Kui suvitama, siis kindlasti Haapsallu!

foto: internet

5./145. Elu Elisabethiga

Sari: Suvitusromaan 

Autor: Margus Luik 

Kirjastus: Hea Lugu 2024

192lk./ 1131lk./34546lk.

Hea Lugu väljakutse september: suvitusromaanid

Üritan ikka aegamööda kõik Haapsaluga seotud raamatud läbi lugeda, sedavõrd tugevalt juured Haapsalus kinni, pealegi tundsin hästi autori vanaema ja juba sellel põhjusel ei saanud kuidagi lugemata jätta. Ka esimene osa, Sulni Saara, raamat on loetud. Selles osas toimub küll põhitegevus Tallinnas ja alles lõpuosas jõutakse Haapsallu. 

Mark Stend on abielus armsa kodulembese Elisabethiga ja neil on väike pojake Oskar. Nad elavad Tallinnas Süda tänavas, Mark on ajakirjanik ja püüab ka oma teist romaani kirjutada. Ja naised ei jäta Marki rahule, olgu nad siis reaalsetena toimetuses sekretärina ametis või neist vaid elavad mälestused kunagisest suvest Haapsalus. Kui öeldakse, et kits kahe heinakuhja vahel, siis selles loos mees kolme naise vahel ja teades küll, keda peaks valima, siis teisi ahvatlusi ei saa ju ka oma peast välja visata või jätta vaatamata. Raamatust on tunda Tallinna kiire tööelu ja pereelu tempo vahet rahuliku, patseeriva, suvitava Haapsalu tempoga. Haapsalus saab nii mõnigi oluline mõte rahulikult paika ja mõned olulised asjad oma õigele kohale. Ma tean, kui mõnus on Haapsalus ja tundub, et sama mõnus oli seal ka eelmise sajandi kolmekümnendatel. Raamatu tegevus toimub aastal 1939 ja juba on midagi õhus. Tegelikult on selles raamatus väga vähe sellist poliitilist ja ülemaailmse olukorra tausta, eriti kui arvestada, et tegemist oli ajakirjanikuga ja suur osa tegevusest toimus ka ajalehetoimetuses. Pigem saab lugeja tutvuda tolleaegse kohvikueluga, erinevate rikkusega isikute kodude sisustusega, transpordivahenditega, Haapsalu suvituseluga. Aga minul võttis suu muigvele koht, kus staadionil sportivale Markile koos töökaaslasega. Neile ligines härra Evald Hunt, kes rääkis sportlikust käimisest ja üritas mehi sellele alale ümber veenda. Miks muigvele? Sest autor ise harrastas seda ala Endel Susi käe all ja on 25-kordne Eesti meister. Ikka nii oma hobid, sünnilinn kui muud endaga seonduvat tuleb raamatusse sisse kirjutada. 

Tahan ka ühte kõrvits-lemmiklooma!

4./144. Amelia Kihv ja Barbaarne ball

Sari: Amelia Kihv 1  

Autor: Laura Ellen Anderson 

Tõlkija: Hels Kure

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

224lk./939lk./34354lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 oktoober: surm ja teispoolsus

Surmaga on selles raamatus ikka hästi palju tegemist. On ju üks Amelia parimatest sõpradestki Toom Toonela, kes käib ringi koos oma surmavikatiga. Ja need vampiirid, eks nemadki ole pigem ikka sealt teistpoolsusest pärit. Tegevuspaigaks on Nokturnia, linn pimeduse kuningriigis, kus valitseb pimedus ja kus sädelus tekitab pelgust! Kihvade häärberis valmistutakse iga-aastaseks Barbaarseks balliks. Amelia ema, krahvinna Eputrilla, on elevusest lõhkemas, kuid Amelia ise veedaks hoopis meelsamini aega sõprade seltsis. Toredamat kampa kui tema kõrvits-lemmikloom Pontsu ning sõbrad Floora Uurik (ärge öelge tema kohta elukas, ta on haruldast tõugu jeti!) ja Toom Toonela annab otsida! Siis aga saabub häärberisse külla ärahellitatud prints Tangiin, kes võtab Pontsu endale. Kuidas Pontsu printsi käest ära päästa ja mis saladusi prints endaga tegelikult kaasas kannab ja oma upsaka ja ülbe oleku alla peidab. Seal on veel hulga lahedaid tegelasi nagu teenijateks olevad toamuumiad ja väike kummitus Buuu, kelle jaoks on kõige suuremaks solvanguks, kui keegi temast läbi läheb. Ka maja on fantastiline, see on täis uksi, aga need ei pruugi kuhugi viia ja võivad lihtsalt ka oma asukohti ühel hetkel vahetada. Samuti ei pruugi ukse taga olla hoopiski tuba, vaid hoopis midagi muud. Näiteks pääseb ühe ukse kaudu otse Styx surmajõele, mille ääres Toom oma isa Surmaga ja emaga elavad. Üks väga fantaasiarikas ja vahva laste fantaasiaraamat, mis on ka suurematele täitsa nauditav. Väga humoorikas, väga vaimukas, väga fantastiline. Tõesti soovitan lastele, aga kindlasti ka lapsemeelsetele täiskasvanutele. Ja seal on nii vahvad pildid sees, autori enda joonistatud. Selles sarjas on hästi palju osasid, loodan, et esimene tõlge ei jääks viimaseks, neid raamatuid loeks hea meelega veel edasi.  

Kunstnikust mõrvar või mõrvarist kunstnik?

3./143. Seitse imet

Sari: Nova grupp 2

Autor: Arne Dahl 

Tõlkija: Heidi Saar

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

315lk./715lk./34130lk.

Stockholmi on ühel ööl ilmunud koopia Zeusi kujust, mida linnaelanikud esialgu peavad vägevaks tänavakunstiteoseks. Kui vihm uhab kuju põsest välja surnukeha, muutub see hetkega mõrvajuurdluseks. Kes on kuju püstitaja ja kes on selle seest leitud mees? Ja mis siis, kui järgneb veel imesid? Antiikajal oli neid ju seitse? Raamatust "Ringi keskel" juba tuttav seltskond hakkab mõrva uurima. Ja kui nüüd saladuskatte all öelda, siis laipu ei ole vaid seitse, lõpuks ikka rohkem, siis ma ei saa kuidagi väita, et tegemist oleks verise krimkaga. Laibarikkaga jah, aga mitte otseselt verise, sest sellist detailset verdtarretama panevat tapmise kirjeldust ei ole ja ka tapetute kirjeldused on nõrganärviliste jaoks vägagi normaalsed. Peamisteks tapjateks siis sarimõrvar ja narkootikumid, nii koos kui eraldi. Tegelikult küllaltki valus ja oluline teema, narkootikumid ja noored läbi aegade. Minevik jõuab välja olevikku, sest nad ju ise teavad, mida nad kunagi tegid ja mida nad ära teeninud on. Kas nooruses tehtut saab korraliku tulevikuga kustutada, või see jääb eluks ajaks taagana kaasas käima. Uurijad Nova rühmast ei ole vaid masinlikud detektiivid, kõik on vägagi isiksused ja kõigil on oma kiiksud ja elud, mida uurimise kõrvale elada, kuigi nende päevast ja ööst suure osa moodustab siiski mõrvari leidmine või kuritegevuse ja narkootikumide leviku peatamine. Raamat on väga põnev ja ega lugejal polegi alguses piisavalt vihjeid, et mõrvarit ära aimata, kuid lõpupoole lähevad kõik puzzletükid paika ja saabub selgus. Mulle meeldis juba esimene raamat selles sarjas ja kuigi need lood on täiesti erinevad, siis soovitaks lugema hakata esimesest osast, sest muidu võivad tegelased jääda arusaamatuks, ma mõtlen just need Nova grupi liikmed, nende taust. Mina soovitan, mulle väga meeldis. Siiski ehk pigem karmima krimi austajatele, sest laipu on tõesti palju, samas mõlemad need raamatud ei ole klassikaliste krimisüžeedega, vaid neis on palju enam kihte. Selleski loos ei tapeta kurjuse pärast, vaid kättemaksuks, kättemaksuks nii olnu kui oleva eest, kui minevik ja olevik tihedalt põimuvad ja äratavad unustada üritatu. 

