Sarimõrvar ärkab pikast unest

5./101. Jäädavalt lahkunud
Sari: Uurija Annalisa Vega 1
Autor: Joanna Schaffhausen 
Tõlkija: Kaire Puumets-Sõber
Kirjastus: Suur Puu 2024
311lk./ 1959lk./24946lk.

Chicagot mitu aastat hirmul hoidnud sarimõrvar tappis seitse naist, saatis pärast iga mõrva kohalikele ajalehtedele tapetule adresseeritud hirmuäratava armastuskirja ja sai hüüdnime Murtud Südamega Tapja. Siis kadus ta jäljetult. Kakskümmend aastat hiljem hakkab harrastusdetektiivide grupp seda lahendamata sarimõrvade jada uurima ning ta tapab taas.  Uurija Annalisa Vega on kaotanud Murtud Südamega Tapja käe läbi lähedase inimese. Nüüd on ta esimene politseinik, kes jõuab sündmuskohale. Algab kassi-hiire mäng mõrvariga, kumb jõuab esimesena, kas mõrvar uuesti tappa või uurijad ta tuvastada. Tegelasi on üsna palju ja kahtlusi jagub mitmesse suunda. Otsustavat vihjet ei suutnud ma ära taibata õigeaegselt nagu ka Annalisa. Kui jagasime, siis üsna korraga, aga siis oli juba veidi hilja. Tema jaoks muidugi, lugeja jaoks läks ikka asi ühtemoodi põnevalt edasi. Teise lõpukeeru ma juba peaaegu hammustasin läbi, aga mitte päris lõpuni, seega jagus põnevust ikka täitsa lõpuni. Üsna pingeline lugu, ega käest ära panna polnud sugugi kerge seda raamatut. Just ilmus ka raamatu teine osa, seega saab uuesti sukelduda sellesse Chicago maailma ning lahendada uut kuritööd. Soovitan, põnev ja huvitav krimiraamat. Kuna tegemist sarimõrvariga, siis arusaadavalt ikka sinna karmima krimi poole, mitte muheda. 

Viis minutit otsustada, ööpäev teostada!

4./100. Sul on 24 tundi aega
Autor: Kristi Piiper 
Kirjastus: Tänapäev 2025
189lk./1648lk./ 24635lk.

Eesti Raamat 500 väljakutse juuli -  Eesti noortekirjandus

Tavalised eesti koolilapsed, tavalised teismelised. Klassi tuleb vahetusõpilasena eesti-türgi segaperekonnast Saksamaalt uus tüdruk. Eva on tavaline üksiklaps pealtnäha tavalises peres. Aga tundub, et mingid saladused on tema vanematel. Ja ta vanaema on haridusminister. Uue tüdruku õhutusel liitub Eva äpiga, mis annab kellelegi mingil hetkel väljakutse, mille täitmist siis kõik saavad pealt vaadata. Saajal on võimalik muidugi väljakutset mitte vastu võtta, aga seetähendab ka kohest väljaviskamist. Mis on ühele teismelisele kõige suurem hirm - olla oma seltskonnast väljatõugatu. Kogu klass ja naaberklassid ju mängivad seda mängu. Selle taga on ühe Eva klassivenna IT-spetsist vend, kes omal ajal samast koolist välja visati. Kui kaugele võib väljakutsetega minna. Mis saab siis, kui see ei puuduta enam vaid väljakutsutavat ennast, vaid ähvardab päevavalgele tuua perekonna saladused, rikkuda mõne teise inimese elu, olla ohtlik tegijale endale? Raamatu lõpus oli ära toodud suur hulk ülemaailmseid erinevaid väljakutseid, mis on levinud teimeliste seas mingil ajal ja mille tõttu on neid saanud vigastada ning ka surma. Mõnest olin kuulnud, suurest osas üldse mitte ja siis mõtlesin, et tegelikult oli see nutivaba lapsepõlv ja noorus ikka selles osas väga head, et kui lollusi välja mõeldi, siis see toimus väikeses seltskonnas ja see ei levinud, sellega ei survestanud keegi väline isik paljusid noori. Raamat on noortele kindlasti huvitavam kui mulle ja loodetavasti ei saa keegi sealt nende väljakutsete osas inspiratsiooni ning ei hakka otsima lähemalt lõpus toodud väljakutseid. Veidi oli minu jaoks ebaloogilisusi, aga seda pigem täiskasvanute käitumise osas kui noorte. Lugeda võis, on olnud paremaid, on olnud kehvemaid, aga selline tugev noortekate keskklassi raamat. Igatahes lugemise väljakutsed on võrreldes raamatu väljakutsetega ohutumad ja mõnusamad. 
 

SuperIQ lahendab kuritegusid

3./99. Punane kuninganna
Sari: Antonia Scotti krimisari 1 
Autor: Juan Gómez-Jurado 
Tõlkija: Marianne Ots
Kirjastus: Helios 2025
464lk./ 1459lk./24446lk.

Juan Gómez-Jurado põimib oma romaanis osavalt ratsionaalse mõtlemise, sünged õudused ja emotsionaalse sügavuse, mis hoiab lugejat pidevalt ärkvel ja ärevil. Peategelane Antonia Scott on eraklik ja egotsentriline, justkui omaenda mõtete vang. Päeval peidab ta end korteris, öösiti haiglas. Järk-järgult avaneb lugejale tema traagiline minevik, mis selgitab seda isoleeritust. Tema ellu siseneb politseinik Jon Gutiérrez, mees, kelle karjäär on pärast läbikukkunud pettust niidi otsas rippumas. Kui salapärane Mentor teeb talle ettepaneku, mis võib päästa ta teenistuse, on tema ülesandeks veenda Antoniat taas tegutsema hakkama. Lugu areneb kiire tempos, täis ootamatuid pöördeid, salapäraseid motiive ja vägivalda. See on põnevik, kus autor ei piirdu pelgalt sündmustiku edastamisega, ta süveneb tegelaste psühholoogiasse, näidates, kuidas nende haavad ja varjatud hirmud kujundavad nende otsuseid. Kuna tegemist on sarja avateosega, saab lugeja põhjalikuma pildi mõlemast peategelasest ja nende taustast. Need pole sugugi tüüpilised detektiivid ega korravalvurid: Antonia on nagu tulnukas teisest maailmast, oma erandliku ülikõrge intellektiga, samas kui Gutiérrez on soe, maalähedane ja omajagu kohmakas südamlik mees. Kas ja kuidas nad omavahel toimima saavad, peab ise lugema. Raamat on täis vägivalda, aga see ei olnud otseselt selline, mis oleks südame pahaks ajanud, vaid adrenaliini pani lakke kargama. Päris neile, kellele vaid muhekrimid meeldivad, siiski ei soovitaks, ikka selline karmim ja verisem lugu on. Loodetavasti tulevad järgmised osad ka juba varsti eesti keeles ilmale. Hispaania krimi on mulle üsna võõras, seega hea, et meil ikka tutvustatakse ka erinevate riikide krimikirjandust, mitte vaid USA, Suurbritannia ja Rootsi, mis ilmselgelt domineerivad.

Laibarida ees, Melchior järel


2./98.  Apteeker Melchior ja nõiutud kabel
Sari: Apteeker Melchior 8 
Autor: Indrek Hargla
Kirjastus: Raudhammas 2025
435lk./ 995lk./23982lk.

