20./95. Libahundi printsiip
Autor: Clifford D. Simak
Tõlkija: Lennart Lepajõe
Kirjastus: Kupar 1997
230lk/4427lk./22923lk.
Ulmekirjanduse väljakutse jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab
Ärkad üles ega tea mitte midagi. Seda, kes sa oled, kust sa tulid, milline on sinu minevik või mis sind ees ootab. Sa ei tunne isegi iseennast ära. Mälulünk on täielik. Ja ka teised ei tea sinust suurt midagi. Teatakse vaid, et sind leiti ühest kaugest maailmast, kapslisse suletuna, ja toodi Maale, sest tundus, et oled sealt pärit. Kas sind saadeti, päästeti või sattusid sa sinna kogemata – see jääb esialgu saladuseks. Ka see, kui kaua sa oled universumis ringi triivinud, on teadmata. Sa otsustad võtta endale nime: Andrew Blake. Nimi, mis kõlab inimeselikult, kuid mis ei anna sulle endast ikkagi mingit selgust, sest sul pole aimugi, mis su tegelik nimi on, või kas sul üldse neme on. Tundub, nagu oleksid inimene – keha ja käitumise poolest – kuid midagi jääb puudu või on üle. Ja siis hakkabki selguma: sinus elab veel midagi. Midagi täiesti võõrast. Midagi, mis ei ole inimene.
Andrew saab peagi aru, et tema kehas on veel kaks iseseisvat külalist: üks on kummaline bioloogiline arvuti, justkui elus masin, mis oskab mõelda ja otsustada; teine aga metsik, instinktipõhine hundilaadne olevus, keda ei ohja mõistus ega empaatia. Need kaks pole lihtsalt passiivsed kaaslased – nad võtavad aeg-ajalt Andrew keha üle ja tegutsevad iseseisvalt. Ta ei saa neid kontrollida. Ja mis kõige hullem – ta ei tea ette, millal see juhtub. Selline olukord ajab segadusse mitte ainult teda ennast, vaid ka kõiki teisi tema ümber. Ja inimesed kipuvad kartma kõike, mis on tundmatu ja arusaamatu. Ning hirm paneb tegutsema. Esimene reaktsioon on sageli rünnak, alles hiljem hakatakse analüüsima. Ja kui sinus elavad võõrad olendid, siis võib sellest segadusest kergesti saada ka oht. Samas ei ole maailm ainult vaenulik. Andrews satub kokku ka lahkete ja mõistvate tegelastega. Inimestega, kes ei hinda ainult välimuse või päritolu järgi, vaid üritavad mõista sügavamat olemust.
Üks ägedamaid asju loos olid kindlasti need nutikad majad. Kujuta ette: maja, mis hoolitseb su eest, märkab su vajadusi, valmistab su soovide järgi toitu ja teeb ära kõik kodutööd – ning seda kõike ilma igasuguse virisemise või rahalise tasu vajaduseta. Jah, nad isegi lendasid, mis tundus küll veidi ulmeline, kuid samas sobis sellesse maailma suurepäraselt. See idee koduabilisest, kes su elu lihtsamaks teeb, oli väga sümpaatne. Ja siis olid veel haldjad. Mitte klassikalised muinasjutuhaldjad, vaid tulnukad – intelligentsed olendid kusagilt mujalt, kes olid kunagi Maale tulnud, jäänud siia elama ja nüüd lootmas inimeste abile. Nad olid huvitavad tegelased – natuke nagu pagulased, kes pole päris omaks saanud, kuid kes on olemas ja tahavad lihtsalt hakkama saada, oodates, et neid heast tahtest toidetakse.
Kokkuvõttes oli see raamat nauditav, põimusid omavahel mitmed kihid: psühholoogiline süvitsiminek identiteedi otsingutesse, põnevus, ettearvamatus, tulevikutehnoloogiad ja ulmeline maailm. Soovitan neile, kes armastavad põnevat ulmet, kus on nii sisekaemust kui ka seiklusi, tulevikunägemusi ja moraalseid dilemmasid.
ChatGPT-l palusin joonistada sellele raamatule illustratsiooni.
