Saladused, mis varjutasid elusid

10./164. Kesköötund
Autor: Eve Chase 
Tõlkija: Eve Laur
Kirjastus: Rahva Raamat 2025
333lk./ 2137lk./39189lk.

Kas on tegu kriminulliga või armastusromaaniga või perekonnalooga? See raamat on kõike neid kolme ja need on väga tihedalt üksteisega läbipõimunud. Kindlasti ei ole see tüüpiline krimilugu, see on kriminaalse taustaga lugu, kus kunagine saladus ja juhtum on mõjutanud väga tugevasti mitmete inimeste elu. See on lugu, kus kunagine apsakas on mõjutanud tõsiselt perekonna liikmete omavahelisi suhteid ja see, et neist juhtumitest ja probleemidest ei ole avameelselt räägitud, tollaste laste eest on hoitud seda saladuses, see ei aita kohe kuidagi omavahelistele suhetele kaasa, eriti kui need saladused nüüd päevavalgele kipuvad. Tegevus toimub kahes ajas, 1998 ja 2019. London 1998: teismeline Maggie hoiab oma väikevenda ja ootab asjatult koju ema, kes on üheks õhtuks välja läinud. Oma otsingutes põrkab ta kokku noormehega, kes saab oluliseks tema edasises elus. 2019 kihutab Maggie oma elukohast Pariisis tagasi Londonisse, sest saladus, mis on valmis purustama Maggie ja tema lähedaste elu on päevavalgele tulemas. Lugu liigub paralleelselt kahes ajas ning selles loos on hulga enam saladusi, kui Maggie arvatagi oskab. Ka lugeja jaoks on alguses nii mitmedki asjad saladuses ning hiljem on mõnedki ootamatud pöörded. Selles loos on lisaks Maggie loole, ka tema vanemate lugu, ta venna lugu, poisi, kellesse ta toona armas lugu. Selle raamatu peamiseks märksõnaks võibki öelda, et varjatud saladused. Ja need saladused on nii mõndagi osaliste elus ära rikkunud, sest nad ei rääkinud õigel hetkel asju selgeks. Vaikimine hirmust kaotuse ees muutis tegelikult asjad hulga hullemaks, kui need oleks olnud nendest rääkides. Täitsa hea lugemine oli. 


 

Tõsine kujutus Eestirahwa elust

 

9./163. Tont
Autor: Jakob Mändmets 
Kirjastus: T. Kukke trükk ja kulu 1903
68lk./1804lk./38856lk.

Lugemise väljakutse 2025:  21. 2025 on Eesti Raamatu Aasta. Loe kõige vanemat lugemata eesti autori raamatut, mis su kodus on või leiad raamatukogust/e-raamatuna

Tundub, et sel aastal ei õnnestu ka suurt väljakutset lõpetada, sest liiga palju on neid raamatuid, mis ei sobi teemadesse, aga mida kohe ja praegu ja kiiresti on tahtmine lugeda ning mitmed teemad üldse ei kõneta. Aga ainus enda pakutud teema, mis väljakutsesse hääletati, no seda ju ei sobi lugemata jätta. Teema saigi seetõttu välja pakutud, et mulle meeldivad hästi vanad raamatud, neil on omamoodi aura ja nüüdseks on mul juba terve riiulitäis neid kogunenud, millest paljud on siiski veel lugemata. Enamus ennesõjaaegseid raamatuid on siiski 1930ndatest, raamatuid, mis on välja antud enne Eesti Wabariiki on vaid mõni üksik. Kõige vanem eesti autori raamat, mis mul on kodus, on aastast 1894, autoriks Johann Voldemar Jannsen. See on aga juba loetud. Vanuselt järgmine eesti autori raamatuke saigi nüüd käsile võetud. Alapealkiri sellel raamatul on tõsine kujutus Eestirahwa elust. Tsensuur on oma lubakirja andnud augustis 1902, ilmavalgust nägi järgmise aastanumbri sees. Raamat on gooti kirjas, mis minu puhul annab raamatule vaid plusspunkte lugemisel juurde. Kuidagi need gooti kirjas raamatud suudavad mind paremini sinna ajastusse tõmmata. Raamat ise jutustab siis kahe naabrimehe tegemistest ja olemisest uue vallamaja taustal. Mehed on lapsest saadik koos kõrvuti kasvanud ja pigem olnudki mõlema pere lasteks, kui eraldi. Nüüd on täismehed, naised ja lapsed olemas ja ajavad oma valla asju. Vald aga on pikk ja pool valda tahaks, et tehtaks kaks valda, ikka kodule lähemale, et oleks mugavam asju ajada. Siin lähevad aga naabrimeeste suusad risti, üks ei taha valla poolitamisest kuuldagi ja ta on eluaeg harjunud, et sõber ja naabrimees, see vaikne ja tasane, teeb kõike nii, nagu tema ette paneb. Nüüd juhtub aga ennekuulmatu ja naabrimees võtab sõna ja see on risti vastupidi. Tänu talle otsustataksegi vald poolitada ja nende lähedale uus vallmaja ehitada. Kuidas see kõik naabrimehed riidu ajas ja mis sellest sai, no see on üsnagi tänapäevase elu sarnane, pole siin Eestimaal elanud vanematel aegade eestlastel eriti vahet tänapäevaste eestlastega. Ühesugused jonnijuurikad ja oskamatud leppimises siiani, kes näevad vigu vaid teistes ja mitte endas ning ei tunnista tõde ka siis, kui see neile suuril silmil otsa vaatab. Küllaltki huvitav lugemine tsaariaja tingimustest meie kodumaal. 