Eesti Raamat 500 väljakutse august - Eesti krimikirjandus

Harglal ei tohi nii kaua uut osa kirjutada lasta. Nii palju laipu pole varasemalt tal veel olnud. Iga aastaga kirjutas vist üks - kaks laipa loosse juurde. Ja kangesti Poirot'lik tundus see ülesehitus seekord olema. Käib ja uurib ja lugeja saab vaid ebamääraseid killukesi ning siis lõpus kutsub kõik, kes veel ellu jäänud, kokku ning hakkab asju järjest plirts ja plärts üles lugema ja näitab ära, kes tegi ja miks tegi. Kuna laipu oli sedavõrd palju, siis hakkas kohati asi üsna sasipuntraks kätte minema, segadust tekitas muidugi veel ka see Johanneste rohkus, et millisest nüüd juttu, kas mõnest mahalöödust või mõnest ellujäänust. Ja eks kirjanik tahtiski eksitada lugejat nende Johannestega. Mis seal üldse toimus, seda ei osanud kohe kuidagi ära arvata, sest neid vihjeid, mis olid peamiseks aluseks, neid ikka avaldati peaaegu olematult. Selles osas on taas ajaloo taustal suur roll nagu esimestes raamatutes. Vahepeal jäi see ajalooloengu osa tunduvalt vähemaks, pearõhk oli ikka krimilool. Nüüd sellest raamatust sai taas teada palju ajaloo fakte, mis samas jälle selle krimiloo tempo alla võtsid. Tundub, et kirjanikul kulus suur hulk aega just nende ajalooliste faktide ülesleidmisele arhiividest ja nende loosse sobilikesse kohtadesse sisse kirjutamisele. Eesti ajalugu on muidugi hea teada, aga kas just keset krimilugu ja laipasid on kannatust sellesse süveneda. Melchiori poja lugu oli ka peamiselt tempo rahustamiseks vahele pikitud, sest ega seal midagi eriti edasi ei läinud. Ehk järgmises loos läheb see aktiivsemalt edasi ja saab ka mingi lahenduse poole liikuma. Seekord suures osas seisis paigal. Hetkel tundus suht võõrkehana seal Tallinna-Riisipere-Haapsalu loo vahel. Samas ilmus mängu uus tegelane, kes mängib rolli kahe Melchiori vahel. Tema roll avalikustati lugejale kenasti ära, samas kui vana Melchior jäi pimedusse ise kobama. Igatahes oleks viisakas nüüd järgmise osa kirjutamisega juba piisavalt kiiresti tegutseda, sest lugejatel on ju ka närvid ja ootused. Kel varasemad Melchiori lood juba loetud, siis kindlasti tasub ka seda osa lugeda. Kes pole veel alustanud, siis tasub vist järgmisi osi ära oodata, kes teab, palju kirjanikuhärral seekord aega uue osaga läheb.  

Taas üks laps kadunud süngesse metsa!

1./97. Metsajumal
Autor: Liz Moore 
Tõlkija: Eve Laur
Kirjastus: Rahva Raamat 2025
560lk./ 560lk./23547lk.

Kui Adirondacki suvelaagrist kaob teismeline tüdruk, põrkavad kokku kaks maailma 1975. aasta augustikuu varahommik: laagri kasvataja avastab tühja voodi. Selle asukas Barbara Van Laar on kaduma läinud. Barbara pole tavaline kolmeteistaastane: ta on sellesama perekonna tütar, kes on suvelaagri omanik ja tööandja suuremale osale kohalikust elanikkonnast. Kusjuures see pole esimene kord, kui Van Laaride laps kaduma läheb. Barbara vanem vend kadus samamoodi neliteist aastat tagasi ja teda ei leitudki. 

Ühe perekonnalugu, laiendatud perekonna, kuhu kuuluvad ka sõbrad, alluvad, pereliikmed. Ja siis muidugi uurijad, sest laps ju ikkagi kadunud. Ja seda teist korda. Perekond, kes suples rahas, aga mitte just empaatias. Loos on mitme inimese lugu tegelikult, mis peatükkide haaval kild killult välja kooruvad. Kadunud laste ema lugu, laagri kasvataja lugu, laagri direktorite lugu, perekonnapeade lood, ühe kurikaela lugu, esimese naisuurija lugu, mitme lapse lugu. Lood, mis on kõik natuke murtud, natuke katkised, natuke varjatud.

See on selline aeglane raamat, kus pearõhk on inimestel, mitte niivõrd sündmustel. Liigub tasapisi, viib su lahti rulluvatesse mineviku kihtidesse, kus iga uus pööre ei ole mitte pinge, vaid pigem mõistmine. Inimesed ei räägi otse välja, ja autor ka ei ütle, mis juhtus – ta laseb sul vaikselt kahtlustada. Mõnel juhul saad aru, et teadsidki juba, mõnel puhul avastad, et ei tulnud selle pealegi. Minu jaoks jäi veidi lahjaks, sest ootasin ikka kogu aeg seda krimipoolt, sest see raamat on ju välja kuulutatud krimina. Eks seal väike krimielement oli ka muidugi juures, aga pigem ma nimetaks seda psühholoogiliseks romaaniks, isegi naisteka poole kalduvaks, kindlasti mitte ei ole see põnevik.

Seega soovitaks pigem neile, kellele meeldivad psühholoogilised raamatud erinevate naiste elust ja sellised hästi kerged krimid. Ühe lapse loo suutsin ära aimata, teise loo käänak jäi avastamata. Raamat on iseenesest hästi kirjutatud, aga ei olnud otseselt see, mida tutvustuse alusel ootasin. Aga see ei tähenda, et raamat oleks halb – lihtsalt ma olin selle lugemiseks veidi valesti häälestunud. Võib olla tundus vaid mulle, aga minu arust selle kirjaniku stiil meenutas mingis osas Jojo Moyesi stiili ja ehk kui tema raamatud meeldivad, siis võiks ka see raamat meeldida. 

 

Juuli 2025 kokkuvõte

 

Töökäimine mõjutab raamatute lugemist negatiivsel moel.

Raamatuid: 21

Lehekülgi: 4491
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 145
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 214
 
Kõige õhem raamat: 48
Kõige paksem raamat: 463
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 5
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 0

Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 1
. Ulme: 5
. Briti kirjandus 0 
. Armastus 1 
. Hea Lugu: 0
. Eesti Raamat 1

Väljakutse vabasid loetud: 8

Loetud kirjanikke: 20 
Enim loetud kirjanik: Mart Sander (2)
meesautorid: 14
naisautorid: 7
segapaarid: 0
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (5)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (9)
 
Vanim raamat ilmunud: 1994
Uusim raamat ilmunud: 2025
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 20
Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 2
noortekirjandus: 3
täiskasvanutekirjandus: 16

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 5
ulme, fantaasia 6
memuaarid, mälestused 1 
armastus, naistekas 3
jutt, novell 2
muinasjutt, lastejutt 1
kunst, kultuur 1
populaarteadus 2
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,9

10 palli saanud raamatud: Elame veel!, Lumekass

Oma silm on petis, mitte kuningas!

21./96. Silmatrikid
Sari: Imeline Teadus  
Autor: Clive Gifford
Tõlkija: Triin Olvet
Kirjastus: Äripäev 2015
64lk./4491lk./22987lk.