Kas kalaveised on olemas?

 

2./142. Veidi veidrad veised

Autor: Ilmar Trull

Kirjastus: Tammerraamat 2025

80lk./ 400lk./33815lk.

Eesti raamat 500 väljakutse oktoober: Eesti luule

Kui ma nägin lastekirjanduse uute raamatute riiulis seda raamatut, siis esimene mõte, mis pähe viskas, oli, et jess, mul ju ongi Eesti raamatu väljakutsesse vaja ühte luuleraamatut! Ilmar Trulli lasteluuletuste raamat on väga hea valik isegi sellistele inimestele, kes üldiselt luulet ei loe ja sellest aru ei saa. Olgu, ma ikka loen luulet aegajalt ja vahel saan isegi aru ka, aga kindlasti ei ole luule minu esimeste valikute hulgas. Pealegi ma olen selline vanamoeline, et mulle meeldib riimuv luule, kus on ikka midagi öeldud ka, mingi mõte, mitte vaid hunnik sõnu reas. Ja kui need on veel vahvad ja humoorikad, siis kindlasti see plussiks. Ühesõnaga, selliste nõudmiste puhul luulele on Ilmar Trulli lasteluuletused kohe kindlasti kindla peale minek. Taas ports naljakaid, vaimukaid, riimuvaid, sõnamängudega, mõttega ja mõtteta luuletusi. Minu lemmikuks sai luuletus, mis käib ka minu kohta, sest lisaks lugemispisikule on mul ka raskekujuline teatripisik küljes. 

TEATRIPISIK

Õhtu. Teater. Garderoob.

Trepist alla loivas snoob.

 

Snoob on sedasorti isik,

kel on nakkav teatripisik

või siis peenemalt - mikroob.

Öelda vabalt võib ka - bakter.

 

Igal juhul antud snoob

või siis lihtsalt see karakter

aevastas, et maja rõkkas.

Noh ja meile sedamoodi

teatripisik külge hakkas.

Nii see pisik majja toodi.  

Kas täiuslikke perekondi on olemas?

1./141. Täiuslik perekond

Autor: Shalini Boland 

Tõlkija: Kersti Kaljuvee

Kirjastus: Ersen 2025

320lk./320lk./33735lk.

Briti saarte kirjanduse väljakutse oktoober: Täpselt minu tassike teed!

Tegemist on psühholoogilise põnevikuga, seega täpselt ühe sellise žanriga, mida ma kõige rohkem lugeda armastan. Esialgu arvasin, et tegevus toimub Ameerikas, kuid üsna ruttu selgus, et sündmused leiavad aset hoopis Suurbritannias ning ka autor ise elab Inglismaal, Dorsetis. Miks ma siis arvasin, et tegu on Ameerikaga? Ilmselt seetõttu, et 10-aastasel peretütrel on rangelt keelatud üksi majast väljuda. Teda ja tema 6-aastast õde viiakse kooli ja tuuakse sealt tagasi otse õpetaja käest, kes annab lapsed vanemale üle. Kui vanem vastas ei ole, ei lasta lapsi lihtsalt kuhugi. Ükskord, kui noorem õde siiski kodust üksi välja hiilib, eksib ta paari tänavavahe järel täiesti ära, sest tal pole aimugi, kuidas koju tagasi minna. See tähendab, et ta pole kunagi koos vanematega kodu ümbruses jalgsi käinudki. Selline eluviis seostub minu jaoks pigem Ameerika kui Euroopa argipäevaga, kuid võib-olla olen ma lihtsalt harjunud mõtlema teisiti. Või ehk on brittide pereelu tõesti nii teistmoodi, kui meie siin arvame. Eestlased seevastu tunduvad olema hoopis teist masti rahvas. Lapsed on meil sageli sunnitud varakult ise hakkama saama. Raamat ei keskendu siiski ainult lastele. Siin on juttu ka nende vanematest, vanaemast, onust ja onunaisest, koolikaaslastest ning nende vanematest. Ja veel ühest salapärasest tegelasest, kes tuleb ja hakkab justkui seda näiliselt täiuslikku perekonda veel täiuslikumaks muutma. Või siis hoopis vastupidi, sest muidu ei oleks see ju põnevik. Tõeline põnevus tekib siiski alles viimases veerandis, ent psühholoogilist pinget on juba algusest peale. Viimase suure pöörde suutsin küll ära aimata, aga kõik varasemad käänakud ei olnud sugugi nii läbipaistvad. Raamat oli igati loetav ja veidi teistsugune kui need kriminaalsemad põnevikud, mida ma tavaliselt loen. Ometi jäi mulle mõni elukorraldus ja situatsioon mõneti võõraks ja raskesti mõistetavaks. Pinget ja põnevust jagus siiski küllaga, nii et žanrinõuetele teos vastas. Ja pärast jäin mõtlema, kas autor polnud oma loo inspiratsiooni saanud siiski päriselust. 

September 2025 kokkuvõte

Raamatuid: 18

Lehekülgi: 4190
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 135
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 233
 
Kõige õhem raamat: 70
Kõige paksem raamat: 456
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 2
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 0

Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 2
. Ulme: 5
. Briti kirjandus 0 
. Armastus 3 

. Hea Lugu: 0

. Eesti Raamat 1

Väljakutse vabasid loetud: 5

Loetud kirjanikke: 17 + 1 kogumik
Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 6
naisautorid: 11
mõlemad: 1
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 14
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat, Fantaasia, Foorum, Kunst - 2

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6 + 1 kogumik
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (6)
 
Vanim raamat ilmunud: 1997
Uusim raamat ilmunud: 2025 (13)
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 2
Raamatukogust laenatud: 16
Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 3
noortekirjandus: 2
täiskasvanutekirjandus: 13

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 8
ulme, fantaasia 6
memuaarid, mälestused 0 
armastus, naistekas 0
jutt, novell 2
muinasjutt, lastejutt 0
ajalugu 1
populaarteadus 1
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,89

10 palli saanud raamatud: - parim elamus 9 palli saanute hulgast - Lennul kadunud

Üks kummitus meil külas käis või oli neid kohe mitu?

 

18./140. Öised külalised. Valik ameerika ja inglise kummitusjutte

Autorid: Alexander Woolcott, Herbert George Wells, Ambrose Bierce, A. E. D. Smith, Ralph Adams Cram, Herbert Stephen, Vincent O'Sullivan, Francis Marion Crawford, William Wymark Jacobs, Bram Stoker, Arthur Conan Doyle, Edgar Wallace, Sabine Baring-Gould 

Koostaja ja tõlkija: Mario Kivistik
Kirjastus: Kunst 1997
168lk./4190lk./33415lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuli: kogumikud

