole. Raha, minevikusaladused, perekondlikud pinged. Mida edasi, seda enam hakkab selguma, et iga fakt, mis alguses tundus kindel, on tegelikult vaid poolik. Inimesed ütlevad üht, mõtlevad teist ja teevad kolmandat. Mason liigub rahulikult, laseb teistel end alahinnata ja kogub samal ajal tõendeid, lauseid, pilke ja vaikusi. Ja muidugi ei saa unustada Della Streeti ja Paul Drake’i, kes moodustavad Masoni ümber selle vaikse, kuid väga tõhusa tugivõrgustiku. Kohtustseenid on taas raamatu huvitavaim osa. Seal saab Gardner teha seda, milles ta on parim, pöörata loogika ootamatult ümber, näidata, kuidas tõde ei tule mitte suure pauguga, vaid sammhaaval. Küsimus küsimuse järel, detail detaili haaval. Ja ühel hetkel on pilt koos. Tagantjärele tundub kõik isegi lihtne, peaaegu iseenesestmõistetav. Rohesilmse sõsara juhtum ei ole võibolla kõige keerulisem ega kõige tumedam Perry Masoni lugu, aga see on väga puhas, selge ja nauditav krimilugu. Täpselt selline, mille puhul tunned, et said kätte selle, mille järele tulid. Hea loo, terava mõistuse ja rahuldust pakkuva lõpplahenduse. Ja see ongi põhjus, miks Perry Mason ja Erle Stanley Gardner on ühed minu suured lemmikud. 

Pimedusest tõuseb kättemaks

4./4. Tõe hind

Sari: Hiiumaa mõrvalood #5

Autor: Siiri Julge

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

297lk./ 969lk.

Kirjastus Eesti Raamatu väljakutse 2026 jaanuar: Pimedus

Selles raamatus on kahesugust pimedust. Esmalt suur võimas sügistorm, mis on Hiiumaa vangi pannud, sest praamid ei sõida juba mitmeid päevi, lennukid ei lenda, puid on murdunud lademes ja seetõttu paljud majapidamised jäänud elektrita. Üle maa on sügisine pimedus, eriti veel kui torm möllab ja vihma muudkui kallab. Juba füüsiline maailm on pimeduses, aga kui sinna lisandub veel inimese sisemine kättemaksu pimedus, mis on aastakümneid kogunenud ja lõpuks välja pääseb. Siis ei pruugi keegi puutumata jääda, kellel tundub vähegi süüd. Ja nii neid laipu ikka sinna loosse tuli. See oli parajalt sünge osa, aga mu arust vist selle sarja parim. Mõne koha peal oleks küll ehk tahtnud öelda autorile, et me juba teame, pole vaja korrata, aga üldiselt ladus jutt ja enne magama ei pääsenud kui raamat korraga läbi loetud. 

Meri uhub rannale surnukeha. Selgub, et mees tapeti. Juhtumit uurima asunud Josefiin puutub kokku salatsemise, eelarvamuste, ootamatute avastuste ja varjatud tagamõtetega. Josefiin seisab silmitsi oma karjääri kõige keerulisema juhtumiga ja tormi tõttu pole tal abi kuskilt loota. Mis hukkunuid omavahel sidus ja miks keegi millestki ei räägi? Selles loos tuleb mängu väikese koha kogukond, kus kõik teavad kõiki, kõik on kuidagi kõigiga seotud ja samas ega keegi ei avalda saladust, sest see on ju kogukonna sisemine asi ja sellest ei tohi rääkida. Eriti veel mandrilt pärit politseinikul, noorele naisterahvale. Mulle on see sari täitsa meeldima hakanud ja kui esimestes raamatutes oli krimi osa pigem tagaplaanil või pooleks taustalooga, siis viimases oli juba krimi esiplaanil ja sõpruskonna tegemised pigem tahaplaanile jäänud. Mulle see sobis. 

 

Põrgukoerad röövivad inimesi!

3./3. Põrgukoerad

Autor: Keith Laumer 

Tõlkija: Eha Org

Kirjastus: Estonian Graphic Center 1992

213lk./ 672lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 jaanuar: Sci-Fi maailm