Seda, et oma silm ei ole kuningas, vaid petis, seda olen juba üsna tükk aega teadnud. Ülikoolis tehti see veel eriti hästi selgeks nii psühholoogia kui disaini loengutes. Ja seda mitte vaid nüüdsel ajal kui me enam üldse ei tea, kas selle, mida me näeme, autoriks on tehisintellekt või on see ikka päris reaalselt olnud asja pilt. Aga üldse püüab aju meile tõlgendada seda mida silm näeb ning tõlgib sageli asjad valesti. Näeb kõverjooni seal, kus jooned on sirged, ei suuda hinnata õigeid pikkuseid, näeb värve hoopis valesti ja muud ka. Eks inimesed on sellest inspiratsiooni saanud ja tekitanud veel enam illusioone, mis silma ja aju koostöös ära petab. Nii näeme, et rõngad keerlevad kui vaatame paberilehte või elevandil on olenevalt vaatenurgast kas neli või viis jalga all. Lisaks veel kaksikpildid, mis olenevalt vaatamisest on üks või hoopis teine. Mängud perspektiiviga, mängud esi- ja tagaplaaniga, joonised, kus ei ole lõppu ega algust vaid ainult kulg. Selles raamatus oli välja toodud rida illusioone, mis meie silma ja aju petavad. Enamusega olin juba kokkupuutunud varem, mõned olid veel uued. Lisaks seletas autor ka lastepäraselt ära, mis on aju ja mis silm ning kuidas me üldse näeme. Mõnus raamat. Lugesin seda, sest otsin hetkel materjali oktoobris toimuvateks üritusteks. Üks räägibki erinevatest illusioonidest, kuidas aju ja silm ei tee koostööd või kuidas neid ära petta. Teine räägib tehisintellekti tagamaadest, visuaalidest, millest ei ole enam kuidagi võimalik aru saada, et need ei ole päriselt eksisteerivad, vaid tehisintellekti looming hoopis. Kui kellelgi on midagi põnevat neil teemadel silma jäänud, siis võib kas siia kommentaaridesse või messingeriga mulle otse lingid või pildid saata. Juhul kui teema huvi pakub, siis jälgige Tallinna Raamatukogude kodulehte oktoobris. TÕN nädala raames toimuvad mõlemad üritused.  

Mees, arvuti või libahunt?


20./95. Libahundi printsiip
Autor: Clifford D. Simak
Tõlkija: Lennart Lepajõe
Kirjastus: Kupar 1997
230lk/4427lk./22923lk.

Ulmekirjanduse väljakutse jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Ärkad üles ega tea mitte midagi. Seda, kes sa oled, kust sa tulid, milline on sinu minevik või mis sind ees ootab. Sa ei tunne isegi iseennast ära. Mälulünk on täielik. Ja ka teised ei tea sinust suurt midagi. Teatakse vaid, et sind leiti ühest kaugest maailmast, kapslisse suletuna, ja toodi Maale, sest tundus, et oled sealt pärit. Kas sind saadeti, päästeti või sattusid sa sinna kogemata – see jääb esialgu saladuseks. Ka see, kui kaua sa oled universumis ringi triivinud, on teadmata. Sa otsustad võtta endale nime: Andrew Blake. Nimi, mis kõlab inimeselikult, kuid mis ei anna sulle endast ikkagi mingit selgust, sest sul pole aimugi, mis su tegelik nimi on, või kas sul üldse neme on. Tundub, nagu oleksid inimene – keha ja käitumise poolest – kuid midagi jääb puudu või on üle. Ja siis hakkabki selguma: sinus elab veel midagi. Midagi täiesti võõrast. Midagi, mis ei ole inimene.
Andrew saab peagi aru, et tema kehas on veel kaks iseseisvat külalist: üks on kummaline bioloogiline arvuti, justkui elus masin, mis oskab mõelda ja otsustada; teine aga metsik, instinktipõhine hundilaadne olevus, keda ei ohja mõistus ega empaatia. Need kaks pole lihtsalt passiivsed kaaslased – nad võtavad aeg-ajalt Andrew keha üle ja tegutsevad iseseisvalt. Ta ei saa neid kontrollida. Ja mis kõige hullem – ta ei tea ette, millal see juhtub. Selline olukord ajab segadusse mitte ainult teda ennast, vaid ka kõiki teisi tema ümber. Ja inimesed kipuvad kartma kõike, mis on tundmatu ja arusaamatu. Ning hirm paneb tegutsema. Esimene reaktsioon on sageli rünnak, alles hiljem hakatakse analüüsima. Ja kui sinus elavad võõrad olendid, siis võib sellest segadusest kergesti saada ka oht. Samas ei ole maailm ainult vaenulik. Andrews satub kokku ka lahkete ja mõistvate tegelastega. Inimestega, kes ei hinda ainult välimuse või päritolu järgi, vaid üritavad mõista sügavamat olemust. 
Üks ägedamaid asju loos olid kindlasti need nutikad majad. Kujuta ette: maja, mis hoolitseb su eest, märkab su vajadusi, valmistab su soovide järgi toitu ja teeb ära kõik kodutööd – ning seda kõike ilma igasuguse virisemise või rahalise tasu vajaduseta. Jah, nad isegi lendasid, mis tundus küll veidi ulmeline, kuid samas sobis sellesse maailma suurepäraselt. See idee koduabilisest, kes su elu lihtsamaks teeb, oli väga sümpaatne. Ja siis olid veel haldjad. Mitte klassikalised muinasjutuhaldjad, vaid tulnukad – intelligentsed olendid kusagilt mujalt, kes olid kunagi Maale tulnud, jäänud siia elama ja nüüd lootmas inimeste abile. Nad olid huvitavad tegelased – natuke nagu pagulased, kes pole päris omaks saanud, kuid kes on olemas ja tahavad lihtsalt hakkama saada, oodates, et neid heast tahtest toidetakse. 
Kokkuvõttes oli see raamat nauditav, põimusid omavahel mitmed kihid: psühholoogiline süvitsiminek identiteedi otsingutesse, põnevus, ettearvamatus, tulevikutehnoloogiad ja ulmeline maailm. Soovitan neile, kes armastavad põnevat ulmet, kus on nii sisekaemust kui ka seiklusi, tulevikunägemusi ja moraalseid dilemmasid. 
ChatGPT-l palusin joonistada sellele raamatule illustratsiooni. 

Tuled öös

19./94. Öine tuli
Sari: Uurija Renée Ballard 3
Autor: Michael Connelly 
Tõlkija: Evi Eiche 
Kirjastus: Helios 2025
463lk./ 4197lk./ 22693lk.

See sari läheb mu arust järjest paremaks. Esimene osa tundus tagantjärele kõige nõrgem. Öine tuli on teine osa Renée Ballardi ja Harry Boschi ühisest uurimisest ning tundub, et nüüd on need tegelased ja nende omavaheline dünaamika paika loksunud. Kirjaniku otsus saata Renée esimene paarimees pensionile ja tuua mängu Bosch, tema teise sarja peategelane, oli igati õige. See töötab. Bosch on küll pensionil, aga mitte elust ega õiglusest loobunud ja Renée on endiselt öötööline, kes oma ametit väga tõsiselt võtab. Mulle meeldib see stiil, et ühes raamatus on korraga mitu uurimist. Mitte lihtsalt paralleelsed lood, vaid erineva raskusastme ja sisetempoga juhtumid, mis võivad lõpuks põimuda, või siis mitte põimuda. See annab loole kihilisust ja ei lase tegevusel seista. Koos lahendavad mingit vana mitukümmend aastat lahenduseta jäänud asja. Bosch ajab mingit oma juhtumit. Renée tegeleb uue päevakajalise asjaga, lisaks veel paar väiksemat juhtumit, mis aitavad näidata, et ta ikka teeb oma tööd ka, mitte ei aja ainult omal käel saladusi taga. Autor on suutnud selle kõik hästi tasakaalu panna. Ei teki tunnet, et mõni liin on sinna lihtsalt mahu pärast pandud. Raamat on küll üsna mahukas, aga kiiresti loetav, kiiremini kui mõnd teist poole õhemat raamatut. Dialoogi on palju. Connelly kirjutab nii, et lugejal on lihtne asjaga kaasas olla ning lood ei lähe omavahel lugedes segi, kõik on piisavalt selgelt eristatud. Keelekasutus on ladus, jutustamine sujuv. Ei pane tähelegi, kui raamat juba läbi. Tegemist on psühholoogiliselt läbi mõeldud lugudega. Soovitan neile, kes tahavad kuritegude käsitlemisel vaheldust. Midagi, kus on mitu tasandit, mitu lugu ühes. Ootan, et järgmised osad ka tõlgitakse. Inglise keeles on veel kolm raamatut ilmunud, seega on, mida oodata. 