Valik vanu kummitusjutte. Kummitusjutud ajast, mil vaimudeks ei olnud veel arvutiekraanil vilkuvad tehised või nurga tagant ilmuvad mõrtsukbotid, vaid ikka need korralikud nähtamatud tegelased, kes ilmusid ei kusagilt ja kadusid sama äkiliselt. Selles on oma võlu. Ajastu, kus kirjutati aeglasemalt ja ka loeti aeglasemalt, annab nendele lugudele mingi erilise kihi. See ei ole ainult jutt vaimust või häirivast häälekesest pimedas koridoris, vaid terviklik õhkkond, mis paneb sind tahtmatult tähelepanelikumalt kuulama igat põrandalauda omaenda kodus. Lood olid erinevad sisult. Mõni lugu kandis endas rohkem kirjanduslikku naudingut, mõni pakkus pigem lihtsat õõvahetke, mis läks kiiresti mööda. Oli jutte, mida sai lugeda kerge käega, peaaegu muigega, ja oli neid, mis nõudsid keskendumist, sest autor oli pühendunud pikale sissejuhatusele, enne kui üldse midagi juhtuma hakkas. See aeglane tempo võib tunduda tülikas, kuid samas valmistab see lugeja ette – loob atmosfääri, ilma milleta ei toimiks kummituslugu kunagi täielikult. Minule olid enamik lugusid uued. Ühte tundsin kindlalt juba varem loetud olevat ja üks jättis kahtlaselt tuttava mulje, justkui oleksin sellega kord ammu kokku puutunud. Või ehk mõne sarnasega, sest lõpuks ringlevad samad motiivid ikka ja jälle – tühjad toad, seletamatud hääled, keegi, kes näeb midagi, mida teised ei näe. Aga isegi kui teema on tuttav, on igas loos midagi värsket. Mõni detail, mõni eriline sõnastus, mõni ootamatu pööre, mis teeb sellest omaette elamuse. Kõige enam meeldibki mulle, et need lood kuuluvad teise ajastusse. Nad ei paku odavat ehmatust ega kiiret klõpsu, vaid aeglast, tihedat atmosfääri. Need on lood, mis võtavad endale õiguse venida ja jääda kummitama ka pärast lugemist. Vanemaaegsetes juttudes on midagi, mis ei allu moodsale tarbimisloogikale, neid ei saa kiiresti alla neelata ja edasi tormata. Kokkuvõttes on see kogumik mõnus rännak inglise ja ameerika vanemasse kummitusjutu traditsiooni. Vahel muhe, vahel aeglane, vahel veidi hirmutav. Sa ei tea kunagi, kas järgmises loos tuleb sind ootama kerge vari ukse taga või midagi, mis paneb sind päriselt korraks öisel lugemisel aknataguse pimeduse poole vaatama. Ja võibolla ongi see kogu asja mõte. Mulle need lood meeldisid, aga sellist ühte kindlat favoriiti ma nende seast ei leidnud, üsna ühtlane hea tase. 

Alternatiivajalooline maailmavallutamine ülimrassi poolt

17./139. Terasunelm

Autor: Norman Spinrad 

Tõlkija: Lasse Nikkarev 

Kirjastus: Skarabeus 1998

232lk./ 4022lk./33247lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab

Ausalt öeldes ma ei teagi, miks ma seda lugesin. No soovitus oli ja kui ma teisest raamatukogust tõin ükskord portsu neid vanemaid soovitatud ulmekaid, mis minu raamatukogus ei ole, siis sattus ka see sinna hulka. Teised lugesin kohe läbi, aga see jäi. Ei kutsunud see kaanepilt kuidagi lugema, aga kuna ma pole harjunud raamatuid ilma lugemata tagastama ja nüüd oli viimane kord seda pikendada, siis andsin ikka võimaluse. Tegelikult, ega ma midagi poleks kaotanud, kui ikka oleksin jätnud lugemata. Pigem jah, see vist meeste teema rohkem. 

Alternatiivajalugu: mis oleks saanud, kui Hitler poleks olnud diktaator, vaid ulmekirjanik, ja kirjutanud oma maailmavallutusplaanid keskpärasesse ulmeromaani. Peategelane Feric Jaggar koos oma võimsa relva, Teraskomandöriga, seisab tõelise inimkonna ja lõpliku hävingu vahel, võideldes pahade mõjutajate ning nende juhitud mõistuseta mutandihordide vastu. Nii peetaksegi allutussõda teiste maailmade vastu, kus aatomikatastroofi järel on enamik elanikest muteerunud ja mõjutajate kontrolli all. Ainus tõeliselt põnev osa minu jaoks oli ära arvata, keda või mida autor tegelaste ja riikide all silmas pidas. Tuletasin meelde Hitleri lähikonda kuulunud ajaloolisi tegelasi ja proovisin neid alternatiivversioonidega kokku viia. Mõned sobitusid üsna selgelt. Et Zindi tähistas Nõukogude Liitu, ei olnud ka just keeruline mõistatada. Kokkuvõttes jäi aga kogu lugemine minu jaoks liiga igavaks. Algus oli parem, kuid mida edasi, seda igavam tundus. Need lahingustseenid olid kuidagi liiga üheülbalised, korduvad. Ja see järelsõna oli muidugi veel omaette kiiksuga ooper sinna kirjutatud, sellest oli isegi natuke raske läbi närida, igavus mattis enda alla. Tõenäoliselt lihtsalt minu huumorimeel ei klappinud selle raamatuga. Mina ei soovita, aga kindlasti on sellel raamatul oma lugejaskond, kes sellist alternatiivabsurdi veidi teistmoodi tajub kui mina.  

Kastani tänaval toimub midagi kahtlast! Ettevaatust!

16./138. Teistmoodi mööblipood. Kastani 57

Autor: Eva Roos 

Kirjastus: Varrak 2018

288lk./3790lk./33015lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 september: Marlin Pärn soovitab

Laste fantaasiaraamat, mis ei ole kindlasti vaid lastele. Juba tutvustuse järgi on selge, et see raamat ei ole üks tõsine lugu, mille jooksul lugeja suu vähemalt muigelegi ei tõuse. Autor loob poe, mis ei allu ühelegi füüsika- ega loogikaseadusele. See pood rändab ajas ja ruumis, ilmub ootamatult ja kaob sama kiiresti. Inimene, kes sinna satub, ei tule sealt kunagi tagasi endisena. Ta lahkub mingi esemega, aga see ei pruugi olla see, mida ta arvab selle olevat, sest selles poes ei müüda midagi tavalist. Selle poe perenaine Aramilda Tengelpung on tegelane, keda ei ole võimalik unustada. Ta on otsekohene, pisut riukalik ja väga enesekindel. Ta eirab piire ja reegleid samal kergusega, millega segab endale tassitäie tahkeks keenud musta teed. Muidugi kasutab ta ka mõnevõrra käredat sõnavara, need väljalipsanud kirumissõnad on veel omaette tegelased. Tal on punane koer Piru, kes näeb välja nagu tolmune lihapirukas, räägib vabalt ja peab moosist sama palju lugu, kui mõni inimene peab kohvist. See paar toob loosse elu, sära ja paraja annuse absurdi. Kõige selle lustliku ja pöörase kõrval on raamatus aga ka tõsisem toon. Lugu puudutab poissi, kelle kodus valitsevad pidevad tülid. Vanemad ei suuda enam läbi saada ja poiss jääb nende konfliktide keskele, isegi siis, kui teda justkui kaitstakse ja saadetakse ära. Nii jõuab see mänguline fantaasiaraamat päris tõsise teemani – laps tunneb end üksildasena ning arusaamatuses, kui täiskasvanute maailm tema ümber laguneb. Küsimus on selles, kas Aramilda ja Piru suudavad talle abi pakkuda ning mis kujul see abi üldse saab tulla. Raamatu tugevus seisnebki selles, et  ei paku ainult lõbusaid seiklusi, vaid seob need väikeste lugejate jaoks oluliste ja vahel ka valulike teemadega. Lastele mõeldud fantaasiaraamat ei pea olema ainult naljakas või ainult õpetlik. See võib olla mõlemat korraga ja just nii siin ongi. Lustakad tegelased, kummalised esemed ja ootamatud pöörded panevad lugeja naerma, kuid samal ajal avavad ukse arutelule kodu, peresuhete ja turvatunde teemadel. Olen pikalt kavatsenud seda lugeda ja nüüd oli paras moment see kätte võtta. Lugemine oli nauditav, ootamatusi täis ja kindlasti võtan ette ka järgmised osad. See on just selline raamat, mille puhul unustad ennast keset lugu ja tunned, et oled korraks koos tegelastega tõepoolest mõnda teistmoodi mööblipoodi sattunud.