2025. aastal soovitas seda raamatut Kadri Kaasik. 
Siin ei ole pikka sissejuhatust ega ilukõnelisi kirjeldusi. Lugu algab kiiresti ja liigub hoogsalt edasi. Tegemist on sõjateemalise teadusulmega. Tanki varjust ilmuv olend on pilt, mis jääb meelde. Nii tegelasele kui lugejale. See ei ole pelgalt koletis, vaid märk sellest, et inimene ei ole selles loos enam kõige ohtlikum olend. Midagi on nihkes ja see nihestatus läbib kogu raamatut. Kes on kes ja mis on kellegi eesmärgiks. Raamatu keskne idee on lihtne ja samas painajalik. Tulnukad röövivad Maalt sõdalasi, et kasutada nende ajusid hiiglaslike sõjamasinate juhtimiseks. Inimene muutub osaks relvast, mitte enam otsustajaks vaid ainult käsutäitjaks, massiks kusagil kaugel sõjaväljal. Tänapäeval seostub see mõte kohe tehisintellekti ja autonoomsete relvadega, kuid kirjutamise ajal ei olnud see teema veel tavapärane. See raamat on selgelt militaristlik ja sõjakas. Siin ei arutleta pikalt tunnete ega moraali üle. Fookus on tegevusel, ellujäämisel ja aru saamisel toimuvast. Samas ei ole see tuim tulistamine, peksmine, tapmine, põgenemine. Küsimus kes ja miks ja kuidas on pidevalt taustal olemas. Kui palju inimesest jääb alles, kui tema mõistus on rakendatud monstrumsõjamasinaks olemisse. Stiil on kiire ja konkreetne. Autor kirjutab ladusalt ning ilma liigsete kõrvalepõigeteta. Lugu liigub edasi kindla sammuga ja hoiab pinget lõpuni. Kuigi lõpp muutus minu jaoks igavamaks kui esimesed kaks kolmandikku. Aga võib olla oli probleem ka selles, et enda peas kujutasin asjade käiku veidi teises suunas ette, kui kirjaniku pööre oli ning seetõttu tekkis lugemisel vastuolu. Teadusulme pole küll just minu lemmikosa ulmest, ma pigem ikka fantaasia poole kaldu, aga see raamat täitsa sobis ja ehk leian neid veel eelmise aasta soovituste seast. 

Rotid basseinis!

2./2. Mõrva õppetund

Sari: Cherringhami mõistatused #13 
Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat, Krimiraamat 2025

124lk./ 459lk.

 

Lugemise väljakutse 2026:  37. Raamat, mille tegevus toimub haridusasutuses

 

Cherringhami lähedal asub eliit tütarlastekool. Rikkurite kool. Kõik peaks ju ilus olema, aga Jack ja Sarah kutsutakse kooli, et nad uuriksid viimasel ajal toimuvaid sündmusi. Algselt paistavad need kui mõne tüdruku vembud, kuid siis saab üks õpetaja surma. Jackil ja Sarahil tuleb hakata sügavamale oma uurimisega kaevama, mille käigus tuleb välja nii mõnigi hämar saladus ja kõik pole sugugi nii roosiline kui esialgne pilt tundus. 

Väga kiire ja lihtne lugemine, aga kuidagi pealiskaudseks jäi mulle see kõik. Kui alguses tundus, et äkki tuleb üks sarja kobedamid osi, siis lõpp vajus alla keskmise minu jaoks. Aga ikkagi mulle meeldib seda sarja lugeda kergeks ja kiireks lõõgastuseks. Ja vaid 36 osa ju jäänud tõlkida ja lugeda :).  

Ulmekirjandus 2025 kokkuvõte

 

Aeg võtta kokku eelmise aasta väljakutse.

Loetud sai siis 60 raamatut, neist 17 teemadesse ja 43 soovituste järgi. Ei vaadanud soovitajat, vaid raamatud olid eraldi nimekirjas ja valisin, mis olid kodus olemas või mille sain kergesti kätte. Ja eks läksid käiku pigem õhemad kui paksemad raamatud. Seega jäi kahjuks mõni soovitaja välja ja mõne teise soovitusi lugesin rohkem. Kahe soovitaja puhul sai loetud terve triloogia, mitte ainult esimene osa. Ka on ootel nii mõnigi teine jne osa sarjast, mille esimese osa olen kas varem lugenud või lugesin nüüd soovituse alusel. Selle aasta ulme lugemise väljakutse otsustasin ühendada eelmisega ning kui vähegi võimalik, siis lugeda just neid raamatuid, mis olid eelmise aasta soovitajate poolt nimekirjas. 

Eelmise aasta parimad ulmeraamatud olid "Needuste allee" Roger Zelazny ja "Andja" Lois Lowry.

Võõrkeelseid soovitati 19 ja kuna ma ei loe üheski teises keeles peale eesti keele, siis need jäid automaatselt välja. Varasemalt olin lugenud 68 soovitatud raamatut, need siis jäid ka välja. Lugesin 43 ja veel lugeda jääb 126 - seal on küll mitmed raamatud topelt, sest kahjuks soovitajad ei arvestanud eelnevate soovitustega ja muudkui soovitasid samu raamatut, pluss mõned, mille teised jne osad on veel lugemise ootel, seega päris täpselt seda arvu võtta ei saa. 