Tiritammed need kasvavad õues ja vahel ka toas

8./162. Õues kasvab tiritamm
Autor: Ellen Niit 
Illustreerinud: Edgar Valter
Kirjastus: Eesti Raamat 1968
48lk./ 1736lk./38788lk.

Eesti Raamat 500 väljakutse november: Eesti lasteraamat Sinu lapsepõlve aegadest

Minu lapsepõlve aegseid raamatuid ei kipu enam raamatukogudes eriti olema ning praeguses kodus mul oma lapsepõlve raamatuid enam ei ole. Seega kasutasin ära sellise toreda keskkonna nagu digar.ee ja ostsin sealt raamatuid, mis olid ilmunud minu väikelapse aastatel ning mis on internetis vabalt hetkel loetavad. Enamuse kaanepiltide kohta sain öelda, et jah, see oli meil kodus olemas ja seda olen lugenud. Siiski õnnestus leida paar raamatut, mille kaanepilt oli mulle tundmatu, seega neid meil kodus ei olnud. See Ellen Niidu lasteluule raamat oli üks neist, kuigi luuletused olid suures osas siiski tuttavad. On ju elu jooksul saanud lugeda küllaltki palju tema erinevaid luulekogusid ja ajakirjades ilmunut. Tema luuletusi on aga alati mõnus ja lahe lugeda. Toovad meelde nostalgilised tunded lapsepõlve aegadest. Kuid ka täiskasvanuna on tema luuletused mõnusad lugeda, riimis ja rütmis, sõbralikud ja humoorikad. Tekitas mõnusa tunde enne mõne tõsisema raamatu lugema hakkamist. Pildil nimiluuletus koos Edgar Valteri illustratsiooniga. 

 

Elada kahes maailmas korraga, pole sugugi kerge kummaski

7./161. Woodwalkers. Caragi muundumine
Sari: Woodwalkers #1
Autor: Katja Brandis
Tõlkija: Anne Arold
Kirjastus: Felistella 2025
271lk./1688lk./38740lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Kaks maailma - inimeste ja loomade oma - põrkuvad ühes poisis. Oma elu esimesed aastad elas ja kasvas ta puumana, ainult mõned korrad muutudes inimeseks ja nähes sealset elu ning ahvatlusi. Kuid mida vanemaks poiss sai, seda enam tõmbas teda inimmaailm. Lõpuks lahkub ta oma puumaperekonnast ja asub elama inimeste hulka, kuid ega sealgi alati kõik libedalt ei lähe. Kasuperekonna osa liikmeid ja koolikaaslaseid suhtuvad temasse eelarvamustega ning kiusamisega, on ta ju siiski teadmata kes, kes lihtsalt ühel heal päeval ilmus linna ja väitis, et ei mäleta oma eelnevast elust midagi. Kuid pööre poisi ellu tuleb, kui ta kuuleb koolist nimega Clearwater High. See ei ole tavaline kool, vaid selle õpilased on kõik woodwalkersid - ehk elavad kahe maailma vahel. Neil kõigil on oma inimkuju ja oma loomakuju. Selles koolis õpetatakse neid oma võimeid kontrollima nii inimesena kui libaloomana. Poissi ootavad uues maailmas ees tõeline sõprus, põnevad seiklused ja ohtlikud saladused. Kuid mitte kõik pole tema ilmumise üle õnnelikud ning peagi seisab ta silmitsi kadedate inimeste ja võimsate vaenlastega, kes varjavad oma tumedaid saladusi. See on kaasahaarav lugu eneseotsinguist, sõprusest, loodusmaagiast ja põnevatest seiklustest maailmas, kus piirid inimese ja looma vahel on hägustunud. Sattusin raamatule kogemata, aga lugu oli põnev ja kaasahaarav.  Raamatu ainetel on tehtud ka film. Raamatul on veel osasid, loodan, et ka need tõlgitakse eesti keelde, sest esimene osa oli tõesti hea lugemine.  