Sandaalid kõrgseltskonnas lõppesid mõrvaga!

18./93. Mõrv kõrgseltskonnas
Sari: Bunburry muhekrimisari 6
Autor: Helena Marchmont 
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025
117lk./ 3734lk./ 22230lk.

Mis see küll olla võiks, mis paneb paadunud suurlinlase ometi kord tulema maakohta Alfiele külla? Eks ikka kõrgseltskonna pidu tunnustatud näitlejate auks, keda Oscar fännab. Ja ta tuleb ning mehed lähevad peole, kus toimub nii mõnedki intriigid nagu ühes kõrgseltskonnas oodata on ning asi lõppeb mõrvaga nagu raamatu pealkiri lubab või ikka ei ole mõrva, sest mine neid näitlejaid tea. Igatahes mehed ei saa üksinda lahenduse leidmisega hakkama ning kaks vanadaami peavad asja ise käsile võtma ning ennast peojärgselt häärberisse sisse smuugeldama. Muidugi on selle mõrvalahenduse käigus ju möödaminnes ka kuulsate näitlejate nägemine üks oluline argument. Igatahes see lugu saab lahenduse. Aga kas ka Alfie armuelu või läheb see hoopistükkis tunduvalt keerulisemaks kui olla kõrgseltskonnas, kus alkohol ja flirtimine on kohustuslikud komponendid? Nüüd pole muud, kui järgmisi osi jälle oodata, täitsa mõnus muhekrimi sari. 

Kumb võidab, kas pimedus või valgus?

17./92. Meremaa võlur
Sari: Meremaa triloogia I 
Sari: Merlini raamatukogu 1
Autor: Ursula K. Le Guin
Tõlkija: Krista Kaer
Kirjastus: Kunst 1994
158lk./3617lk./ 22113lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

Meremaa võlur on fantaasiaromaani esimene osa, mis viib muinasjutulise maailmaga saarestikuriiki nimega Meremaa. Peategelaseks on poiss nimega Ged, kes sünnib Gonti saarel ja kellel on juba lapsena märgata erilist andekust maagia alal. Tema tee viib teda võlurite kooli, kus ta saab küll palju teadmisi ja oskusi, kuid õppetund, mis kujundab temast tõelise võluri, tuleb väljastpoolt kooliseinu. Ged peab silmitsi seisma olendiga, mille ta ise on kogemata valla päästnud – varjuga, mis kehastab tema enda varjukülgi. See rännak, millele Ged asub, ei ole ainult füüsiline, vaid ennekõike sisemine – küpsemise, mõistmise ja tasakaalu leidmise tee.

Le Guin kirjutab lihtsas, aga sügavas stiilis. Tema loodud maailm on usutav, detailiderikas ja filosoofiline. Eriti see, kuidas ta käsitleb võimu, vastutuse ja iseenda tundmaõppimise teemasid. Kuigi tegemist on fantaasiakirjandusega, puudutab raamat väga üldinimlikke küsimusi – kes ma olen, kuidas ma saan paremaks ja mida tähendab olla vaba. Ged ei ole tüüpiline kangelane. Ta eksib, ta on uhke ja teeb vigu, kuid just seetõttu on ta veenev ja inimlik. Lugu kulgeb rahulikult, kuid haarab tasapisi endasse. See pole kiire ja pingeline seiklus, vaid pigem mõtlik ja kasvamise lugu. Kulgemise raamat. Ka minu raamatu lugemine kulges pikalt. Nüüd soojal ajal on mul alati igaks juhuks mõni väike raamat kotis, mida siis väljas olles vajadusel lugeda mõne elehekülje kaupa ja samas mitmeid päevi üldse mitte kätte võtta. Seega õnnestuski mul seda väikest raamatukest lugeda tervelt kuu aega. Tegelikult ma olen seda lugu juba kümme aastat tagasi lugenud kui ilmus Varrakult suur Meremaa triloogia esimene raamat, aga ega ma enam detaile hästi ei mäletanud, sai nüüd ära värskendatud. Merlini raamatukogu raamatuid on mul veel üsna mitmeid raamaturiiulis ootel, parajad pisikesed kaasas kandmiseks. 

 

Psühhopaatide raamat

16./91. Kinnimõistetu
Autor: Sebastian Fitzek
Tõlkija: Kaari Antzon 
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat)
293lk./3459lk./21955lk.

Lugemise väljakutse 2025: 13. Raamat Šveitsi, Saksa või Austria autorilt

See raamat tahab nüüd küll natuke laagerdumist enne, kui selle kohta midagi väga selget kirja panna. Esimene tunne pärast lugemist on lihtsalt see, et see oli üks väga verine psühhopaatide maailma lugu. Ja mitte ainult osa tegelasi ei olnud psühhopaadid, vaid mul tekkis vahepeal tunne, et ka autor elab omaenda psühhopaatlust välja kirjutamisega. Ning kui keegi suudab selle raamatu lõpuni lugeda, siis... noh, ega ta ise ka vist päris ilma psühhopaatluse poole kalduvuseta pole. Nii, et kõik kolm psühhopaadi astet olid esindatud. Esimene - see, kes teeb. Teine - see, kes fantaseerib ja kirja paneb. Kolmas - see, kes loeb ja kaasa elab. Tunnistan, et mina lugesin läbi ja seega kvalifitseerun sinna kolmandasse tasemesse. Tavaliselt öeldakse mõne raamatu kohta, et nõrganärvilistele ei soovita. Selle raamatu puhul peaks vist hoiatama, et isegi tugevanärvilistele mitte. Ainult neile, kellel närvid üldse puuduvad. Kui Fitzeki varasemad raamatud olid põnevad ja jah, verised ka, siis see läheb mitu sammu kaugemale. See on psühhopaatiline, psühholoogiline, verine, õõvastav. Samas ka muidugi ülipõnev ja pingeline. Pidevalt midagi ootamatut toimumas. Eriti lõpp! Just see lõpp oli see, mis selle raamatu lõpuks ikkagi heaks tegi. Seal oli mitu sellist käänakut, mida mitte kuidagi ei osanud ette aimata. Täiesti ootamatu ja kuidagi ei osanud selle peale tullagi ja seda mitte vaid ühes liinis. 