Üks mõrv, kaks õde - kumb on mõrvar või on seda mõlemad?

15./137. Fifty-fifty

Sari: Eddie Flynn 

Autor: Steve Cavanagh 

Tõlkija: Kaja Riikoja

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025

359lk./3502lk./ 32727lk.

Neljas raamat eesti keeles sellelt kirjanikult. Üks neist, kelle raamatuid pean kohe lugeda saama nii kui ilmuvad. Viies lugu Eddie Flynni sarjast, eesti keeles ilmunutest kolmas. Kuigi raamat oli põnev, siis minu jaoks jäi eelmistele alla. Võib olla muidugi oli viga ka selles, et eelmised olid juba niivõrd heal põneval tasemel, et nüüd ei piisanud enam samal tasemel olnuga või siis ma suutsin tänu eelmistele raamatutele selle raamatu läbi hammustada ja õigesti ära ennustada kumb õdedest tegelikult oli mõrvar. Aga vererõhu suutis ikka vahepeal üles ajada veidi, et palju neid laipu siis enne lõppu veel sinna kokku tuleb. Cavanagh ei kõlba kindlasti lugemiseks neile, kes ei kannata veriseid krimisid. Ta ikka räägib sarimõrvaritest oma raamatutes, talle vaid ühest laibast ei piisa. Raamatus on veidi ka üritatud mõista sarimõrvarite tausta, et kuidas neist saavad sellised, nagu nad on. Seekord siis luubi all pigem naissarimõrvarid, sest nagu kaanepildiltki lugeda, üks õdedest on mõrvar, ära peab suutma lihtsalt arvata kumb. Seda siis nii Eddiel, vandemeestel, kohtunikul, süüdistajal, teise õe advokaadil kui ka lugejal. Eddie siis jah seekordses raamatus ühe õe advokaat, aga kas süütu õe või mõrvarõe? See jääb saladuseks kuni raamatu lõpuni, kui just lugeja seda ise varasemalt ära ei arva. Põnevust palju, verd ja laipu palju, keerdkäike üsna parajalt, saladusi piisavalt. Mulle sobis ja ootan põnevusega uue tema raamatu eesti keelde tõlkimist. 

Sünnipäevakingiks vedur! Just õige kingitus 11 aastasele tüdrukule!

14./136. Hõbenool

Autor: Lev Grossman 

Tõlkija: Katrin Kern

Kirjastus: Avita 2025

261lk./3143lk./32368lk.

 

Armastuse väljakutse 2025 mai: loodusarmastus 

Kate saab kohe 11. Ta teab, et tal onu, kuid ta pole teda kunagi näinud. Lisaks on see onu rikas. Miks siis mitte talle kirjutada ja ta kingiga sünnipäevaks külla kutsuda? Kate seda teebki. Ja onu saabub. Kink on ka kaasas. Sugugi mitte pisike. Tegelikult ülisuur. Terve rong. Olgu, ei ole terve rong, ainult auruvedur ja söeplatvorm on, vaguneid ei ole. Veduri nimeks on Hõbenool. Ja õhtul viib see rong Kate ja ta noorema venna Tomi maagilisele reisile. Kate ja Tom kihutavad võlutud raudteeliinidel ja sõidutavad terve hulga rääkivaid loomi ümber maailma turvalistesse elupaikadesse. Paikadesse, mida inimesed ei ole veel omastanud või lihtsalt ära rikkunud. Teel on neil mitmeid põnevaid seiklusi. Raamat on küll seikluslik fantaasiaraamat, kuid samas suunab see lapsi mõtlema loodusele, selle hoidmisele ja erinevatele loomadele. Õpetab loodust armastama ja hoidma, nagu teevad seda peategelased selles raamatus. Samuti on olulisel kohal õe-venna suhted, probleemide lahendamise oskused, kuidas viia alustatu lõpuni, sõprus. Raamatu oli ladus lugemine ja peaks huvi pakkuma erinevas eas lugejatele. Raamatul on ka järg, ehk jõuab ka see kunagi eesti keelde.   

Novellid naiste elust

13./135. Elust ja armastusest: Tõsielul põhinevad novellid

Autor: Riin Rajapuu 

Kirjastus: Kunst 2016

75lk./2882lk./32107lk.

Eesti Raamat 500 väljakutse september: Eesti novell

Käesolevas raamatus pajatavad tõsielulistel sündmustel põhinevad lühinovellid tavalistest, kuid samas nii erilistest eesti inimestest. Nende armastusest, isekusest, võitlustest iseendaga ning põnevatest ja uskumatutest juhtumistest. Lihtsad lood keerulises elus. Armastusest mehe ja naise vahel, kodumaaarmastusest, emaarmastusest, rikkusearmastusest, lapsearmastusest. Armastus on see peamine, mis nendes novellides on ja selle ümber on kõik muud teemad. Elust Tallinna pommitamise ajal, nõukogude ajal, vaba Eesti ajal. Erinevad valitsused, samad inimesed. Erinevad lood, samad inimesed. Erinevad inimesed, sarnased lood. 

Tundub, et autor kirjutab endast ja oma lähedastest, vähemalt ühe novellides läbiva tegelase nimi on Riin. Alguses tüdruku, hiljem naisena. Nii peategelasena kui kõrvaltegelasena. Tagakaanelt on lugeda, et autor on 83. aastane.  

Ma eriti novelle ei armasta lugeda, sellepärast valisin ka teemasse hästi õhukese raamatu, aga need novellid kokku moodustasid terviku, nagu oleks tegelikult ühte lugu lugenud erinevas ajas ja erineva nurga alt vaadatult. Neid lugusid oleks võinud isegi veel enam olla, täitsa huvitav lugemine oli. Tahtnud isegi sügavamale tegelaste sisse näha ja aru saada, miks just need valikud. 

Täna leidsime midagi erakordset!

12./134. Aardekütid

Autor: Gabriella Santini 

Tõlkija: Kersti Carsten

Kirjastus: Sinisukk 2025

70lk./2807lk./32032lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 väljakutse: iidsed aarded + vali mõni tänapäevane ese ja kirjuta sellest kui 3031. aasta teadlane, kes asja just äsja välja kaevas. 

Siin on lood nii nendest aaretest, mis leitud, neist, mis on osaliselt leitud kui ka neid, mis veel leidmata, aga mis on teada, et on kuhugi peidetud. Kaksteist erinevat lugu nende aarete otsijatest, leidjatest, vihjetest, mis viisid otsimise ja leidmiseni. Kuigi ma olin peaaegu kõigist ka varasemalt kuulnud, siis oli ikkagi täitsa huvitav lugeda. Atocha laeva aare, Tutanhamoni haud, Rapa Nui hiiglased, Knossose palee, Templirüütlid, Kapten Kiddi varandus, El Indio Dorado, Lascaux' koobas, Terrakotasõdalased, Machu Piccu varemed, Faberge munad, Merevaigutuba - seega aarded üle terve maailma, osa rohkem, osa vähem tuttavad. Lastele võiks olla täitsa huvitav raamat ja ka neile suurtele, kes ei ole veel selle teemaga hästi tuttav. Aga nüüd sellest objektist, mis hetkel siin minu laua peal on, aga edaspidi satub arheoloogiliste väljakaevamiste käigus uurimise alla: 

🪐 Väljavõte dr. A.I. Copilot arheoloogilisest päevikust, 17. oktoober 3031. aasta, sektor 7-G, Tallinna allmaakihtides: Täna leidsime midagi erakordset. Objekt #7G-Δ13, mida esialgu peeti lihtsalt värvilisteks sfäärilisteks kivideks, osutus hoopis keerukaks struktuuriks, mis meenutab püramiidi. Sfäärid on ühendatud salapärase geomeetrilise loogika alusel, mis näib eiravat gravitatsiooni ja klassikalist ruumitaju. Objekt paiknes mustal alusel, millel on täpselt paigutatud süvendid – justkui oleks see olnud mõeldud rituaalseks asetamiseks või kodeeritud sõnumi edastamiseks. 