Ülemise pildi autor on Copilot ja alumise ChatGPT. Promt oli sama. Tundub, et mõlemad võtsid aluseks Woodwalkersi filmi, et nii üllatavalt sarnased pildid tegid, mis tavaliselt erinevad täiesti.  


 


Kui pühadeootuse advendikalendrist saab himu ja õuduste kalender

 

6./160. Kalendritüdruk
Autor: Sebastian Fitzek 
Tõlkija: Kaari Antzon
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
318lk./1417lk./38469lk.

Fitzek on kirjanik, kes on sel aastal jõudnud autorite nimekirja, kelle eesti keelde tõlgitud raamatuid pean kohe lugema, kui uus ilmub. Vaatamata sellele, et kohati on mul tunne, et tema raamatud on psühhopaadi poolt kirjutatud psühhopaatidest psühhopaatlikele lugejatele ja ma neid ei soovita kohe kindlasti nõrganärvilistele lugejatele. Seekordne tundus mulle kergem ja vähem verisem, kuigi, kui mõelda peale lugemist sellele kõigele, siis tegelikult vist ikka ei ole nii. Lihtsalt eelmised olid tunduvalt psühhopaatlikumad kui nüüd see. Vägivalda, hirmu ja verd on selles loos ikka omajagu. 

Professor Olivia Rauch, kes on aastaid uurinud vägivaldsete kuritegude psühholoogiat ja näinud oma töös kõike, mida inimene teisele teha suudab, leiab end olukorrast, kus kogu tema teadmistepagas ja külm meel ei aita vähimalgi määral. Tema lapsendatud tütar Alma vajab tüvirakudoonorit. Vajab seda kiiresti. Vajab seda lootuses, et ta ei peaks surema raske haiguse kätte 11-aastaselt. Aga ühtegi sobilikku doonorit ei ole leitud. Viimase õlekõrrena loodab Olivia leida Alma bioloogilised vanemad. Alma bioloogiliste vanemate identiteet on aga salastatud, sest tõde nende nimede taga võib ohustada tüdruku ema elu. Keegi ei soovi võtta seda riski. Olivia kuuleb järjekordselt, et ta peab ootama, ehk isegi leppima, et üldse ei leia neid. Ühel hetkel kandub tema kõrvu jutt, jutt kalendritüdrukust. Keegi vihjab vaikselt, et Frangi metsade keskel on väike majake, kus olevat aastaid tagasi juhtunud midagi, mis ei taha rahvajuttudest kaduda. Üks noor naine, kes saabus sinna jõulude eel, pidi astuma silmitsi psühhopaadiga, kes  pani ta avama advendikalendrit, mis ei pakkunud mitte rõõmu, vaid hirmu, mille nägemine murdvat ka tugevamaid. Kas see on üks neist linnalegendidest, mis tekib inimeste vajadusest jutustada midagi tumedat? Või seisab Olivia äkki silmitsi vihjega, mis võiks talle avada tee tõeni Alma päritolu kohta?