Aga ausalt öeldes on hakanud kriminaalromaanides viimasel ajal natuke liiga tihti välja ilmuma lastevastane vägivald. Piinamine, tapmine, julmus... Selle raamatu puhul oli seda kõike eriti palju. Ja lisaks veel see taustalugu, kuidas mõnest inimesest kasvatakse psühhopaate, et tee teistele, mida sulle on tehtud, ja vali ohvriteks need, kes on sinust nõrgemad. Nagu sa isegi olid kunagi ohver endast tugevamale. Vahepeal tekkis muidugi tunne, et need sündmused ei saa küll päris reaalsed olla. Selliste vigastustega inimene ei kõnni enam ringi, ei rabele ega peksle. Tõenäolisem oleks, et ta oleks juba ammu koomas. Aga eks kõik võib vist võimalik siiski olla. Lugu ise keerleb ümber aasta eest kadunuks jäänud 6-aastase Maxi. Kahtlus langeb lapsetapjale Guido Tramnitzile, kes viibib psühhiaatriahaiglas ja on juba kahe lapse mõrva üles tunnistanud. Ta on näidanud ka nende piinatud surnukehade asukoha kätte, nautides perekondade reaktsiooni. Maxi kohta aga ei ütle ta midagi. Poisi isa, meeleheitel ja valmis tegema ükskõik mida, et poja saatus teada saada, laseb end viia valenime ja võltsitud haiguslooga samasse kinnipidamisasutusse. 

Kokkuvõttes - kas soovitan seda raamatut?  Kui sulle meeldivad väga tumedad, verised ja psühholoogiliselt häirivad lood, siis kindlasti. Aga kui otsid midagi, mis pärast lugemist rahulikku und lubaks... siis pigem mitte. Aga ise plaanin ikka järgmise sama autori raamatu kindlasti ka lugemisse võtta ja midagi on vist veel varasemalt ilmunutest mul lugemata. 

 

Ettevaatust! Taas üks uppunu leitud järvest!

15./90. Oheru järve vesikupud
Sari: Karavani detektiivi lood 3
Autor: Marje Ernits
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
191lk./3166lk./21662lk.

Kolmandas loos on detektiiv Aadi Lumiste nii ohvri kui ka uurija rollis, sest oma karavaniga Oheru metsajärve äärde puhkama sõites varastatakse noormehelt nutiprillid ja -kell ning tagatipuks leiab ta pooljuhuslikult laiba, mille surma asjaolusid tuleb tal endal ka uurima hakata. 

Eesti krimiga peab ikka kursis olema, eriti kui on hakatud sarja juba lugema. Ira Teveri lood meeldisid mulle tunduvalt enam, aga tundub, et kirjanik on Ira ära pensionile saatnud ja tema lugusid enam ei kirjuta. Karavani detektiivi juures tekib mul kõige enam tõrge just selle sisse kirjutatud hüper super kübermaailma ja tehistaibu kasutamise osas, sest paraku annab tunda, et see maailm käib ikka kirjanikul üle pea. Laip muidugi oli ja Aadi ta sealt järvest leidis ning lõpuks ka asjaolud ära mõistatas. Üldiselt mu jaoks oli veidi mitteusutav see lugu ja mitte ainult küberosa tõttu, vaid ka inimeste käitumise poolne osa. Aga kes tahab lugeda Eestimaist kodukootud lihtsat aeglase tempoga krimilugu, siis võib neid karavani detektiivi lugusid lugeda küll, ega nad nii kehvad ka pole, sellised koolipoisi kolmele kirjutatud lood.  

Armastuslugu

14./89.  Värvide sosinad
Autor: Mart Sander
Kirjastus: LiteRarity 2024
211lk./ 2975lk./21471lk.

Armastuslugude väljakutse 2025 veebruar: Eesti autori armastuslugu

Kaks Eesti kunstnikku. Itaalia salapärane mägiloss. Saladus. Armastus. Kaks reaalset inimest Eesti ajaloost ja lugu, mis on väljamõeldud. Kuid võib olla ei ole ka. Aeg, mil puudus sotsiaalmeedia ja igast olukorrast ei ole tunnistajaid, kes või mis oleks jõudnud ka meie päevadesse. Igatahes need kaks kunstnikku elasid ühel ja samal ajal. Nad viibisid Itaalias ka samal aastal, aga kas nad kohtusid, kas nende vahel lõi põlema armastus esimesest silmapilgust ning kas nad lahendasid salapärase loo Itaalias? Armastusloo, sest armastus ei küsi rahvust, salapärased lood juhtuvad igas riigis, iga rahvuse juures. Kui Köleri elulooga olen veidi tuttav, mõned aastad tagasi lugesin raamatut temast, siis Julie Hageni nime olen küll kuulnud, aga tema eluloost ei teadnud midagi. Raamatu lõpus on päris teada faktid mõlema eluloost, mitte enam fabritseeritud oletuslik armastuslugu. Mulle Mart Sanderi jutustusstiil ja fantaasia üldiselt meeldivad ja ka see raamat oli väike mõnus vahepala krimidele ja ulmele.  

Hall muinasjutt

13./88. Värvivargad
Autor: Eric A. Johnson 
Tõlkija: Arvi Jürviste
Kirjastus: Koolibri 1996
48lk./2764lk./ 21260lk.

See on tegelikult tirelraamat. Ühel pool eesti keelne jutt ja selle vastu teiselt poolt ingliskeelne sama jutt. Mina lugesin vaid poole raamatust, eesti keelse poole. Autor on ameeriklane, kes viibis 1983. aastal üliõpilasena Leningradis ja sai aru, mida kujutas endast NSVL. Hiljem oli ta mitmes teises paigas, ka Eestis. Eestis on ta olnud korduvalt, isegi natuke aega siin elanud. Jutt on kirjutatud 1993. aastal. Autor ise ütleb, et kuidas selgitada kurjust inimesele, kes seda ise näinud ei ole? Tema leidis, et kõige lihtsam on seda teha läbi muinasjutu, kus kõik on veel kordades võimendatud. Nii sündiski hall muinasjutt, sest autorile tundus elu nõukogude Eestis väga hallina, nii ruumiliselt kui inimeste sisemuselt. Kuid ta on rahul, et eesti inimestes siiski säilisid sisemuses värvid ning need lõid õitsele nagu ka jutus. Raamatu lõpus on autor selgitanud, miks ja kuidas see muinasjutt sündis ja millest ta mingeid inspiratsioone sai. Lugu ise siis ühes saarest, Saare Maast, mille vallutab hall Piiskop koos oma käsilaste, värvivaraste, pungaõgijate ja teistega. Värvid kaovad, päike kaob, elu käib vaid kindla diktatuuri alusel, lapsed unustavad värvide nimedki, nad pole kunagi näinud lilli. Saar on ümbritsetud okastraadiga, randa minek on rangelt keelatud, toit on talongide alusel, ühtegi kriitikat teha ei tohi, siis see inimene kohe kaob. Lubatud on ainult üks värv - punane, aga sellel on juures vere lõhn ja räägitakse, et kõik punane on värvitud vangide verega. Lugu räägib väikesest tüdrukust, kelle nimi on Lill ja tema vanaemast, kellega koos ta elab, sest tüdruku ema on surnud ja isa viidi minema, kuna ta rääkis kõigile, kuidas ta naine enne sünnitust nägi peaväljakul lille, mis ajas ennast läbi tsemendivälja. Täitsa hästi kirjutatud lugu, sattusin juhuslikult sellele kui otsisin sügiseks värvide teemaks jutte hallist värvist. 

 
 

Noorte kukkede seiklus

12./87. Nutivaba
Sari: Tänapäev noorsooromaan  
Autor: Hugo Vaher 
Kirjastus: Tänapäev 2025
179lk./2716lk./21212lk. 