Aga siin siis kokkuvõte soovitajate kaupa:  

kes soovitab	varem loetud	2025 loetud	veel lugeda
Aet Ajee	7	1	4
Age Lahemaa	5	1	6
Aimi Tedresalu	2	3	7
Angelsina Est	2	1	2
Berit Sootak	6	0	4
Eili Einama	6	1	5
Eleri Romantšuk	4	3	5
Kadri Kaasik	1	0	11
Kaia Metsaalt	4	5	3
Kersti Küpar	3	0	9
Kitty Mamers	2	3	5
Kristina Uluots	3	1	7
Lauri Lukas	1	3	8
Lissel Lunden	2	4	6
Malle Aasmaa	5	3	2
Marlin Pärn	1	3	10
Piret Piirisaar	2	7	5
Reelika Raimet	3	2	7
Tiina Liinak	3	1	3
Tilda Word	3	1	8
Vilja Vister	3	0	9
	68	43	126

 

 

Kuidas kindlustada pesioniajaks rikkus

1./1. Pensioniplaan

Autor:  Sue Hincenbergs

Tõlkija: Kaire Puumets- Sõber

Kirjastus: Suur Puu 2025

335lk./335lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 - 2025 november - vanad inimesed

Eelmisest aastast jäi 11 võlga väljakutsetesse, mida planeerisin täielikult täita (suur, Väljakutse grupp 10, Eesti Raamat 500 ja Ulme). Väljakutse grupp 10 saab selle raamatuga nüüd täidetud, jääb siis veel viimane pingutus suure väljakutsega. Ehk on tuttuusi väljakutsetesse mittesobivaid ahvatlusi vähem, nii, et on võimalus ka vanemaid raamatuid lugemisse võtta. 

Selle raamatu teemasse sobitumine on tegelikult nii ja naa. Vanus on selline suhteline asi. Kui küsida nii alla kolmekümneselt, siis ta väidaks kindlasti, et tegemist oli siin loos vanade inimestega. Aga kui ma nüüd vaatan, et tegelased olid nii umbes viis aastat minust vanema ja ma ennast ei taha kuidagi veel vanaks inimeseks nimetada, aga see punkt oli vaja täita ja üle 60-seid peetakse meil ju enamasti siiski vanemaealisteks inimesteks. Seega läheb siia punkti alla, pole miskit parata. 

See raamat oli hoopis midagi muud, kui algselt arvasin. Raamatu lugu ei ole filosoofiline pensioni- või sotsiaalteaduslik teos, vaid musta huumori ja krimi elemendiga ilukirjanduslik romaan, kus peategelasteks on kolm sõbrannat, kes plaanivad oma abikaasad likvideerida, et saada nende elukindlustusraha ja realiseerida unistus ideaalsetest kuldsetest aastatest. Nende abikaasad on aga samal ajal ise välja mõelnud salajase plaani, mis omakorda satub kokku nende naiste kavatsustega ja olukord kisub üha keerulisemaks. Segu mustast huumorist, krimist ja sotsiaalsest satiirist, mis räägib sellest, kuidas ootused kuldsele pensionieale võivad viia ootamatult tumedate otsusteni. Pensioniplaan ei tähenda ainult rahalist kindlust, vaid on sümbol vabadusest ja tüdimusest pikkadest abieludest. Tegelased ei ole must-valged. Nende motiivid on nii absurdsed kui ka kohati kummaliselt äratuntavad ajast kui esmane kirg kaob ja elu vallutab rutiin, kui kaovad väikesed tähelepanu avaldused ja pisiasjad hakkavad järjest enam ärritama. Kui selleasemel, et asjad selgeks rääkida, üritatakse teise eest raskusi hoopis varjata, kui peetakse paljut iseenesestmõistetavaks ja pigem arvatakse, mida teine arvab, kui et talt küsida ja uurida. Kui pikkadest vestlustest saavad vaid mõnelauselised konkreetsed elusituatsioonide teavitused. See raamat ei anna lihtsaid vastuseid ega moraalseid õpetussõnu. Ta kajastab pigem inimloomuse kompromisse ja absurdsusi olukorras, kus traditsioonilised arusaamad vanemaealisusest, turvalisest tulevikust ja suhete dünaamikast lagunevad oma ootamatutes suundades. See on huumoriga läbi põimitud jutustus, mis sunnib mõtlema nii rahalise kindluse tähtsusest meestele ja naistele kui ka sellest, millised kompromisse inimesed on valmis tegema, et oma unistuste eest seista, isegi kui vahendid nende unistuste täitumiseks võivad olla moraalselt küsitavad. Ja mis on ikka tegelikult elus oluline, mida ei märka igapäevaelu pealispinna all kui ollakse juba aastakümneid koos elatud. Ja naisena meeldis mulle muidugi enim raamatu viimane lause: "Mu naisel oli õigus.". 

Kohati mulle tundus see raamat olema ikka väga üle vindi keeratud, absurdne. Samas oli selles raamatus ikka omajagu elutõdesid sees. Kohati pani see raamat ohkama, kohati oleks tahtnud kellelegi virutada, samas järgmine hetk jälle naersid ja nautisid. Pigem see on selline raamat, mida lugedes tunnetad ühtemoodi ja peale lugemist hakkab neid mõtteid ja kihte sealt veel välja imbuma. Igatahes sellist pensioniplaani endale küll ei kavanda ja ei soovita teistele ka, aga lugeda võib, kui sellist absurdema huumoriga raamatuid lugeda armastad. 
 

2025 kokkuvõte

Raamatuid: 195 (116 raamatut vähem kui eelmine aasta) 

Kõige vähem märts ja aprill 6 raamatut, enim juuni 30. 