Lugu on mitmes ajas - nii Olivia tänapäevases tegevuses ja otsingutes kui üksteist aastat tagasi Alma emaga juhtunus. Paralleelselt kulgevad lood kuni ühel hetkel need saavad kokku ja jõuavad lõpule. Kas ka positiivselt, sest tegemist on ikka ju psühhopaatliku looga? Lugu oli sedavõrd põnev, et raske oli raamatut käest panna. Lugemine ise läks kiiresti, loo kulg oli tempokas ja lugemine ise ladus. Põnevust ja pinget jagus algusest lõpuni. Karmima krimi austajatele kindlasti soovitaks, samas teistele vist pigem siiski mitte, eriti veel advendiaja tulekul. Pärast võib õudusunenägusid näha või kas olete kuulnud jõulufoobiast? Nojah, Grinch ja Ebenezer Scrooge vihkasid jõule, aga jõulufoobia? Jõulufoobia, mis kuulub ärevushäirete ja foobiate alla. Jõulufoobia all kannatav inimene tunneb teatud sorti ärevushäireid puutudes kokku kõigega, mis on seotud jõuludega: jõulukuusk, jõuluvana, jõululaulud, jõulufilmid, jõuludekoratsioonid.... Kõik see võib esile kutsuda hingamisraskuseid, südamerütmi kiirenemist, seedeprobleeme, halba enesetunnet ja ärevushäireid. Kui loete seda raamatut advendi või jõuluajal, siis võib juhtuda, et saate ühe tegelase käest selles raamatus nakkusena ka endale jõulufoobia. Õnneks mina lugesin seda enne jõuluaja algust.   

 

Ajast, kui saatan rahulikult küla vahel ringi jalutas

5./159. Õhtud külas Dikanka lähedal
Autor: Nikolai Gogol 
Tõlkija: Toomas Kall, Harald Rajamets
Kirjastus: Eesti Raamat 1992
168lk./1099lk./38151lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Malle Aasmaa soovitab

See on üks neist raamatutest, mis avab ukse maailma, kus igapäevane elu ja rahvapärimus ei seisa vastamisi, vaid ongi üks. Lugedes tajud, kuidas külaõue, lumistele teedele ja metsatukka  mahub inimeste kõrvale sama loomulikult mõni kummaline viirastus, mõni seletamatu heli või mõni kahtlane öine külaline, kelle päritolu ei maksa liiga põhjalikult uurida. Gogol ei püüa lugejat veenda, et üleloomulik on võimalik, ta lihtsalt eeldab, et selline maailm on olemas ja kõik külaelanikud on sellega juba ammu harjunud. Nii sünnib jutustamisviis, mis liigub muretult päriselu ja fantastilise piiril ilma, et kumbki pool teise kohalolu varjutaks. Külarahvas ise on maalitud sellise vaikse, aga järjekindla huumoriga. Iga jutt avab uusi tahke inimlikust hirmust ja soovist, unistamisest ja maise argipäeva raskusest. 

Kohati tekkis mul küsimus, kas tegemist on ulmega. Kui võtta ulmet kui kõike, mis sisaldab seletamatut või mitte teaduslikku, võiks justkui öelda, et jah. Gogoli jutud on täis üleloomulikke olendeid ning sündmusi, mida ratsionaalsus ei püüa. Samas see ei tundu üldse ulmena ega väljamõelduna, vaid rahvapärimusena, muinasjuttudena aegadest, kui ei osatud seletamatuid nähtusi seletada ja mõttefantaasia ning suust suhu ümberjutustus lisas ulmelisi detaile loole juurde. Kuidas külarahvas mõtestas maailmaaega, hirme, soove ja seletamatut. Põlvkondade jooksul kujunenud jutte, mis on märksa vanemad kui ükski kaasaegne žanrimääratlus.

Raamat ei ole kergesti loetav, see liigub edasi küllaltki aeglases, venivas, rahulikus külaelu tempos, mis pole just minu lemmikuks. Selle küllaltki õhukese raamatu lugemine võttis hulga enam aega, kui nii mõnegi hulga paksema kiiretempolise krimi lugemine. Aga mis meeldis oli see sõnakasutus, suurepärased rohkesõnalised kujundlikud kirjeldused, mis tõid sealse külaelu ja toimumispaiga vägagi poeetiliselt silmade ette. Siiski ma arvan, et pigem eelistan kiireloomulisi tondi- ja muid jutte nende lugude asemel. 

Saladused, mis jäävadki saladusteks

4./158. Muistse maailma seletamatud saladused. Harukordsed mõistatused ajaloo rüpest
Autor: William Potter 
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Sinisukk 2025
256lk./931lk./37983lk.

