Mees, arvuti või libahunt?

20./95. Libahundi printsiip

Autor: Clifford D. Simak

Tõlkija: Lennart Lepajõe

Kirjastus: Kupar 1997

230lk/4427lk./22923lk.

Ulmekirjanduse väljakutse jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Ärkad üles ega tea mitte midagi. Seda, kes sa oled, kust sa tulid, milline on sinu minevik või mis sind ees ootab. Sa ei tunne isegi iseennast ära. Mälulünk on täielik. Ja ka teised ei tea sinust suurt midagi. Teatakse vaid, et sind leiti ühest kaugest maailmast, kapslisse suletuna, ja toodi Maale, sest tundus, et oled sealt pärit. Kas sind saadeti, päästeti või sattusid sa sinna kogemata – see jääb esialgu saladuseks. Ka see, kui kaua sa oled universumis ringi triivinud, on teadmata. Sa otsustad võtta endale nime: Andrew Blake. Nimi, mis kõlab inimeselikult, kuid mis ei anna sulle endast ikkagi mingit selgust, sest sul pole aimugi, mis su tegelik nimi on, või kas sul üldse neme on. Tundub, nagu oleksid inimene – keha ja käitumise poolest – kuid midagi jääb puudu või on üle. Ja siis hakkabki selguma: sinus elab veel midagi. Midagi täiesti võõrast. Midagi, mis ei ole inimene.

Andrew saab peagi aru, et tema kehas on veel kaks iseseisvat külalist: üks on kummaline bioloogiline arvuti, justkui elus masin, mis oskab mõelda ja otsustada; teine aga metsik, instinktipõhine hundilaadne olevus, keda ei ohja mõistus ega empaatia. Need kaks pole lihtsalt passiivsed kaaslased – nad võtavad aeg-ajalt Andrew keha üle ja tegutsevad iseseisvalt. Ta ei saa neid kontrollida. Ja mis kõige hullem – ta ei tea ette, millal see juhtub. Selline olukord ajab segadusse mitte ainult teda ennast, vaid ka kõiki teisi tema ümber. Ja inimesed kipuvad kartma kõike, mis on tundmatu ja arusaamatu. Ning hirm paneb tegutsema. Esimene reaktsioon on sageli rünnak, alles hiljem hakatakse analüüsima. Ja kui sinus elavad võõrad olendid, siis võib sellest segadusest kergesti saada ka oht. Samas ei ole maailm ainult vaenulik. Andrews satub kokku ka lahkete ja mõistvate tegelastega. Inimestega, kes ei hinda ainult välimuse või päritolu järgi, vaid üritavad mõista sügavamat olemust. 

Üks ägedamaid asju loos olid kindlasti need nutikad majad. Kujuta ette: maja, mis hoolitseb su eest, märkab su vajadusi, valmistab su soovide järgi toitu ja teeb ära kõik kodutööd – ning seda kõike ilma igasuguse virisemise või rahalise tasu vajaduseta. Jah, nad isegi lendasid, mis tundus küll veidi ulmeline, kuid samas sobis sellesse maailma suurepäraselt. See idee koduabilisest, kes su elu lihtsamaks teeb, oli väga sümpaatne. Ja siis olid veel haldjad. Mitte klassikalised muinasjutuhaldjad, vaid tulnukad – intelligentsed olendid kusagilt mujalt, kes olid kunagi Maale tulnud, jäänud siia elama ja nüüd lootmas inimeste abile. Nad olid huvitavad tegelased – natuke nagu pagulased, kes pole päris omaks saanud, kuid kes on olemas ja tahavad lihtsalt hakkama saada, oodates, et neid heast tahtest toidetakse. 

Kokkuvõttes oli see raamat nauditav, põimusid omavahel mitmed kihid: psühholoogiline süvitsiminek identiteedi otsingutesse, põnevus, ettearvamatus, tulevikutehnoloogiad ja ulmeline maailm. Soovitan neile, kes armastavad põnevat ulmet, kus on nii sisekaemust kui ka seiklusi, tulevikunägemusi ja moraalseid dilemmasid. 

ChatGPT-l palusin joonistada sellele raamatule illustratsiooni. 

Tuled öös

19./94. Öine tuli

Sari: Uurija Renée Ballard 3

Autor: Michael Connelly 

Tõlkija: Evi Eiche 

Kirjastus: Helios 2025

463lk./ 4197lk./ 22693lk.