🧠 Võimalikud hüpoteesid objekti funktsiooni kohta:

1. Neurokommunikatsiooni katalüsaator

Värvilised sfäärid võisid olla seotud varajase inimese katsetega suhelda mitteverbaalselt. Iga värv ja asetus võis esindada emotsiooni, mõtet või mälestust. Kui asetada sfäärid õigesse järjestusse, võis seade aktiveerida holograafilise mõttekujutise – primitiivne eelkäija meie tänapäeva mõtteprojektsioonidele.

2. Kosmilise navigatsiooni artefakt

Püramiidne kuju ja sfääride paigutus viitavad võimalusele, et see oli osa iidse navigatsioonisüsteemi tuumast. Võib-olla kasutasid 21. sajandi inimesed seda galaktiliste koordinaatide määramiseks, kus iga värv tähistas kindlat täheparve või ajaruumi anomaaliat.

3. Laste jumalate altar

Mõned teadlased oletavad, et see oli pühendatud müütilistele olenditele, keda kutsuti "lasteks" – väikestele, ent võimsatele olenditele, kes valitsesid emotsioonide ja mängu kaudu. Sfäärid esindasid nende kuut meeleolu: rõõm (kollane), viha (punane), uudishimu (roheline), armastus (roosa), hirm (sinine) ja kaos (oranž). Objekt võis olla kasutusel rituaalides, kus neid meeleolusid kutsuti esile.

📜 Järeldus: Kuigi objekti täpne otstarve jääb hetkel teadmata, on selge, et see oli rohkem kui lihtsalt mänguasi. See oli portaal – kas mälestustesse, tähesüsteemidesse või inimkonna sisemisse maailma. Me jätkame uurimist. Ja võib-olla, kui kuulame piisavalt tähelepanelikult, räägib see meile oma loo. 

Eesti esimene kriminaalromaan

11./133. Keev veri

Autor: Aleksander Trilljärv 

Kirjastus: Revaleta 2025

119lk./2737lk./ 31962lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 väljakutse august: raamatuesitlus

Teatritegelase Aleksander Trilljärve raamatu uustrükk ilmus sellel aastal, ent selle ta pani kirja 1893. aastal. See aeg oli Eesti kirjanduse loos eriline, sest kriminaalromaan polnud veel jõudnud hoogu sisse saada. Trilljärve teos loetaksegi esimeseks eesti kriminaalromaaniks.Tegevus leiab aset Tallinnas 1830. aasta sügisel. Kadrioru pargi vaikuses ja hämaruses tapetakse ootamatult ning külmavereliselt üks tundmatu, heast soost noor ja kaunis naisterahvas. Kuritegu vapustab linna ning politseimeister annab asja uurimise oma truule abile, härra Normannile. Noor mees asub juhtumit lahendama, teadmata, et uurimine muutub tema jaoks isiklikuks katsumuseks. Kui ilmneb, et tapetu oli tema endine kihlatu, saavad kuriteo asjaolud ja Normanni roll loos hoopis teise kaalu. Romaan kulgeb kihiti, kus iga järgmine paljastatud saladus viib lugeja sügavamale tegelaste minevikku ja näitab, et kuritegu ei seisa kunagi vaakumis. Trilljärv ei paku kaasaegse krimikirjanduse tormakat tempot ega laipade hunnikut. Uurija liigub pigem juhuse ja juhuslike vihjete kui omaenda särava mõistusega. Ka lahendus saabub tänu juhusele. 

Uustrüki tekst on toimetatud nii, et see oleks tänapäeva lugejale loetavam, kuid Trilljärve ajastu kõnepruuki on teadlikult säilitatud. See loob erilise atmosfääri. Arhailisem keel ja väljendusviis annavad loole elu, mis teistsuguses sõnastuses lihtsalt kaoks. Või siis mulle lihtsalt väga meeldivad vanad ja veel vanemad raamatud. Lugedes tundsin vaid puudust veel gooti tähtedest, siis oleks see lugu olnud täpselt minu. Trilljärve romaan on vana linna kivisillutis, kus sammud kajavad aeglaselt ja saladused kerkivad pinnale omaenese tempos, mitte tänapäeva kiire ja kaootiline elu oma vägavaldsete krimilugudega. See ei ole raamat neile, kes otsivad adrenaliini ja peadpööritavat süžeed. Pigem sobib see lugejale, kes oskab nautida rahulikumat kulgemist, vanema aja sõnakasutust ja mõningast juhuslikkust detektiivitöös. Minu jaoks oli see mõnus lugemiskogemus, mis näitas, kuidas žanr, mida me täna iseenesestmõistetavana võtame, oli kunagi alles oma esimesi arglikke samme tegemas. Soovitada võiks neile, kellele meeldib ajalooline krimi ja kes ei karda lugeda midagi, mis on keeleliselt veidi arhailisem.  

 

Kuidas kommidega kätte maksta

10./132. Magus kättemaks

Sari: Bunburry 7

Autor: Helena Marchmont

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat 2025 (Krimiraamat)

126lk./2618lk./31843lk.

 

Armastuse väljakutse juuni: pulmad 

Alfie tagasi Londonis ja püüab vana eluga edasi minna. Sõber Oscariga sukeldub seltskonnaelu pööristesse, kuid ka suurlinlik Oscar on varsti sunnitud Alfiele soovitama tagasi Bunburrysse naasma. Sest Bunburry on kogukond ning Alfie on muutunud selle osaks. Alfie ise kahtleb, aga siis saab ta appikutse, Liz ja Marge on hädas. Kas Liz on oma paljukiidetud koorekommide valmistamisel eksinud või on daamidel palju pahaendelisemad kavatsused või kasutab keegi neid ära? Pulmapeol toimub midagi kahtlast, peale kommide ja tervisejoogi manustamist, tekib kõigil äkiline kõhulahtisus ning peigmehe vanaisa satub otse pulmapeolt väga raskes seisus haiglasse. Kas on ikka süüdi kuulsad koorekommid? Mis seal pulmapeol toimus ja mis seda seltskonda seob Bunburry, Emma ja Liziga? See oli üks huvitavamatest osadest, kuigi ma kahtlustasin juba tükk aega enne õiget isikut. Need lood on mõnusad muhekrimi lood. 

Armastust täis eluõhtu

9./131. Õhtuse valguse kuma

Autor: Kaia Leht

Kirjastus: Hea Lugu 2025

159lk./2492lk./31717lk.

Armastuslugude väljakutse märts: kaanel ei ole ühtegi inimest

Raamatusse on koondatud lühijutud vanemaealistest inimestest, kelle elud on põimunud ühte õendusabi kliinikusse. Kokku kolmeteistkümne patsiendi lood, igaüks oma unikaalse loo ja saatusega, kuid kõik seotud ühise kogemuse kaudu – erinevatel põhjustel on nad sattunud hooldusele. Need lood räägivad haigusest, vananemisest ja haavatavusest, kuid samas on need ka lood armastusest. Armastusest, mis on kestnud aastakümneid, armastusest mehe ja naise vahel, kes on vanaduse jõudes tõega silmitsi, et ei suuda enam hoolitseda teise eest ja kelle jaoks on piinavalt raske edasi elada ilma teise poole läheduseta. Armastus vanemate ja laste vahel, täiskasvanud laste, kes on nüüd iseseisvad, kuid kelle jaoks on vanemad olulised. Armastusest, mis elab ja tunneb teise inimese valu ja haigust nagu enda oma. Armastusest, mis paneb tegutsema ja toob tagasi eluisu. Need lood ei anna õpetussõnu ega paku lihtsaid lahendusi. Nad on lood elust enesest, autor on ammutanud inspiratsiooni päriselust, kuid muutnud need kirjanduslikult terviklikeks ja mõtlemapanevateks. Samal ajal autor kiidab järjest õendusabi kliinikut ja hooldekodu ja selle töötajaid. Ma ei väida, et see tunnustus poleks kohane, kuid see kordamine tundub kohati enesekiitva toonina kuna autor ise töötab arstina. Raamat räägib inimlikkusest ja haavatavust ning armastusest ning oli üldiselt väga hea lugemine. Koos vananemine on üks suure armastuse väljendusi ning kindlasti on koos elatud pika elu armastus väga ilus ja sügav, teistsugune kindlasti kui noorena, aga palju tugevam.  