Eesti Raamat 2025 väljakutse: Eesti noortekirjandus

Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2024. aastal korraldatud noorteromaani võistluse esikohatöö. Ma ei oskagi öelda, mida täpselt sellest raamatust arvata. Üldiselt pani tundma, et ma vist ikka ei ole enam noor ja ma ei saa võrrelda oma põlvkonna noori tänapäeva põlvkonna omadega. Kohati oli see raamat naljaks, aga ma ei oskagi nüüd öelda, kas naljakas sellepärast, et oligi naljakas või sellepärast, et tuli mõte, kui lollid ikka võivad need noored tänapäeval olla. Üle vindi keeratud lugu oli nüüd kohe kindlasti, sest vaatamata kõigele, ma ei usu, et kõik maamajapidamised, nii vähe kui neid loosse sattus omasid meest, kes kohe püss käes ilma pikemalt uurimata välja jooksid ja mõned ka paugutama kukkusid. Ma ikka olen ka vahel maaelamistesse sattunud ja seal küll pole kohe püssiga vastu võetud. Aga nojah, ma pole noor nolk koos kahe imeliku kaaslasega olnud ju ka. Peategelasteks siis üks 18 ja kaks 17-aastast. Üks bemmivend, üks punase harjaga punkar ja üks koerakostüümis furry-curious kutt. Sõidavad siis esimese pruudiga teise Eesti otsa kohtuma ja suhet parandama ning teel satuvad igasugustesse sekeldustesse ning kohtuvad erinevate kohalike elanikega. Lõpupuänt on  ikka ka. Ja isegi osa aega õnnestub neil nutivabalt mööda saata ja päris eluga kohtuda nii metsas kui maal. Pigem poistele ja sellistele teismeeas või natuke peale seda. Minuga päris ei haakunud see raamat, ju ma lihtsalt liiga vana juba. 

Uus nakkushaigus! Tunded.

11./86.  Nakkavad tunded
Autor: Anna Peltola
Tõlkijad: Ülle Tarum, Sander Liivak
Kirjastus: Hea Lugu 2025
208lk./2537lk./ 21033lk.

Selles raamatus pettusin, ei saanud midagi uut teada. Raamatu oleks saanud nii kolmandikus mahus avaldada ja ikka oleks kõik öeldud saanud. Autor lihtsalt nämmutas ja nämmutas pikalt ühte ja sama asja ning siis mingil hetkel tuli taas sama asja juurde tagasi ja hakkas taas otsast pihta. See, et tunded nakkavad pole vist kellelegi üllatuseks, oleme vist kõik kogenud, kuidas teise halb tuju suudab ka meie tuju ära rikkuda ja kuidas teise rõõm paneb ka meid naerma ja rõõmustama. Mida lähedasem inimene, seda tugevam mõju, samas aga suudab näiteks ühe sportlase võidurõõm olla rõõmuks väga paljudele inimestele. Ning massipsühhoosi kuidas massides tunded võimenduvad, oleme ka näinud. Ning halb kipub ikka palju enam ja kiiremini võimenduma kui hea. Ühesõnaga, kes natukegi psühholoogiast teadmisi omab või on veidikenegi elukogenud, sellele see raamat küll eriti midagi ei paku, kahjuks. Eks veidi paneb lihtsalt neile asjadele mõtlema ja endakeskis arutlema, kas ma olen alati osanud õigesti käituda, osanud vahel mõnes olukorras oma tundeid ja tuju hoida, et mitte teiste emotsioonide ülekandumise läbi ise kannatada. Ja teada, mida emotsionaalsem inimene, seda kergemalt ta teiste tujusid ning tundeid üle võtab ja läbi elab. Selles suhtes on hea olla veidi emotsioonitu, siis ei liigu ka enda tunded nii kergesti teisi inimesi vallutama. Võib lugeda, aga ega eriti midagi uut ja põrutavat küll teada ei saa.  

Elvas toimub robotite rünnak!

10./85. Tondilatern
Sari: Teaduse kaardivägi  
Autor: Joel Jans
Kirjastus: Lummur OÜ 2019
262lk./2329lk./20825lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Reelika Raimet soovitab

Ei olnud minu jaoks kõige parem raamat. Lõpp läks liiga küborgiliseks ja veriseks kätte ära. Aga nagu autorgi nimetas, see on pigem poistekas, seega ma ei ole päris õiges soos ja vanuses, et seda raamatut nautida. Ma kuidagi üldse ei haakunud selle raamatuga, samas polnud ka selline, et viskaks käest ära ja jätaks pooleli. Gümnaasiumipoiss ehitab öösel unes mingit masinat, tüdruk ilmub kooli üleni roosas ja roosade juustega, parm tuiab mööda linna ringi, mingi salapärane vari jälitab poissi ja siis läheb ebareaalne ja verine maailmadevaheline võitlus pihta. Kes on kes ja millisest maailmast ja mis on nende eesmärgid. Ja kõik see toimub väikeses ja rahulikus Elvas. Õnneks on tegemist ulmega ja Elva eksisteerib endiselt meie maailmas ilusti tervelt alles. Mina soovitaks teismelistele poistele, teiste osas ma pole nii kindel. Igatahes teised sama autori raamatud on mulle palju rohkem meeldinud, seekordne polnud lihtsalt minu maitse. 

 

Mitte lugeda tühja kõhuga!

9./84. Unustatud kokaraamat
Autor: Christoffer Holst 
Tõlkija: Kadri Okas
Kirjastus: Eesti Raamat 2024
336lk./2067lk./ 20563lk.

Lugemise väljakutse 2025: 26. Raamat, mille lugemiseks said inspiratsiooni (otseselt või kaudselt) mõnest raadiosaatest.

Ühe perekonna saladuste ja mõistatuste lugu koos suure hulga toidu temaatikaga. Raamatut läbib ka küsimus, kas alkoholismil võib olla geneetiline soodumus. Max, hinnatud restoranikriitik, lastakse ootamatult töölt lahti ja ka ta tädil, kelle juures ta elab, saab tema purjutamistest villand ning viskab mehe välja. Kolmekümne kahe aastaselt (vanus, mida ehk liigagi selle loo jooksul toonitatakse) leiab mees ennast rahatult, töötult ja perspektiivitult. Tädi annab küll pooleks aastaks talle uue elukoha leidmiseni võimaluse elada oma ateljees, mis on perekonna pärandus. Sealt leiab ta isekirjutatud retseptikogu. Tundub, et see võiks olla Maxi ema oma, kes kadus teadmatult kui Max oli imik. Keegi ei tea, mis sai temast. Raamatus ongi kaks paralleelset jutustust. Maxi lugu olevikus ning tema ema elu aastal 1989, aasta enne Maxi sündimist. Kas ja mil määral need lood lõpuks kokku jõuavad, peab raamatust endast lugema. Millised saladused sellega on seotud ning kas neid õnnestub lahendada. Raamat oli pigem suhetest ja eluolust, kuigi see on liigitatud krimiraamatute hulka. Seda krimilugu või siis selle uurimist oli ikka ääretult vähe selles loos. Minu jaoks jäi see täiesti tagaplaanile, peamised olid ikka ühe elusihita mehe endaleidmise lugu ja erinevad suhted inimestel omavahel, sealhulgas perekondlikud ja armastuse ning suhted toitu ja alkoholi ning erinevad sõltuvused. Näljasena ei tasu eriti seda raamatut lugeda, sest pidevalt hüppavad erinevad toidud ja söömine ette, see on üks peamine tegevus selle raamatu jooksul. Loetav raamat, aga midagi nüüd väga põnevat ei olnud, tema saarestikumõrvade raamatud meeldisid mulle ikka hulga enam. 