Lehekülgi: 46342 (ainult 7113 lk vähem kui eelmisel aastal)

Kõige vähem märts 1534, enim juuni 7099. Tegelikult lugesin jaanuar kuni mai väga palju rohkem, aga mitte raamatuid - oma magistritööd ja teisi teaduslikke artikleid. 
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 125 (21 lk vähem kui eelmisel aastal)
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 238 (keskmiselt 66 lk paksemad kui eelmisel aastal)
 
Kõige õhem raamat: 32
Kõige paksem raamat: 560
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 46 (järgmisse aastasse jäi veel 9 lugeda)
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 6 (järgmisse aastasse jäi veel 1 lugeda)
Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 11 (viimane, 12-s on lugemisel)
. Ulme: 60
. Briti kirjandus 4 
. Armastus 7
. Hea Lugu: 4
. Eesti Raamat 9 (väljakutse tehtud!)

Väljakutse vabasid loetud: 48

Loetud kirjanikke: 142 + 2 kogumikku ja 2 kindla autorita
Enim loetud kirjanikud: 

•  Helena Marchmont - 8
• Bobbie Peers ja Matthew Costello & Neil Richards - 6
• Mart Sander, Michael Connelly ja Siiri Julge - 4
• Anthony Horowitz, Eva Roos, Frauke Scheunemann, Joel Jans, Mairi Laurik, Sebastian Fitzek ja Suzanne Collins - 3 

meesautoritelt: 106
naisautoritelt: 85
mõlemad: 4 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 58
Enim loetud kirjastused: 

• Eesti Raamat 42
• Varrak 18
• Tänapäev 16
• Helios 15
• Hea Lugu 10
• Rahva Raamat 7
• Fantaasia 6 

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 28
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: 

• Eesti - 55
• Suurbritannia - 41 
• USA - 36
• Saksamaa - 13
• Rootsi - 12
• Norra - 8  
• Hispaania - 3 

Vanim raamat ilmunud: 1880
Uusim raamat ilmunud: 2025 

• 1800ndad - 1
• 1900ndad - 20
• 2000-2023 - 58
• 2024 -  27
• 2025 -  89 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 24
Raamatukogust laenatud: 164
Loetud e-raamatuid: 7

Loetud lastekirjandus: 41
noortekirjandus: 17
täiskasvanutekirjandus: 137

loetud žanrid:

• ulme, fantaasia, õudus - 67
• krimi, põnevik - 66
• muinasjutt, lastejutt - 15 
• jutt, novell - 11 
• armastus, naistekas - 9 
• populaarteadus - 7 
• ajalugu, ajalooline - 5 
• memuaar, saaga, mälestused - 4 
• luule - 4 
• olustikuline proosa - 2
• looduslugu - 2 
• mõtisklus, essee, arutelu - 1
• sport - 1 
• kunst, kultuur - 1 

Tõlkijaid: 93

Enim nende tõlgituid raamatuid:  

•  Piret Orav 10
•  Annika Kupits, Leena Suits - 6
• Evi Eiche, Kadi-Riin Haasma - 4 
• Evelin Schapel, Hels Kure, Kaari Antzon, Marge Paal, Piret Lemetti, Tiina Aro - 3 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,10 (ma vist panen liiga häid hindeid :) )

Raamatute esitop:

1. Weyward. Emilia Hart
2. Harold ja Maude. Colin Higgins 
3. Vargus. Ann-Helén Laestadius
4. Kured lendavad lõunasse. Lisa Ridzen
5. Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani.  Jaan Tammsalu 
6. Veekuu. Samantha Sotto Yambao 
7. Elame veel!  Hans Alver
8. Kui kõmiseb kõu. Rakel Helmsdal 
9. Lumekass. Junko Oyama 
10. Värvilised muinasjutud. Imants Ziedonis  

Huvitav vastuolu - enim olen lugenud ulmet ja krimi, aga topi ei jõudnud nendest mitte ükski! 

 

Kokkuvõte detsember 2025

Raamatuid: 25

Lehekülgi: 5764
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 186
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 231
 
Kõige õhem raamat: 32
Kõige paksem raamat: 415
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 4
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 2

Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 1
. Ulme: 8
. Briti kirjandus 2 
. Armastus 0

. Hea Lugu: 1

. Eesti Raamat 1

Väljakutse vabasid loetud: 6

Loetud kirjanikke: 25

Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 18
naisautorid: 7
mõlemad: 0 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (8)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 8
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (8) 

Vanim raamat ilmunud: 1974

Uusim raamat ilmunud: 2025 

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 24
Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 6
noortekirjandus: 2
täiskasvanutekirjandus: 17

loetud žanrid:

Krimi, põnevik 8
ulme, fantaasia 9
olustikuline proosa 1
armastus, naistekas 1
muinasjutt, lastejutt 2
ajalugu 1

luule 1

populaarteadus 1 

looduslugu 1

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,80

10-12 palli saanud raamatud: Vargus, Värvilised muinasjutud

 

Tuhat elu, tuhat võimalust, üks saatus

25./195. Sinu tuhat palet

Autor: Claudia Gray 

Tõlkija: Iiri Sirk

Kirjastus: Päikese Kirjastus 2018

288lk./5764lk./46342lk. 