Millal saab võõras omaks?

8./130. Omasid ei jäeta maha

Sari: Orpheuse raamatukogu 74 

Autor: Triinu Meres 

Kirjastus: Fantaasia 2024

207lk./2333lk./31558lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar:  Piret Piirisaar soovitab

Sõda ja maagia põimuvad siin loos ühte, moodustades keskkonna, kus väeüksus peab hakkama saama olukorras, mis on pidevas pinges ja ootamatusi täis. See ei ole klassikaline mustvalge lahing hea ja kurja vahel, vaid pigem inimeste katsumus, kus iga samm võib osutuda saatuslikuks. Üksuses on koos väga erinevad inimesed – ravitsejad, seersandid, ohvitserid, isegi kokk. Kõrval on veel võlukunst ja kummalised olevused, mis annavad loole fantaasiakihi, kuid samal ajal ei lase unustada, et keset seda on ikkagi inimesed oma murede, vigade ja lootustega.Just see inimlikkus teebki tegelased põnevaks. Nad ei ole kangelased, kes säravad laitmatult, ega ka täielikud kurjategijad, vaid inimesed, kes püüavad ellu jääda ja oma valikutega toime tulla. Küsimused kerkivad ise: kas lojaalsus on alati voorus või võib sellest saada hoopis koorem, mis murrab? Kui palju tohib loota teiste peale ja kui kaugel kulgeb piir „tema“, „meie“ ja „mina“ vahel? Ma päris hästi ei haakunud selle raamatuga. Eriti lõpp jättis tunde, nagu oleks see lihtsalt lisatud, et raamatule kiirelt punkt panna. See ei sidunud lahtisi otsi, vaid tekitas pigem uusi küsimusi, mis jäidki õhku rippuma. Kuigi lugemine ise pakkus mitmes kohas põnevust jäi kogumulje natuke ebaühtlaseks.

Lennukis keset lendu kadunud imik!

7./129. Lennul kadunud

Autor: Audrey J. Cole 

Tõlkija: Margit Sinijärv

Kirjastus: Ersen 2025

312lk./2126lk./31351lk.

Mul ei ole kombeks piiluda raamatu lõppu, isegi mitte põnevike või krimkade puhul. Aga see raamat tekitas peaaegu talumatu soovi seda teha, ainult selleks et teada saada, kas kirjanik on lapsemõrvar või mitte. 

Lennureis New Yorgist Anchorage’i venis pikaks. Kõik stjuardessid olid hõivatud ja Makayla otsustas siiski korraks tualetti minna. Ta palus kõrvalistujal seni oma poega silmas pidada. Mõneks minutiks. Aga sellest piisas. Laps kadus. Otse lennukist. Kolmekümne tuhande jala kõrgusel. Reisijad ja meeskond otsivad läbi iga nurga, iga istmerea, iga varjatud koha. Tühjus. Ja kui keegi ei mäleta üldse, et laps oleksid emaga koos pardale astunud, hakkab kahtlus kasvama. Kõik nägid lapsekujulist kühmu, aga mitte last ennast. Äkki pole viga mitte lennukis, vaid Makayla peas? Kui kaua läheb aega, et hakata kahtlema iseenda mälus, eriti siis, kui su enda emal on olnud mälukaotuse hood? Kui kaua võtab lugejal aega, et saada aru, mis seal siis ikka toimub ja kes on kes, kes valetab, kes räägib tõtt. Raamat, mis tõstab järjest ja järjest vererõhku. Tõsi, mõned kohad ei olnud loogilised ega ka väga realistlikud, aga need ei suutnud kogu elamust rikkuda. Pinge jäi. Huvitav jäi. Põnev jäi. Mulle üldiselt meeldis. Selline filmilik raamat, millest saaks hea seikluspõneviku teha. 

Ka vannis võib uppuda

6./128. Naine sviidist number 11

Autor: Ruth Ware 

Tõlkija: Pilleke Laarmann

Kirjastus: Helios 2025

416lk./ 1814lk./ 31039lk.

See on teine osa, järg raamatule "Naine kajutist nr 10", aga võimalik lugeda ka iseseisvalt. Olen kajuti raamatut kunagi ammu lugenud kui see ilmus ja nüüdseks suurema osa unustanud, eriti nimed ja konkreetsed tegevused ning detailid, seega lugesin uut raamatut peaaegu nagu ei olekski eelmist osa lugenud. Selles osas oli vajalikes kohtades piisavalt selgeid märkuseid ja vihjeid eelmisele raamatule, et saada aru ka ilma eelmist osa teadmata, kes on kes ja mis seal võis toimuda. Peategelased on samad. Lo Blacklock on tagasi, oma kahe väikese poja kõrvalt üritab oma karjääri jätkata. Seega võtab ta vastu reisiajakirjanikele saadetud kutse osaleda luksushotelli avamisel Šveitsis. Genfi järve kaldal asuv loss on nagu unistus ja Lo loodab võimalusele ärimagnaat Marcust, kelle poja hotell see on, intervjueerida.Marcus ei anna tavaliselt intervjuusid ja tundub, et ka Lol osutub see keerukamaks, kui algul loodetud. Kui aga saabub kutse hilisel õhtutunnil Marcuse hotellituba külastada, jääb Lo kõhklustest hoolimata nõusse. Alguse saab lugu, mida Lo ei osanud ettearvata ka kõige hullemas unenäos. Osutub, et teda ei kutsutud mitte üldsegi juhuslikult sinna hotelli ja ta on märkamatult sattunud keerulise mängu keskpunkti, kus on mängus nii mõnegi inimese elu ja vabadus, eelkõige muidugi Lo enda oma. Psühholoogiline põnevik, kus pinge kasvab ja kahaneb vaid selleks, et uuesti ja hullemini kasvada, kus Lo on sattunud taas sündmuste keskele, kus tal endal ei ole alati valikuvõimalust ja käitudes südametunnistuse järgi osutub ohtlikuks ning endalegi märkamatult manipuleeritavaks. Mulle üldiselt meeldis, mõnes kohas oli küll küsitavust, kas tegelased käitusid loogiliselt, aga tegemist oli ju ikka Briti-Ameerika segalooga, mitte kohaliku eestimaise looga, kus ikka veel nii mõnigi asi toimib rohkem realistlikumalt ja lihtsamalt. Lisaks muidugi ülirikaste maailma on teistsugune kui tavainimeste oma. 

Kummitav maja või jagatud hullumeelsus?