Hea Lugu väljakutse: ajaloomaagia

Raamat viib lugeja rändama läbi inimkonna kõige kummalisemate ja visamalt püsinud mõistatuste. Osa neist lugudest on nii vanad, et jäävad isegi kirjalikest allikatest kaugemale. Meieni on jõudnud vaid kivi, uuristused ja märgid, mis panevad mõtlema, mis ikkagi toimus ja miks. Teekonda saadavad ammused surmajuhtumid, mille üle on arutletud põlvkondade kaupa, samuti tsivilisatsioonid, mis näisid haihtuvat hetkega. Mõnel juhul seisame silmitsi ehitistega, mis on nii kummalised, et sunnivad küsima, kust tuli nende loojate teadmine ja eesmärk. Autor püüab igas loos jõuda tuumani ja selgitada, kas nende saladuste pinnalt võib tõesti leida midagi, mis võiks olla tõde. Siiski ei jõua autor ühegi raamatus toodud saladusega kuhugi, mitte ükski saladus ei saa lahendust, kõik saladused jäävad saladustena kestma. Mõnel juhul küll on üsna konkreetsed ja tugevad arutelud ja vaagimised erinevate lahendusteooriate üle, samas teistest on kergelt üle libisetud ja lahendusi ei ole praktiliselt isegi pakutud. Eks olegi raske leida lahendusi saladustele, mis on sedavõrd kaua olnud teadmatuses. Enamus saladusi olid mulle teada ja tuttavad, mõned siiski ka uued. Sama saan ka öelda võimalike lahenduskäikude kohta. Aga kas kõik saladused peavadki saama alati lahenduse või on huvitavam elada maailmas, kus me ikka kõike ei tea, ei tunne ennast kõikvõimsate ja tarkadena?   

 

Meesteta on kurb maailm

3./157. Mehed
Autor: Sandra Newman 
Tõlkija: Triin Tael
Kirjastus: Rahva Raamat 2023
287lk./675lk./ 37727lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: düstoopia

Ühel ilusal või koledal õhtul, oleneb kelle poolt vaadatuna, haihtuvad kõik mehed, või pigem siis kõik, kes kannavad endas Y kromosoomi, sest lisaks meestele kaovad ka transnaised, poisid ja isegi meessoost looted. Ilma mingi hoiatuse või teateta. Järsku üks hetk on nad lihtsalt haihtunud. Lennukid, mida nad hetkel juhtisid, kukuvad alla. Autod jäävad keset teed seisma. Tehastes juhtub katrastroofe jne. jne.. Kas maailma jääb ka seisma või liigub siiski edasi, sest naised on ju alles. Kui palju naistest tunneb meessoost puudust ja kui paljud on õnnelikud uues meesteta maailmas. Kas elu saab sedasi jätkuda? 

Perega matkama läinud Jane Pearson ärkab mäejalamil ja leiab, et tema abikaasa ja poeg on kadunud. Keset kaosesse ja leina langenud maailma asub Jane otsima ainsat inimest, kellelt oskab abi loota – Evangelyne Moreau on karismaatiline Ameerika Kommensalistliku Partei juht, kellel on jõuline visioon uuest maailmakorrast. Sellal kui keerulise minevikuga Jane otsib kadunud lähedasi, hakkab kuju võtma radikaalselt teistsugune ühiskond, kus – vähemasti esmapilgul – on märksa turvalisem kui enne. Ja siis ilmub internetti „Mehed“, kõhe videosari sellest, kuidas kummalised olendid karjatavad mehi mööda ebamaist maastikku. On see pettus või peitub „Meestes“ tõesti võti, et kadunud inimesed tagasi tuua?

Algus oli minu jaoks intrigeeriv ja algas üsna mõtlemapanevalt, kuigi mõnes kohas tekkis küsimusi, kas tõesti? Mida edasi, seda allapoole minu jaoks see lugu hakkas minema ja lõpp oli üldse kuidagi juba täiesti pingutatud ja ka lugemine läks pingutatult, et lõpuni lõpuks jõuda. No eks seal vahepeal oli ka asju, mis pole päris minu rida, igatahes ma valin jätkuvalt maailma, kus elavad mõlema soo esindajad ilusti koos. 
 