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab

Viimane sellesse aastasse mahtunud raamat. Ulmekirjanduse väljakutsesse sai loetud 60 raamatut, aga nimekiri, mida soovitati ja mis ootavad veel lugemist on oi kui pikk. Eks ma jätkan ulme lugemisega ka järgmisel aastal ja kui vähegi sobivad, siis üritan ikka ka selle aasta nimekirjas ootel olevaid raamatuid eelisjärjekorras lugeda.  

See lugu algab isikliku kaotusega, kuid ei jää sinna pidama. Isa surm on vaid lähtepunkt. Edasi avaneb mitmedimensiooniline maailm, kus reaalsused hargnevad, identiteedid nihkuvad ja armastus ei allu ühelegi kindlale universumile. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas Marguerite suudab oma isa tapja leida, vaid selles, kes ta ise on, kui kõik tuttav laguneb ja iga uus maailm pakub temast veidi teistsuguse versiooni. Mis jääb inimesest alles, kui muuta olusid, perekonda, ajalugu, isegi keha. Kui Marguerite on ühes universumis teadlase tütar ja kunstnik, siis teises hoopis tsaaritütar. Kuidas kohaneda kui oled üle võtnud kellegi kehas tema maailma ja kuidas olla, et oma teisele minale mitte väga suurt käkki kokku keeta. Kas armastus on inimese küljes kinni või liigub koos maailmaga. Kas iga dimensiooni Marguerita armastab igas dimensioonis ühte ja sama poissi? Sama inimene, kuid iga kord veidi võõras, teises kehas. Sama tunne, kuid iga maailmaga uute varjunditega. Iga maailm on justkui katse. Mis oleks, kui. Mis muutub. Mis jääb samaks. Stiil on hoogne, kohati lausa filmilik. See ei ole lihtsalt ulmeromaan ega ka pelgalt armastuslugu. Kui oleks võimalus näha kõiki oma võimalikke elusid, kas see teeks valimise lihtsamaks või hoopis võimatuks. Mulle täitsa meeldis, kerge lugemine. 

Vahvad muinasjutud kuningatest

24./194. Unenäod kristallkohvris

Autor: Kalju Kangur 

Illustreerinud: Heldur Laretei 

Kirjastus: Eesti Raamat 1979 

32lk./ 5476lk./46054lk.

Lugemise väljakutse 2025: 40. Üks raamat, mille leiad avalikust raamatukapist, bussijaamast, töö juures puhketoa riiulilt, rahvamaja garderoobiriiulilt vms kohast, kuhu inimesed saavad raamatuid lugemiseks tuua

See raamat jäi kusagil tasuta riiulil näppu just unenäo teema pärast, sest siis oli mul veel lugemata see punkt, kuhu oli vaja unenäoga seotud raamatut. Aga enne sattus üks teine sobilik raamat sinna punkti alla kirja ja nii see raamatuke jäigi oma aega ootama. Nüüd kahe ulmeraamatu vahele oli vaja midagi helget ampsu ja see sobis väga hästi. Muinasjutud lastele. Mõnusad, väikese kiiksuga, sõnamängudega, lõbusad. Olen ka enne selle kirjaniku lasteraamatuid lugenud ja mulle need meeldivad, nii lapsepõlves kui ka nüüd suurena. Eriti on tal just kuningad neis juttudes tegevad ja nad ei ole sugugi just need targad ja vaprad tegelased seal. Üks lugu oli ka selline, kus kõik sõnad algasid K tähega. Need on minu arust nii toredad lood ja näitavad suurt sõnavara, et osata mõnus terviklik ja täiuslik jutuke kirjutada vaid ühe tähe piires. Mulle väga meeldisid ja polnudki seda varem lugenud, hea leid. 

 