5./127. Kummituslik Hilli maja

Autor: Shirley Jackson 

Tõlkija: Liis Pallin

Kirjastus: Fantaasia 2025

237lk./ 1398lk./30623lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 august: tondid, kummitused

On olemas maju, kus inimesed elavad, ja maju, kus inimesed elavad vaid lühikest aega, enne kui nende mõistus hakkab pragunema nagu niiske tapeet hallitanud seinal. Shirley Jacksoni „Kummituslik Hilli maja” on lugu viimasest. Lugu räägib neljast inimesest, kes lähevad uurima salapärast Hilli maja – vana, suur ja veider ehitis, mille ajalugu on täis traagikat ja müstikat. See ei ole tavaline õudusromaan, kus kummitused kolistavad ja hõljuvad valgete läbipaistvate olenditena. Pigem on see psühholoogiline peegel, kus iga tegelane näeb midagi veidi teistsugust, aga kõik jõuavad samale järeldusele: Hilli maja ei ole koht, kus inimene peaks end kauaks sisse seadma. Autor ei kirjuta lugejale ette, mida uskuda. Ta laseb külmal tuulel vaikselt sisse libiseda ja paneb sind küsima: kas majas on tõesti midagi üleloomulikku või elavad kummitused hoopis peades? Eleanori, romaani keskse tegelase viib iga krigin, iga kopsimine, iga hirmukild sammukese sügavamale majaga ühtesulamise poole. Lugeja ei saa lõpuni kindel olla, kas Eleanor vajub hullumeelsusesse või on maja ise tahtlik ja kurjakuulutav olend, kes noore naise oma kütkesse painab. Teose tugevus seisneb atmosfääris. kirjanik ei vaja verd ega karjeid, et luua õudust. Piisab poolhämarast koridorist, ustest, mis lähevad iseenesest kinni, õhkuvast külmast ning seintest ja nurkadest, mis on kummaliselt asetsevad nii, et toad ei ole seal, kus nad olema peaksid loogiliselt. Mõnikord tundub, et midagi ei juhtugi, aga samas on õhus pidev pingetunne. Selline raamat, kus kummitused ja õudus ei hüppa sulle raginal näkku, vaid hiilivad vaikselt kuklasse ja jäävad sinna kummitama. Kuigi ka mingi kummitus ikka lõhkus koridoris ringi ning üritas tuppa pääseda, või oli see maja ise? Raamat, mis paneb sind endalt küsima: kas majad võivad tõesti elada? Omapärane raamat, kohati tundus väga kerge ja kiire lugemine ja järgmisel hetkel ei läinud, ega läinud edasi. Mõte kippus kummitama minema, loed teksti ja samal ajal märkad, et mõtled hoopis millelegi muule. Ma usun, et see on nüüd selline raamat, millest saab tugevama elamuse kui seda lugeda üksinda kusagil naksuvas maamajas sügisöösel kui puuoksad akende taga kriibivad. 

 

Noorteraamat, mida ma ei soovita noortele

4./126. Vaga vesi, sügav põhi

Autorid: Evelin Alliksaar ja Silja Kerge

Kirjastus: Tänapäev 2025

456lk./1161lk./30386lk.

Lugemise väljakutse 2025: 29. Young adult noortekas 

Kui lugemist alustasin, siis alguses oli kõik kohutavalt segane, kes on kes ja kuidas on keegi kellegagi seotud. Hakkasin uurima ja selgus, et tegu kolmanda osaga sarjast, selge siis, miks kõik nii arusaamatu on. Tutvusin veidi eelmiste osade kirjeldustega ja varsti hakkasin juba otsi kokku viima, kes on kes ja mis rolli loos mängib. Vahepeal pidin juba pooleli jätma, no see seltskond seal oli ikka üsna vastumeelne mulle. Minu arust, see raamat võib mõnele noorele nüüd küll vale mulje jätta, et selline elu ongi normaalne. Teen ja turustan narkot, elan rikkalt ja muretult ja kui mure silmapiirile satub, siis nuga kõhtu ja küll käsilased laiba ära koristavad. Narko ja vägivald on põnevad ja ihaldusväärsed, võib mõnele lugejale tunduda, eriti kui ta soovib peakangelannaga samastuda. Tapmistest pääsebki puhtalt, kui oled boss ja su selja taga on terve maffiamaastik. See raamat loob minu arust illusiooni, et keelatud kraam kuulub normaalse kasvamise ja elu juurde. Olgu, mõned noored olla varasemates osades sellepärast elu jätnud, aga selles osas ju Maria on väljaspool seadust ja pääseb kõigest puhtalt läbi. Võib olla ei ole mul õigus ja noortele peabki neist asjust kirjutama, eriti veel krimi stiilis, nagu see raamat on. Aga kas peab siis tegema narkomaffiabossist justkui kangelase? See häirib mind enim. Noorteraamat võiks näidata, et sellised valikud on hukutavad, mitte et need viivad eduni ja võimuni. Või kui ka näitab võimu, siis peaks selgelt näitama ka allakäiku, sest muidu jääb mulje, et kogu see värk ongi põnev ja ihaldusväärne. Samas tuleb tunnistada, et raamat on kirjutatud ladusalt ja haaravalt. Kui juba tegelastesse sisse elada, siis lugemine läheb kiiresti ja lõpuks tekkis mul uudishimu, kuhu kõik välja jõuab. Autorid oskavad luua pinget. Aga minu jaoks jäi ikkagi kõlama küsimus – kas noorteraamat peaks andma põnevust iga hinna eest või kandma ka mingit vastutust? Hetkel mul on tunne, et kuna nüüd lõpplahendus on mul teada, siis esimest kahte osa ma siiski vist ei viitsi enam kätte võtta. 

Ikigai noortele

3./125. Väike ikigai. Kuidas leida oma elu siht

Autorid: Héctor Garcia, Francesc Miralles 

Tõlkija: Riina Valmsen

Kirjastus: Pegasus 2025

163lk./705lk./29930lk.

Lugemise väljakutse 2025: 17. Raamat, mida oled kunagi varem lugenud, kuid soovid üle lugeda

Ma üldiselt ei loe raamatuid mitu korda, mul lihtsalt ei jätku selleks aega. Ja tegelikult ma ei ole ka just seda konkreetset raamatut enne lugenud, aga see raamat on kirjutatud mõeldes eelkõige teismelistele. Olen lugenud nende varasemat, täiskasvanutele mõeldud „Ikigai“ raamatut. Ja kogu jutt, mis laias plaanis, selles raamatus oli, oli ka juba suurte raamatus. Just see, mis see ikigai siis ikkagi selline on. Seega võib öelda, et lugesin üle samade autorite sama teemaga raamatu. Lugesin täiskasvanutele mõeldud raamatut (noorte oma polnud veel ilmunud) enne Haapsalu kolledžiz eelmisel aastal ttoimunud jaapanlaste loengut, et paremini aru asjast saada.  Mul on seega kujunenud mingi pilt, mida ikigai tähendab ja kuidas seda Jaapani kultuuris käsitletakse. See ei ole lihtsalt üks järjekordne eneseabikontseptsioon, vaid sajandite jooksul juurdunud elufilosoofia, mis ühendab igapäevase argise rahulolu ja suure eesmärgi tunnetuse. Täiesti aru saada sellest usun, et suudavad ainult jaapanlased, kes ise selle elufilosoofia järgi elavad. Teismelistele suunatud raamat oli lihtsamalt kirjutatud, kuid see lihtsus ei tähenda kerget ülelibisemist. Pigem annab see raamat võimaluse noorele lugejale mõista, et elu ei pea olema kohe suurtelt eesmärkidelt kantud. Ikigai võib alata väikestest asjadest: huvist, oskusest, rõõmust. Kui täiskasvanutele mõeldud teoses on rohkem filosoofilist sügavust, viiteid teadusuuringutele ja Jaapani pikaealisuse kultuurilisele taustale, siis „Väike ikigai“ pakub noorele lugejale turvalist teed avastada, mis võiks tedapanna elama rohkem täisväärtuslikku elu, et ta oleks õnnelik ja rahulolev ning samas ka terve ning piisavalt materiaalselt kindlustatud. Küsimus, kas seda on täiskasvanul mõtet lugeda, siis alustuseks sobib täiesti, et siis teiste raamatute ja muuga rohkem asjasse süveneda ja saada aru, kas see teema üldse huvitab või mitte. Mõnikord on lihtsustatud selgitus palju otsekohesem kui keerukad arutlused. Samas ei saa salata, et kui oled kuulnud jaapanlasi endid ikigai’st rääkimas, tajud kohe ka teatud erinevust. Raamat on siiski lääneliku eneseabivormi sugemetega. Originaalne ikigai ei tähenda tingimata karjääriplaani või isikliku edu nimel pingutamist, vaid sageli hoopis rahulolu sellest, et oled osa kogukonnast ja et igapäevaelul on oma väike mõte. Noorteversioon kõlab pigem nagu motivatsioonikõne, mis tahab panna uskuma, et igaühel on oma ainulaadne tee. See ei ole vale, kuid tundub kohati lahjem kui Jaapani tegelik ikigai, mis võib olla sama hästi kapsaaias töötamine või igapäevane hommikune jalutuskäik. Elu siht ei pea olema hiiglaslik ega suursugune, piisab, kui see annab sulle hommikul põhjuse voodist tõusta.  „Väike ikigai“ on sümpaatne ja sõbralik raamat, mis teeb keerulise mõiste arusaadavamaks nii noorele kui vanemale lugejale.
 