 

Kas usklikkus on alati süütuse tagatis?

8./83. Surmatoov pihtimus
Sari: Cherringhami mõistatused 10  
Autorid: Matthew Costello, Neil Richards 
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025
136lk./1731lk./20227lk.

Juba kümnes raamat sarjast, ainult 37 raamatut veel. Kerged kiired lugemised, sobivad hästi õhtul enne magama jäämist lõõgastuseks. Ei ole liiga pingelised ega verised, hästi muhedad. Ja peategelased on ka muhedad ja sümpaatsed. Selles osas siis taas religiooni valdkonda minek. Ülestõusmispühade ajal leiab kohalik preester isa Byrne ootamatult oma otsa. Kas on tegu südamerabandusega jooksu ajal nagu politsei kirja paneb? Tema surma asjaolud äratavad ta sõbras kahtlust ning varsti asuvadki Jack ja Sarah seda uurima. Pihisaladused on salastatud, aga kas pihiisadel võib endil olla ka saladusi, mis päevavalgust ei kannata? Kes tegelikult oli see "lendav isa", kes tegeles aktiivselt maratonijooksmise ja heategevuseks raha kogumisega? Kas kõik oli ikka nii, nagu välja paistis või elas mees kahekordset elu? Kas tegemist oli terviserikke või hoopis mõrvaga? Sarjas on tugevamaid ja nõrgemaid raamatuid, seekordne oli veidi üle keskmise, üks paras sasipundar, mille siis Jack ja Sarah ülesharutasid.  

Hoia eemale Neetud saarest!

7./82. See mis tuikab su veres
Sari: Mardus  
Autor: Veiko Belials 
Kirjastus: Salasõna 2005
187lk./1595lk./20091lk.

Ulmekirjanduse väljakutse  2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Seda raamatut alustades tekkis mul üsna kiiresti segadus. Ma teadsinn, et ma ei ole seda raamatut lugenud. Ma teadsin, et ma olen seda lugu lugenud. Kui ma ei ole seda raamatut lugenud, kuidas siis ma saan olla sellest loost teadlik ja seda lugenud? Kui alguses võiski olla, et äkki olen midagi sarnast lugenud, siis poole lehekülje pealt olin kindel, et olen lugenud seda ja täpselt seda. Aga ma ju ei ole lugenud seda raamatut? Või ma eksin? Kus siis nüüd mu mälu siis alt veab? Ei jäänud muud üle, läksin kontrollima. Hea, et blogi pean, sain selgust. Ma tõesti ei olnud seda raamatut lugenud. Aga ma olin lugenud raamatut "Helesiniste liivade laul" ja selle juurde olin kirjutanud, et mulle meeldis kõige enam Yamura mustad sambad koos järjelooga Neli, mis varjul. Selles raamatus siis läksid Cassili lood veel edasi ja kuna ma enam kõiki detaile ei mäletanud ning eelmise raamatu juures oli kirjas, et need esimesed kaks lugu mulle meeldisid, siis lugesin ikka terve raamatu läbi, ka need kaks esimest lugu. Muidu ma ei loe kunagi midagi kaks korda, sest mulle meeldib avastada uut. Olen rahul, et ei jäänud pidama selle esialgse kõhkluse juurde, et olen juba lugenud, jätan vahele. Raamat vääris kindlasti tervikuna lugemist. Lugu ise on seikluslik, mõõdukalt realistlik ja see mõõdukas realism on täpselt see, mis mulle ulmekirjanduse juures kõige paremini sobib. Fantaasia võib olla kui ulmeline tahes, aga kui selles on äratuntavad elemendid pärismaailmast, muutub lugu usutavaks ja ka palju kaasahaaravamaks. Lugemine läks kiiresti, muudkui ootasid, mis nüüd järgmisena juhtuma hakkab. Mõnes kohas läks isegi veidi kõhedaks. Tegemist oli ju ikkagi õudusfantaasia raamatuga. Õudne ei hakanud mul siiski, aga raamatutegelastel hakkas ikka küll. Seega oligi õudusfantaasia. Tegelased olid värvikad, ühel ja samal ajal nii usutavad kui usutamatud. Põnevust jagus piisavalt ja fantaasiaosad olid kirjeldatud nii elavalt, et võisin neid deemoneid ja varjualuseid olendeid vaimusilmas päriselt näha. Mulle meeldis. 

Lumivalge lumekass

6./81. Lumekass
Autor: Junko Oyama 
Tõlkija: Maarja Jaanits
Kirjastus: Tänapäev 2024
199lk./1408lk./19904lk.

Lugemise väljakutse grupp 10: Jaapani kirjaniku raamat

Väga sümpaatne raamat, mille lugemine oli tõeliselt nauditav. Tekst oli mõnusalt ladus, lihtne jälgida ning emotsionaalselt haarav. Siiski ei olnud tegu ainult kerge meelelahutusega, sest autor puudutab mitmeid teravaid ja mõtlemapanevaid teemasid, tehes seda läbi ühe valge kassi pilgu. Just see vaatenurk muudab raamatu eriliseks ja mõnevõrra filosoofiliseks. Inimesed ei käitu alati mõistlikult ning kass, kes neid jälgib, suudab selle välja tuua ausalt. Seejuures ei ole tegemist tüüpilise kassiga, kes peab end inimesest tähtsamaks. Vastupidi, see kass armastab oma perenaist siiralt ja sügavalt ning ei pea teda oma teenijaks, vaid kalliks olendiks, keda tuleb mõista ja hoida. Raamat köitis algusest peale. Oli huvitav jälgida, kuidas lugu areneb ja millised pöörded loos veel ees ootavad. Lugemine edenes kiiresti ja pani tahtma teada, mis saab edasi. Raamatut oli tõesti raske käest panna; selles oli midagi nähtamatut, mis tõmbas ja hoidis. Soovitan seda raamatut soojalt ka neile, kes muidu kasside vastu suurt huvi ei tunne. Julgen soovitada, sest kuigi mul kunagi väga ammu lapsepõlves kord oli kass, siis üldiselt olen kassidekauge inimene, kes kõnnib omapead, mitte koos kassiga ega kassi järel. See pole raamat ainult kassidest, vaid armastusest, hoolimisest ja eneseohverdamisest. Peategelaseks on lumivalge kass, kelle elu muutub, kui ta kohtub tüdrukuga, kes ta päästab. Kass armastab oma päästjat nii väga, et on valmis loobuma osast oma elust, et temale head teha. Nimelt saavad kassid oma kümnendal eluaastal erilise võime. Tamao saab võimaluse korraks muutuda inimeseks. See valge kass kasutab seda võimalust mitte iseenda, vaid oma perenaise hüvanguks, isegi kui saab teada, et see lühendab tema elu märgatavalt. Tegu on liigutava ja sügava looga, mis räägib kiindumusest, tänutundest ning suuremeelsusest. 

 

Mälestused on elavad


5./80. Elame veel! Hans Alver juuniori päevik Siberi küüditamisajast 1941–1949
Autor: Hans Alver
koostaja ja toimetaja: Olev Liivik 
Kirjastus: Eesti Mälu Instituut 2025
254lk./ 1209lk./ 19705lk.
 