Düstoopiline teekond

23./193. Tee

Sari: 21. sajandi klassika 

Autor: Cormac McCarthy 

Tõlkija: Kersti Unt

Kirjastus: Varrak 2008

215lk./ 5444lk./46022lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab

Hukkunud maailma tuhastel teedel rändab isa pojaga. Maailm on katki. Põhjuseid ei seletata, kuupäevi ei anta, süüdlast ei otsita. Alles on ainult tagajärg. Tuhk, külm, vaikus. Ja tee, mis viib kuhugi, kuigi pole kindel, kas see kuhugi üldse viib. Küsimus ei ole enam selles, mis juhtus. Küsimus on selles, kas edasi liikumisel on mõtet. Ja kelle nimel. Isa ja poja suhe on romaani  telg. Isa hoiab poega elus, poeg hoiab isa inimesena. Kumb kummast rohkem sõltub. Seda ei öelda välja, aga see on kogu aeg kohal. Poiss küsib pidevalt, kas nad on ikka head inimesed. Isa vastab nii hästi, kui oskab. Aga vastused kuluvad. Küsimused jäävad. Iga sõna loeb, iga paus loeb. Vaikus ei ole dekoratsioon, vaid tähenduslik ruum. Kirjanik ei selgita tundeid, ta asetab tegelased olukorda ja laseb lugejal tunda ise. Kas see on halastus või julmus. Võib-olla mõlemat korraga. Kui kõik süsteemid on kadunud, riik, seadus, kogukond, religioossed raamid, mis siis alles jääb. Alles jääb üksik otsus, üks tegu korraga. Jagada või mitte. Aidata või mööduda. Tappa või säästa. Ja iga otsus maksab midagi. Mõnikord maksab see elu. Mõnikord hinge. Vägivald ei ole siin efekt, vaid paratamatus. Kannibalism, hülgamine, lootusetus ei ole šokiks, vaid loogiline järeldus. Just see teeb lugemise raskeks. Mitte stseenide julmus, vaid nende vältimatus. Lugeja ei saa loota päästvatele pööretele. Tee ei vii lunastuseni. Tee viib edasi. Lootus eksisteerib, kuid mikroskoopilisel kujul. See ei ole suur idee ega parem homne. See on tule hoidmine. Mitte füüsiline tuli, vaid sisemine tuli. Mõte, et isegi siis, kui maailm on läbi, ei pea inimene tingimata läbi olema. Kas sellest piisab. See ei ole meeldiv raamat ega ka lihtsalt sünge. Isa ja poeg. Küsimus ja vastus. Samm ja järgmine samm. Tee...

Päästke Holmes Garethi käest!

22./192. Holmes ja Moriarty

Autor: Gareth Rubin

Tõlkija: Hels Kure

Kirjastus: Hea Lugu 2025

335lk./5229lk./45807lk.

Briti saarte kirjanduse väljakutse 2025 november; Holmes, Poirot, Marple, Barnaby, Morse ja teised

 

Raamatutegelased võiks lasta surra hiljemalt koos kirjanikuga. Aga ikka ja jälle nad äratatakse surnust üles ja üritatakse panna tegutsema. Harva, kui see õnnestub kirjanikuga samal tasemel, enamasti jäävad originaali autori kingad ikka väga suureks. Kuigi ma olen seda endale tõestanud korduvalt ja korduvalt, siis ikka ei saa jätta lugemata, et ehk seekord on asi parem ja kuidas see kirjanik siis on asja lahendanud. Kui selles raamatus oleks tegutsenud mingid tundmatud tegelased, mitte Holmes, Moriarty, Watson, Moran ja Mycroft, siis ma oleks öelnud, et täitsa loetav raamat. Nüüd aga ma ütlen, et no mitte ükski neist tegelastest polnud usutav, tegevus ei olnud usutav, lugu ei olnud usutav ja üleüldse ei kõlba see lugu kuhugi. See raamat kõlbab lugeda vaid siis, kui ei võrdle tegelasi Doyle omadega, aga seda on raske teha kui olla lugenud suure hulga neid pärisraamatuid. 

Näitleja George Reynoldsil on kummaline mure: iga õhtu ilmuvad tema etendusele täpselt samad inimesed, ainult et iga kord uues maskeeringus. Ta kutsub appi Sherlock Holmesi ja Watsoni, et aru saada, kas tegu on lihtsalt veidra fänniklubiga või peitub selle taga midagi tõsisemat. Samas on professor Moriarty oma elu halvimas olukorras. Keegi on ta süüdi lavastanud jõugujuhi mõrvas ja nüüd peab ta koos kolonel Moraniga politsei eest plehku panema. Enne põgenemist tahaks ta muidugi teada, kes talle sellise lõksu seadis. Holmesi ja Moriarty teed põrkuvad ja nad saavad aru, et on tegelikult mõlemad ühes ja samas loos ning peavad olukorrast väljatulemiseks tegema koostööd, kuigi see näib mõlema jaoks võimatu. 

On nad siis olemas või ei?

21./191. Kadunud maailm

Sari: Seiklusjutud  

Autor: Arthur Conan Doyle 

Tõlkija: Ralf Toming

Kirjastus: Brigitta 1994

208lk./4894lk./45472lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 oktoober: Lissel Lunden soovitab