See sari läheb mu arust järjest paremaks. Esimene osa tundus tagantjärele kõige nõrgem. Öine tuli on teine osa Renée Ballardi ja Harry Boschi ühisest uurimisest ning tundub, et nüüd on need tegelased ja nende omavaheline dünaamika paika loksunud. Kirjaniku otsus saata Renée esimene paarimees pensionile ja tuua mängu Bosch, tema teise sarja peategelane, oli igati õige. See töötab. Bosch on küll pensionil, aga mitte elust ega õiglusest loobunud ja Renée on endiselt öötööline, kes oma ametit väga tõsiselt võtab. Mulle meeldib see stiil, et ühes raamatus on korraga mitu uurimist. Mitte lihtsalt paralleelsed lood, vaid erineva raskusastme ja sisetempoga juhtumid, mis võivad lõpuks põimuda, või siis mitte põimuda. See annab loole kihilisust ja ei lase tegevusel seista. Koos lahendavad mingit vana mitukümmend aastat lahenduseta jäänud asja. Bosch ajab mingit oma juhtumit. Renée tegeleb uue päevakajalise asjaga, lisaks veel paar väiksemat juhtumit, mis aitavad näidata, et ta ikka teeb oma tööd ka, mitte ei aja ainult omal käel saladusi taga. Autor on suutnud selle kõik hästi tasakaalu panna. Ei teki tunnet, et mõni liin on sinna lihtsalt mahu pärast pandud. Raamat on küll üsna mahukas, aga kiiresti loetav, kiiremini kui mõnd teist poole õhemat raamatut. Dialoogi on palju. Connelly kirjutab nii, et lugejal on lihtne asjaga kaasas olla ning lood ei lähe omavahel lugedes segi, kõik on piisavalt selgelt eristatud. Keelekasutus on ladus, jutustamine sujuv. Ei pane tähelegi, kui raamat juba läbi. Tegemist on psühholoogiliselt läbi mõeldud lugudega. Soovitan neile, kes tahavad kuritegude käsitlemisel vaheldust. Midagi, kus on mitu tasandit, mitu lugu ühes. Ootan, et järgmised osad ka tõlgitakse. Inglise keeles on veel kolm raamatut ilmunud, seega on, mida oodata. 

Sandaalid kõrgseltskonnas lõppesid mõrvaga!

18./93. Mõrv kõrgseltskonnas

Sari: Bunburry muhekrimisari 6

Autor: Helena Marchmont 

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025

117lk./ 3734lk./ 22230lk.

Mis see küll olla võiks, mis paneb paadunud suurlinlase ometi kord tulema maakohta Alfiele külla? Eks ikka kõrgseltskonna pidu tunnustatud näitlejate auks, keda Oscar fännab. Ja ta tuleb ning mehed lähevad peole, kus toimub nii mõnedki intriigid nagu ühes kõrgseltskonnas oodata on ning asi lõppeb mõrvaga nagu raamatu pealkiri lubab või ikka ei ole mõrva, sest mine neid näitlejaid tea. Igatahes mehed ei saa üksinda lahenduse leidmisega hakkama ning kaks vanadaami peavad asja ise käsile võtma ning ennast peojärgselt häärberisse sisse smuugeldama. Muidugi on selle mõrvalahenduse käigus ju möödaminnes ka kuulsate näitlejate nägemine üks oluline argument. Igatahes see lugu saab lahenduse. Aga kas ka Alfie armuelu või läheb see hoopistükkis tunduvalt keerulisemaks kui olla kõrgseltskonnas, kus alkohol ja flirtimine on kohustuslikud komponendid? Nüüd pole muud, kui järgmisi osi jälle oodata, täitsa mõnus muhekrimi sari. 

Kumb võidab, kas pimedus või valgus?

17./92. Meremaa võlur

Sari: Meremaa triloogia I 

Sari: Merlini raamatukogu 1

Autor: Ursula K. Le Guin

Tõlkija: Krista Kaer

Kirjastus: Kunst 1994

158lk./3617lk./ 22113lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

Meremaa võlur on fantaasiaromaani esimene osa, mis viib muinasjutulise maailmaga saarestikuriiki nimega Meremaa. Peategelaseks on poiss nimega Ged, kes sünnib Gonti saarel ja kellel on juba lapsena märgata erilist andekust maagia alal. Tema tee viib teda võlurite kooli, kus ta saab küll palju teadmisi ja oskusi, kuid õppetund, mis kujundab temast tõelise võluri, tuleb väljastpoolt kooliseinu. Ged peab silmitsi seisma olendiga, mille ta ise on kogemata valla päästnud – varjuga, mis kehastab tema enda varjukülgi. See rännak, millele Ged asub, ei ole ainult füüsiline, vaid ennekõike sisemine – küpsemise, mõistmise ja tasakaalu leidmise tee.