Fantastilised lühijutud

2./156. Asjad kutsuvad meid
Sari: Loomingu raamatukogu 21-23 
Autor: Juan José Millás 
Tõlkija: Kai Aareleid ja Margarita Kuusmaa
Kirjastus: Kultuurileht 2013
168lk./388lk./37440lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 oktoober: Lissel Lunden soovitab 

Lühilood, tõesti väga lühikesed, sest sellesse õhukesse raamatusse mahtus tervelt 75 lugu. Mõni lugu lühem ja mõni veidi pikem, aga ikka väga lühikesed kõik. Samas kõik lood olid nagu tervikud, ei jäänud midagi olulist ütlemata. Ma tavaliselt ei armasta lühilugusid, sest seal jäävad asjad nii poolikuks, aga nendes lugudes seda ei tunnetanud. Raske ongi seetõttu sellest kirjutada, sest lood olid sedavõrd erinevad, erinevad teemad ja erinevad tugevused. Küllaltki palju käis läbi surma teema. Alguses läks tükk aega kui ikka veel mõtlesin, et ulme? Kas ma võtsin ikka õige raamatu, sest ma ei tunneta, et tegu oleks üldse ulmega, üsnagi reaalsed need lood. Eks seal oli ka mingid osad mitteraalsust, aga ausalt öeldes ma ise ei oleks seda raamatut küll julgenud ulme alla liigitada. Ootamatud vaatenurgad, tegelikkuse veidi nihkes olukorrad, inimmõtted, kerge müstika, aju illusioonid ja hallutsinatsioonid. Aga minu jaoks oli huvitav see, kuidas mulle need lühijutud enamuses sobisid seekord. Eks see oleneb siis tugevalt kirjutajast.  

Hiiumaa mõrvalood saavad algusse

1./155. Igatsus
Sari: Hiiumaa mõrvalood #1
Autor: Siiri Julge
Kirjastus: Eesti Raamat 2022
220lk./220lk./ 37272lk.

Eesti Raamat 500 väljakutse august: Eesti krimikirjandus

Esimene raamat sarjas. Kuidagi on see sari siiani minust mööda läinud, aga nüüd sattus kogemata pihku viimane ilmunud osa ja enne selle lugemist võtsin siis kõik eelnevad osad ka lugemisse ja alustasin ikka esimesest, mitte viimasest. Karolin on lõpetanud Tallinnas ülikooli ja suhte ning alustab uut elu. Esimese töökoha pakkumise saab Hiiumaalt, saarelt, kus ta on vaid mõnel korral käinud, kuid mille ta kohe vastu võtab, et alustada kõike uuest algusest. Saarel kohtub ta taas mehega, kellega oli kunagi ühel külaskäigu ajal peol tutvunud. Kas saare elu sobib pealinna tüdrukule, kuidas tulevad kaasa vanad suhted ja sidemed sõprade ja perekonnaga? Kogu Karolini lugu on esiplaanil ja krimilugu jääb tagaplaanile. Kas ja kuidas need kaks lugu kokku saavad, sellest tuleb lugeda. Siiski see esimene raamat on pigem suhteraamat kui krimiraamat. Ka krimi taustal olev taandub suures osas suhte, üksinduse, üksilduse ja armastuse temaatikale. 

Oktoober 2025 kokkuvõte

Raamatuid: 14

Lehekülgi: 3637
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 117
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 260
 
Kõige õhem raamat: 80
Kõige paksem raamat: 486
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 3
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 0

Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 1
. Ulme: 3
. Briti kirjandus 1 
. Armastus 0 
. Hea Lugu: 1
. Eesti Raamat 1

Väljakutse vabasid loetud: 4

Loetud kirjanikke: 14
Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 5
naisautorid: 9
mõlemad: 0

 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 11
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat, Hea Lugu, Rahva Raamat - 2

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (4), Suurbritannia (4)
 

Vanim raamat ilmunud: 2017
Uusim raamat ilmunud: 2025 (11)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 0
Raamatukogust laenatud: 13
Loetud e-raamatuid: 1

Loetud lastekirjandus: 4
noortekirjandus: 1
täiskasvanutekirjandus: 9

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 5
ulme, fantaasia 4
memuaarid, mälestused 1 
armastus, naistekas 1
jutt, novell 1
muinasjutt, lastejutt 1
luule 1

 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,79

10-12 palli saanud raamatud: Amelia Kihv ja Barbaarne ball, Veekuu, Kured lendavad lõunasse, Kui kõmiseb kõu. 