Kuna see raamat on ilmunud ka Seiklusjutte maalt ja merelt sarjas ja see sari sai lapsena otsast lõpuni vähemalt korra läbi loetud, siis kindlasti lugesin ka selle raamatu, aga ei mäletanud küll enam midagi. Seega väga suurt elamust ei jätnud ka siis, sest neid raamatuid, mis jätsid, ma mäletan siiani. Minu jaoks jäi ka nüüd see raamat kuidagi tuimaks ja igavaks. Liiga jutustavaks, liiga emotsioonituks. Ei tekkinud sellist tunnet, nagu oleks selles maailmas ise sees. Sellest huvitavast ja põnevast loodusest oleks saanud ikka hulga kaasahaaravama loo kirjutada ja eks neid ole ikka kirjutatud ka. Võib olla mu viga oligi selles, et ma olen mitmeid neid eelajaloolisi või muid fantastilisi "reisijutte" lugenud ja see raamat ei suutnud mind millegagi üllatada. Lisaks jäi mind häirima tegelaste kuiv ühekülgsus. Nad on justkui vajalikud selleks, et lugu liiguks, aga mitte selleks, et lugeja nendega päriselt suhestuks, neid omaks võtaks, neile kaasa elaks. Kõik on korrektne, loogiline ja omas ajas kindlasti oluline, aga tänapäeva lugejana ootasin enamat. Rohkem pinget, rohkem kohalolu, rohkem tunnet, et see kadunud maailm võiks korraks ka minu oma olla. Mõte kadunud maailmast, isoleeritud platool säilinud eelajaloolisest loodusest ja olenditest on ju iseenesest tugev ja ajatu. Just selline, mis võiks lugeja endasse tõmmata ja mitte lahti lasta. Siin seda ei juhtunud. Kirjeldatakse, seletatakse, raporteeritakse, aga ei kogeta. Stiil on rahulik, peaaegu kuiv. See sobib teadusliku aruande või ekspeditsioonipäeviku vormiga, aga ilukirjanduses hakkab see lõpuks pidurdama. Pinget ei kogune, ohtu ei tunta päriselt, imestus jääb vaoshoituks. Ka kõige dramaatilisemad sündmused libisevad mööda ühtlase jutuvooluna, ilma et tekiks tunnet, et nüüd on midagi päriselt kaalul. Justkui oleks autor kogu aeg natuke liiga viisakas, natuke liiga vaoshoitud, et lasta maailmal päriselt elama hakata. Kokkuvõttes ei ole tegu halva raamatuga. Aga elamust otsides jäi see minu jaoks napiks.

 

Kõige jõulumad jõulud teistmoodi jõulupoes!

20./190. Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud

Autor: Eva Roos 

Kirjastus: Varrak 2020

360lk./ 4686lk./ 45264lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025  september: Marlin Pärn soovitab

Nagu sai lubatud, siis kolmanda osa sellest sarjast võtsin lugemisse jõulude ajal. Taaskord väga hea lugemine. Aga kui autor soovitas, et võib need teises kirjastiilis jutud jõulde kohta vahele jätta, siis mul on hoopis vastupidine soovitus. Selle muu jutu võib vahele jätta, aga need jõulude kohta käivad jutukesed peaks jõulu ajal kindlasti läbi lugema. Pole mõelnud kunagi, kui palju erinevaid jõulutraditsioone on eri rahvastel ning pole jõudnud nii mõnegi traditsiooni algpõhjuste juurde. Autor on teinud ära suure töö erinevate jõuluvärkide kohta. Natuke täiendada ja võiks täitsa eraldi raamatu nendest välja anda. Seda just neile, kes lastele mõeldud fantaasiaraamatut ei taha kätte võtta, aga jõuludest loeks ise või perele. Just need meile tundmatud teiste rahvaste omad olid eriti huvitavad. Kindlasti on neid hulga enam kui siia raamatusse mahtus sokutada. 

Aramilda Tengelpung avastab, et ta on ainus inimene, kes ei tea midagi jõuludest, pole neist isegi midagi kuulnud.  Sellest hetkest alates on Aramilda peas ainult üks mõte ja mõttes vaid üks soov – saada jõulude kohta kõik teada ja pidada kõige jõulumad jõulud üldse! Sama ihkab ka Teistmoodi Mööblipood. See aga tähendab, et ees on ootamas kõige kummalisemad jõulud üldse! Kuidas selgitada jõule inimesele, kes jõuludest midagi ei tea? Eriti kui see on inimene, kes võtab asju veidi teistmoodi kui tavalised inimesed. Ja kui veel üks võlupood otsustab, et Aramilda jõulud peavad olema täiuslikud, siis on tõenäoline, et asjad ei lähe lihtsalt ning nalja saab kuhjaga. Lõbus jõululugemine. Soovitan nii neile, kes jõule naudivad kui neile, kellel jõulud kipuvad masenduse peale tooma. 

 

Põhjapõdrad kui elustiil

19./189. Vargus

Autor: Ann-Helén Laestadius

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Helios 2025

402lk./4326lk./44904lk.

Lugemise väljakutse grupp 10: Raamat, mille võtsid lugemisse paljalt kaanepildi väljanägemise pärast. 

See kaanepilt kuidagi kutsus lugema, ma kahtlustan, et süüdlaseks oli selle värv. Ja nagu ikka, siis need raamatud, mis nagu iseenesest ennast lugemisse pakuvad, need osutuvad lõpuks headeks lugemiselamusteks. See raamat jõuab kindlasti selle aasta lugemiselamuste top viie hulka. 

Mida teate saamidest? Usun, et suur hulk ei tea eriti midagi nagu minagi. Kes nad sellised on, milline on nende elustiil, traditsioonid. Nende side põhjapõtradega. Nende vastuolud ja võitlused teiste rahvuste, rootsistamisele, salaküttidega, politsei passiivsusega, ilmastikuga jne. See raamat räägibki saamidest, aga ilukirjanduslikult. Peategelaseks on üks saami tüdruk, esimeses osas 9-aastane, teiste osade sündmused toimuvad 10-11-aastat hiljem. Tegelasteks ka tüdruku perekond - ema, isa, vanaema, vanaisa, vend ja naabripere, aga ka teised külaelanikud, koolikaaslased, politseinikud, põhjapõdrad ja siis peakurjam, mees, kes tegeleb põhjapõtrade salaküttimisega, kuigi see polegi nii salajane, sest kogu see aeg kõik teavad, et tegu on just temaga, aga tema sihilikke tapmisi peab politsei varguseks. Samas jääb arusaamatuks see, et vargused on ju samamoodi kuriteod, aga neid ei uurita üldse. 