Kui kõik veab järjest viltu

2./124. Kokkupõrge

Autor: Freida McFadden 

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2025

294lk./542lk./29767lk.

See oli täitsa huvitav, teistsuguse süžeega lugemine. Raamat algab Tegani loo teadasaamisega, taustaga, seejärel Tegan, viimases lõpus rase, sõidab läbi lumetormi oma venna juurde, et leida pelgupaik ja rahu. Kuid teelt välja paiskunud auto muudab kõik. Lumevaikus, valu ja teadmatus loovad õhkkonna, kus igapäevane maailm kaob ja asemele jääb üksnes külm ning ähvardav ebakindlus. Lugu läheb käima, algne rahuotsing muutub sammhaaval klaustrofoobseks painajaks. Salapärane paar, kes esmapilgul paistab abivalmis, osutub peagi ohuks. See, mis pidi olema pääsemine, osutub lõksuks. McFadden mängib hästi „lukustatud toa“ olukorraga, kus iga väike liigutus, iga pilk ja igasugune vaikne vari tundub vihjena millelegi palju suuremale. Samas ei keskendu raamat ainult pingele. Tegelaste haavatavus, nende lootus ja lootusetus, vajadus turvatunde järele, loovad loo sisse inimliku mõõtme. Tegelased ei ole mustvalged, loo kulgedes saavad nii tegelased ise kui lugejad aru, et nad on nii mõnestki asjast valesti aru saanud, nii mõndagi inimest valesti hinnanud. Lugeja ja tegelaste vaatepunkt alati ei ole üks ja sama, sest mõned asjad on lugeja, teised tegelaste eest salajas. Mõned pöörded on aimatavad ja mõned täiesti üllatavad. Tunne, mis oli raamatut lugema asudes, ei ole kindlasti sama, mis raamatu lugemist lõpetades. Eelkõige hakkad tagant järele mõtlema ja vaagima, et kuidas sa ei märganud mingit pisikest vihjet, mille kirjanik nagu möödaminnes salamisi sisse oli poetanud. Vihjet, mis lugemise hetkel ei tundunud üldse olulisena. Samas ega kõike ei saanud ka tekstis vihjata, sest nii mitmelgi korral tegelased ei aima ka ise ette kuidas nad järgmisel hetkel toimivad, kuidas siis veel lugeja oleks võimeline seda ettearvama. Kuid need sõlmkohad just teevadki lugemise huvitavaks, põnevamaks ja pingelisemaks, et ei oska etteaimata kirjaniku järgmist käiku. Kokkuvõttes on „Kokkupõrge“ raamat, mis toob turvalise ja ohtliku piiri lugeja ette. See on lugu, kus lumetorm, suletud ruumid ja inimlikud saladused segunevad ähvardavaks tervikuks. McFadden paneb lugeja küsima, kui hästi me tegelikult oma lähedasi tunneme, ja kas usaldus võib mõnikord olla kõige ohtlikum tee.  

 

Mineviku saladused muutuvad oleviku saladusteks

1./123. Hõrk pimedus

Sari: Krimilood Rootsimaal 2 

Autor: Christoffer Holst

Tõlkija: Kadri Okas-Schone 

Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2025

248lk./248lk./29473lk.

Christoffer Holsti „Hõrk pimedus“ on muhekrimi, teine raamat sarjas ja seekordses osas siis tunduvalt enam krimit kui eelmises. Tänu sellele ka lugu veidi põnevam ja kaasahaaravam.  Tegemist on looga, kus turvaline Rootsi väikelinna atmosfäär ja lumerohke talveilu satuvad vastamisi millegi tunduvalt tumedamaga. Holstile omaselt on kõrvuti pealtnäha soojad hetked – vein, toit, kodune sumedus – ja kuritegu, mis rikub vaikuse ja sunnib tegelasi oma elu üle järele mõtlema. Peategelane Louise Collins satub Tällbergi, et valmistuda uue hotelli kavandamiseks, kuid juba varsti on selge, et rahulik jõuluaeg muutub millekski sootuks teiseks. Kui noor pianist leitakse surnuna, hakkab pilt murenema ja igapäevase elu turvaline pind osutub hapraks. Louise’i õde Lina elab samal ajal oma lahkuminekut üle, ent tema tee ristub minevikuga, mis on vähemalt sama ähvardav kui Louise’i tänapäevane mõrvamüsteerium. Nii sünnib lugu, mis on korraga intiimne ja pingeline, argine ja samas mitmekihiline. Holsti ei suru lugejat pideva õuduse alla. Ta laseb nautida miljööd, Rootsi maakonnaelu ja tegelaste igapäevast rabelemist, ning alles siis, kui oled end mõnusalt sisse seadnud, tõmbab ta pinna jalgade alt. Mõrv on küll keskne, aga oluline on ka see, kuidas inimesed kaose keskel toimivad, kuidas nad püüavad säilitada väärikust, armastust ja normaalsuse illusiooni, kuidas Rootsi väikelinnades ja külades elatakse. Kirjanik oskab tekitada tunde, et oled ise kohal, istud seal samas hotellis ja kuuled väljas langevat lund, naudid jõuluroogi ja kuulad pianisti ning laulja duetti ilusatest jõululauludest. Ja kui äkki saabub mõistmine, et idüll on purunenud, tabab see sind sama tugevalt kui tegelasi. Holst paneb lugeja tundma, et kuritegu võib sündida igal pool, isegi kõige rahulikumas ja ilusamas paigas ning minevik ja olevik on vahel küllaltki tihedalt seotud üsnagi üllatavate seoste abil.  

August 2025 kokkuvõte

Raamatuid: 26

Lehekülgi: 6238
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 145
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 201
 
Kõige õhem raamat: 46
Kõige paksem raamat: 560
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 3
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 0

Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 0
. Ulme: 4
. Briti kirjandus 0 
. Armastus 1 

. Hea Lugu: 0

. Eesti Raamat 2

Väljakutse vabasid loetud: 16

Loetud kirjanikke: 17 
Enim loetud kirjanik: Bobbie Peers (6)
meesautorid: 17
naisautorid: 9
segapaarid: 0
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 10
Enim loetud kirjastus: Helios (7)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Norra (6)
 
Vanim raamat ilmunud: 1982
Uusim raamat ilmunud: 2025
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 25
Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 10
noortekirjandus: 1
täiskasvanutekirjandus: 15

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 9
ulme, fantaasia 2
memuaarid, mälestused 0 
armastus, naistekas 1
jutt, novell 3
muinasjutt, lastejutt 9
kunst, kultuur 0
populaarteadus 2
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,38

10 palli saanud raamatud: Tulejumal, Tuhande tähe saar

12 palli, ehk selle aasta kõige paremate raamatute topi minev: Weyward