Mis vahe on piksel ja sõjal?

14./154. Kui kõmiseb kõu
Autor: Rakel Helmsdal 
Tõlkija: Andry Arro
Kirjastus: Nordur 2025
151lk./ 3637lk./37052lk.

See on nüüd taas üks raamat, mis valis minu välja, mitte mina ei valinud teda. Ma polnud sattunud nähema, et selline raamat on ilmumas/ilmunud. Sattusin uudistama raamatukogu lastesaalis, et mis uut on ilmunud ja see raamat kleepus näppude külge ja kuigi ma üritasin selgeks teha, et mul juba on liiga palju lugemisjärjekorras, siis see raamat ei hoolinud sellest.  Ja raamat ei läinud üldse viisakalt järjekorda, et ma kunagi loen, vaid trügis kohe samal õhtul lugemisse. Ühest küljest on see täiesti realistlik raamat, realistlik lugu ühest perekonnast. Teisalt on tegemist fantaasiaraamatuga, selleks muudab selle vaid paar detaili. Raamat ühe maja elanikest, perekonnast, kelle oma see maja on ja nende üürnikest. Majast, kus elavad erinevad inimesed, aga kõik on kuidagi katkised, kõigil on keegi või miski puudu. Perekonnas on isa ja kaks last, 14.aastane tütar ja 8.aastane poeg. Nende ema läks pere juurest ära ja nüüd on tal uus mees ja uued lapsed. Ülemisel korrusel elab ema koos 8.aastase tütrega, kes on pagulased. Alumisel üksik nukker noormees, keda pole peaaegu üldse nähagi ja vanadaam, kes mängib muudkui klaverit. Ühel päeval teevad lapsed liiga suure koguse suppi ning otsustatakse kutsuda kõik majaelanikud üheskoos sööma, et saada tuttavaks. Järgmisel hommikul on aga väike pagulastüdruk kadunud, kuigi ta pole kunagi majast üksi väljunud. Kadunud ööl kui väljas oli väga tugev äike. Autori poolt rikkalikult illustreeritud raamat käsitleb mitmeid tänapäeva ühiskonnas olulisi teemasid, ühelt poolt selliseid keerulisi teemasid nagu üksindus ja sõda, kuid teisalt ka sõprust ja kogukonna tähtsust. Südamlik ja mõtlik lugu. Alguses mind häirisid need pildid, autori enda looming, aga mida edasi, seda kuidagi paremini need sobitusid loetusse ja sellesse keskonda ja raamatu lõpus tundusid need olema väga huvitavad. Täiesti soovitan seda raamatut ja kindlasti mitte ainult lastele. 

Malemängu tunnete virvarr

13./153. Malenovell. Tunnete virvarr
Sari: Loomingu Raamatukogu kuldsari 34 
Autor: Stefan Zweig
Tõlkija: Nigol Andresen, Tiiu Relve
Kirjastus: Kultuurileht 2025
116lk./3486lk./36901lk.

Lugemise väljakutse 2025: 11. 2025.aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud raamat

See raamat sisaldab kahte erinevat lugu. Üks räägib mõistuse lagunemisest, teine tunnete segadusest. „Malenovell“ on lugu sellest, kuidas üks mees üritab ellu jääda üksinduses ja vaimse surve all. Ta leiab pääsetee malest, mängides iseenda vastu. See kõlab geniaalselt, aga muutub õudseks, sest inimene ei ole loodud elama ainult oma peas. Mäng, mis alguses tundub pääsemisena, muutub lõksuks. See on malepartii, kus iga käik viib veidi lähemale hullusele. „Tunnete virvarr“ räägib nooruspõlve kogemusest, sellest, kuidas noormees sattus segadusse ühe õppejõu pärast ja kuidas see kohtumine raputas teda kogu eluks. Lugu pole skandaalne, pigem vaikne ja valus. Keeruline on mõista iseennast, kui tunded ja mõistus hakkavad eri suundades tirima. Malenovell meeldis väga, aga Tunnete virvarr oli minu jaoks liiga pikk ja aeglaselt lohisev ning mingit lõpu ohood ei tekkinud.