Ühel talvepäeval põhjapöörijoone taga metsas näeb üheksa-aastane põdrakasvatajate perest pärit Elsa, kuidas üks mees tapab jõhkralt tema armsa põhjapõdravasika. Ta hirmutab tüdruku vaikima. Kui isa viib Elsa politseisse ütlusi andma, ütleb kohalik politsei, et nad ei saa selliste „varastatud“ loomade asjus mitte midagi ette võtta. Niisugused tapmised liigitatakse varguseks, juhtumid muudkui kogunevad, aga jäävad uurimata. Kuid põhjapõdrad ei ole saamidele ainult elatis, nad on suure tähtsusega, rünnak põhjapõdra vastu tähendab kaudselt kogu saami kultuuri ründamist. Romaan jälgib noore saami naise elu, kes üritab kaitsta oma perekonna põhjapõdrakarja ja kultuuri võõrviha, kliimamuutuste ja salaküttimise eest. Tõsielusündmustel põhinev on ühe tüdruku suureks kasvamise lugu, samuti teavitus nende hääbuvast, loodusega kooskõlas kulgevast elustiilist. Et inimesed teaks ja seega ka mõistaks veidi enam. 

Raamat oli kiire lugemine, aga mitte kerge. Samas ega seal eriti mingeid tohutuid sündmusi ei olnud, pigem selline pidev ja järjest pingestuv karge põhjamaine elu ja olelusvõitlus. Sündmused ise olid küllaltki masendavad ja depresiivsed, kuid raamat ise nii ei mõjunud. Küllaltki palju oli mõtteid ja sisemisi tundeid, sest põhjamaiselt elati pigem kõik tunded endasse, selle asemel, et neid väljanäidata. Suhted perekonnas, kogukonna peade igipõlised maailma jagamised meeste ja naiste maailmaks, meie ja nemad maailmaks, maailmaks, kus peamised on põhjapõdrad ning loomulikult ei saa lastelgi olla muid huve kui jätkata oma esivanemate nomaadseid elustiile, mis nüüdseks on küll rohkem külaeluliseks muutunud. Ei olnud nii, et saamid on ainult head ja nende elustiil parim ja kõik teised pahad. Ikka saamide osas oli ka torkeid, tõsi vähem, kui teiste suhtes. Ja sain teada, et saamile ei tohi öelda lapi... Aga soovitan lugeda, minu jaoks oli põnev maailm ja hästi kirjutatud ka. 

 

Jutustus liialduste ja unenägudega

18./188. Teekond tühjade tünnidega

Sari: Loomingu Raamatukogu 40/41-1974 

Autor: Vassili Aksjonov

Tõlkija: Teet Kallas 

Kirjastus: Perioodika 1974

80lk./3924lk./44502lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 november: Tilda Word soovitab

See jutustus jättis mulle kehva mulje. Raamat on lühike, kuid selle stiil on segane ja absurdne, mis minu jaoks muutis lugemise keeruliseks ja uimaseks. Alguses tundus, et lugu räägib lihtsalt mehest, kes veab tühje tünne ja kelle veoautoga sõidavad kaasa mõned isikud, kes tahavad pääseda samasse linna rongile. 60 km ehk 2 tundi sõitu on ees. Kuid üsna kiiresti muutub see teekond täiesti arusaamatuks rännakuks, kus tegelased satuvad unenägudesse, sümbolite ja liialduste maailma. Algus oli veel talutav, aga mida edasi, seda rohkem läks kõik unenäoliseks ja kaootiliseks. Kõik kogevad teekonnal veidraid nähtusi: unenäolisi visioone „Heast Inimest“, kasvavat kiindumust tünnide – ja teineteise – vastu. Ma ei saanud aru, mis mõte sellel kõigel oli, ja tegelased ei jätnud mingit sügavamat muljet. Minu jaoks puudus loogiline süžee. Ma eelistan isegi ulmeraamatute juures lugusid, kus on selge algus, keskpaik ja lõpp, ning tegelased, kelle motiividest saab aru. Siin oli kõik pigem metafoorne ja sümboolne. Tünnid justkui omandasid oma elu, tegelased muutusid karikatuurideks, ja kogu jutustus kaldus pigem filosoofilisse absurdi. Mõnele lugejale võib see tunduda huvitav, kuid minu jaoks jäi see liiga kaugeks ja raskesti jälgitavaks. Lugedes tekkis mul seos mõne vene ja eesti autoriga, kelledest ma ka üldse aru ei saa kuigi ma näen, et küllalki paljudele nad meeldivad.