See on nüüd üks eriline raamat, lugemine, minu jaoks. Ma olen küll sattunud lugema mõningaid raamatuid küüditamisest ka varem, aga kohe kindlasti ei ole need raamatud minu valikus, kui ma otsin omale lugemist. Aga nii kui ma kuulsin, et see raamat ilmub, siis koheselt tahtsin seda lugeda. Miks? Sest kui need inimesed, kellest on juttu, on sulle olulised, sa tundsid neid hästi, aga samas sa ei tea detailselt nende minevikku, mida nad pidid läbi elama, siis on tahtmine rohkem teada saada. Hans Alver juuniori, päeviku autorit ma tundsin ja teadsin, aga see, mis mida selle perekonnaga sidus oli Halja Alver, autori õde, kes oli samuti küüditatud ja kellest on selles päevikus palju juttu. Minu jaoks tädi Halja, mu ema üks parimatest sõbrannadest ajast, kui Halja oli tagasi Eestis. Kuna me elasime mu varajase lapsepõlve ühe hoovi peal, siis ta oli mu lapsepõlve lahutamatu osa. Hiljem elasime küll erinevates kohtades, aga samas linnas, seega sai ikka üsna palju kohtutud. Ma teadsin, kes oli ta isa (Haapsalu legendaarne linnapea) ja, et ta oli küüditatud, aga ega sellest ei räägitud. Eriti veel lapsele ning nõukogude ajal. Ema kindlasti teadis rohkem, aga nüüd pole neid kumbagi enam elavate hulgas. Seetõttu on hea, kui tulevad välja otsesed allikad sellest ajast. Ma ei tea, kui huvitav on seda lugeda inimesel, kelle jaoks pole isiklikku sidet nende inimestega, sest suures osas päevik räägib tol hetkel kõige olulisematest asjadest - söögist ja tööst. Raskest tööst, sest ilma tööta, ilma nende väheste rahadeta ei olnud süüa saada. Näljast ja külmast samuti. Sest need olidki peamised sel ajajärgul. Samas on ära märgitud alati kõigi sünnipäevade ja jõulude pidamised, sest need olid erilisemad päevad ja ikka üritati vähemalt nendelgi päevadel hoida alles sidet oma varasema eluga. Ikka üritati neil päevadel süüa paremini ja olla rõõmsad. Mind pani naeratama need kohad, kus Hans siunas oma õde, et see on kasvanud metsikuks ja lootis, et varasemast kasvatusest jääks midagigi alles. Hans ise oli minu jaoks kuni oma elu lõpuni alati väljapeetud ja viisakas härrasmees. Hiljem sain aru, et see oli tema kodune kasvatus, mis ta selliseks muutis ja mida ei suutnud murda ka nõukogude võim ega karmid küüditamise aastad. Halja puhul aga mäletan, et ema ütles mitmeid kordi, et talle on jäänud külge vene maitse ja ta oli üsna vastand oma vennale, temas küll ei olnud säilinud seda Eesti aegset kasvatust enam, samas ma arvan, et eks see tuli ka veidi iseloomust. Tegelikult oli ta väga südamlik ja tugev naine, kes pigem hoolis eeskätt teistest ja seejärel alles endast. Nii palju lapsepõlve mälestusi tõi see raamat pinna peale ja need kõik on väga helged ning eelkõige teevad selle helgeks just need inimesed, kes mind lapsepõlves ümbritsesid, kes olid olulised ning tädi Halja oli kindlasti üks nendest. 

Peidetud aare

4./79. Nimetu kannike
Autor: Mart Sander 
Kirjastus: Literarity 2025
212lk./955lk./ 19451lk.

Lugemise väljakutse 2025: 37. See raamat märgiti ära ühes teises raamatus, mida hiljuti lugesin (nimeta postituses ära ka viitav raamat)

Raamat oli nimetatud teises sel aastal ilmunud Mart Sanderi raamatus Roosivõti kui varsti ilmuvat raamatut. Kui Roosivõtmes oli kolm lugu Roseni suguvõsast ajendatuna kirjutatud, siis selles raamatus oli üks pikem lugu, mis toimus ka siis Rosenite suguvõsas ja nende mõisas. Violet von Rosen arvas, et ta pole mitte keegi – vaid üks vana lossi varjudesse unustatud tüdruk hallis kleidis. Ent kõik muutub ööl, mil tema vanaisa jätab endast maha viimse ülestunnistuse – peidetud aardest, mis pidi jääma igaveseks ajaks varjatuks. Kistud süngete vandenõude, ootamatute paljastuste ja valede võrku, peab Violet lahti harutama oma perekonna mineviku saladused ning saama aru, kes on sõbrad ning kes vaenlased. Kiire, kerge lugemine, ei midagi erilist, aga igav ka ei ole. Nagu ikka on lugejale asjad muidugi veidi rohkem arusaadavad varem kui Violetile endale. Ühe õhtu lugemine või siis mahub kenasti kotti reisile minnes, raamat on väikest formaati ja üsna õhuke. Kergeks suveõhtu lugemiseks vägagi sobilik raamat. Sügavat sisu ei tasu sellest küll otsida. Sobilik täiesti ka noortele lugemiseks, seal nii seiklusi kui romantikat. Ja kunstnikuna mulle meeldib Sander vist isegi rohkem kui kirjanikuna. Vähemalt selle raamatu puhul kohe kindlasti. Tasub lugeda juba tema piltide pärast.  

 

Kui kärgseks võib kasvada üks kärgpere?

3./78. Me kõik elame siin
Autor: Jojo Moyes 
Tõlkija: Marge Paal
Kirjastus: Rahva Raamat 2025
460lk./743lk./ 19239lk.

Lugemise väljakutse 2025: 22. Üks korralik naistekas

Üks täielik hullumeelne kärgpere lugu. Nagu mesitaru kärg juba. Lila, 42. aastane naine, kahe lapse ema. Celie on kuueteistaastane teismeline oma probleemidega, Violet algklassilaps, kuid vägagi tugeva iseloomu ja iseminaga. Lila ema on surnud, kuid ka peale surma üsnagi oluline tegelane. Sest temast saab juba see kärgpere alguse, kuna Lilal on kaks isa, kasuisa ja pärisisa. Kasuisa, kes on alati olemas olnud ja pärisisa, kes on suurema aja elust kadunud olnud. Nüüd on nad olemas, mõlemad, korraga, Lila elamises ja muidugi tekitab see omajagu pingeid. Pingeid on niigi, sest Lila abikaasa, nüüd siis juba exabikaasa on kolinud natuke maad eemale teise naise juurde ja nad kasvatavad nüüd Violetiga samas koolis käivad poissi. Nii, et see kärgpere veel suureneb. Lila ei pruugi ju samuti jääda üksikuks. Ja nii see kärgpere omasoodu voogab, ühes nurgas tekkivad probleemid on varsti jõudnud ka teise otsa. Või siis sumbuvad need siiski ära, sest Lila peab ju kõigi ja kõigega hakkama saama, ta ju üks tõeline naine, või ei? Lugu oli parajalt segane, samas ei teki lugejal arusaamatust, kes on kes ja kuidas teistega seotud on. Kõik tegelased on vägagi elulised ja tõetruud. Raamatus on isegi neil pereliikmetel, kellele pole mõned tegelased iialgi suutnud andestada, võib-olla üht-teist õpetada: nii armastuse kui ka selle kohta, mida perekond tegelikult tähendab. Perekonna, armastuse, hoolimise ja paljude tähtsate väikeste asjade raamat. Loetav, aga see ei olnud nüüd minu jaoks parim tema raamat. Siiski võib soovitada neile, kellele meeldivad naistekad või kes on oma kärgperega hädas, et näha, on veel hullemaid kärgperesid maailmas. Või ei olegi nii hull kärgpere?