Le Guin kirjutab lihtsas, aga sügavas stiilis. Tema loodud maailm on usutav, detailiderikas ja filosoofiline. Eriti see, kuidas ta käsitleb võimu, vastutuse ja iseenda tundmaõppimise teemasid. Kuigi tegemist on fantaasiakirjandusega, puudutab raamat väga üldinimlikke küsimusi – kes ma olen, kuidas ma saan paremaks ja mida tähendab olla vaba. Ged ei ole tüüpiline kangelane. Ta eksib, ta on uhke ja teeb vigu, kuid just seetõttu on ta veenev ja inimlik. Lugu kulgeb rahulikult, kuid haarab tasapisi endasse. See pole kiire ja pingeline seiklus, vaid pigem mõtlik ja kasvamise lugu. Kulgemise raamat. Ka minu raamatu lugemine kulges pikalt. Nüüd soojal ajal on mul alati igaks juhuks mõni väike raamat kotis, mida siis väljas olles vajadusel lugeda mõne elehekülje kaupa ja samas mitmeid päevi üldse mitte kätte võtta. Seega õnnestuski mul seda väikest raamatukest lugeda tervelt kuu aega. Tegelikult ma olen seda lugu juba kümme aastat tagasi lugenud kui ilmus Varrakult suur Meremaa triloogia esimene raamat, aga ega ma enam detaile hästi ei mäletanud, sai nüüd ära värskendatud. Merlini raamatukogu raamatuid on mul veel üsna mitmeid raamaturiiulis ootel, parajad pisikesed kaasas kandmiseks. 

 

Psühhopaatide raamat

16./91. Kinnimõistetu

Autor: Sebastian Fitzek

Tõlkija: Kaari Antzon 

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat)

293lk./3459lk./21955lk.

Lugemise väljakutse 2025: 13. Raamat Šveitsi, Saksa või Austria autorilt

See raamat tahab nüüd küll natuke laagerdumist enne, kui selle kohta midagi väga selget kirja panna. Esimene tunne pärast lugemist on lihtsalt see, et see oli üks väga verine psühhopaatide maailma lugu. Ja mitte ainult osa tegelasi ei olnud psühhopaadid, vaid mul tekkis vahepeal tunne, et ka autor elab omaenda psühhopaatlust välja kirjutamisega. Ning kui keegi suudab selle raamatu lõpuni lugeda, siis... noh, ega ta ise ka vist päris ilma psühhopaatluse poole kalduvuseta pole. Nii, et kõik kolm psühhopaadi astet olid esindatud. Esimene - see, kes teeb. Teine - see, kes fantaseerib ja kirja paneb. Kolmas - see, kes loeb ja kaasa elab. Tunnistan, et mina lugesin läbi ja seega kvalifitseerun sinna kolmandasse tasemesse. Tavaliselt öeldakse mõne raamatu kohta, et nõrganärvilistele ei soovita. Selle raamatu puhul peaks vist hoiatama, et isegi tugevanärvilistele mitte. Ainult neile, kellel närvid üldse puuduvad. Kui Fitzeki varasemad raamatud olid põnevad ja jah, verised ka, siis see läheb mitu sammu kaugemale. See on psühhopaatiline, psühholoogiline, verine, õõvastav. Samas ka muidugi ülipõnev ja pingeline. Pidevalt midagi ootamatut toimumas. Eriti lõpp! Just see lõpp oli see, mis selle raamatu lõpuks ikkagi heaks tegi. Seal oli mitu sellist käänakut, mida mitte kuidagi ei osanud ette aimata. Täiesti ootamatu ja kuidagi ei osanud selle peale tullagi ja seda mitte vaid ühes liinis. 

Aga ausalt öeldes on hakanud kriminaalromaanides viimasel ajal natuke liiga tihti välja ilmuma lastevastane vägivald. Piinamine, tapmine, julmus... Selle raamatu puhul oli seda kõike eriti palju. Ja lisaks veel see taustalugu, kuidas mõnest inimesest kasvatakse psühhopaate, et tee teistele, mida sulle on tehtud, ja vali ohvriteks need, kes on sinust nõrgemad. Nagu sa isegi olid kunagi ohver endast tugevamale. Vahepeal tekkis muidugi tunne, et need sündmused ei saa küll päris reaalsed olla. Selliste vigastustega inimene ei kõnni enam ringi, ei rabele ega peksle. Tõenäolisem oleks, et ta oleks juba ammu koomas. Aga eks kõik võib vist võimalik siiski olla. Lugu ise keerleb ümber aasta eest kadunuks jäänud 6-aastase Maxi. Kahtlus langeb lapsetapjale Guido Tramnitzile, kes viibib psühhiaatriahaiglas ja on juba kahe lapse mõrva üles tunnistanud. Ta on näidanud ka nende piinatud surnukehade asukoha kätte, nautides perekondade reaktsiooni. Maxi kohta aga ei ütle ta midagi. Poisi isa, meeleheitel ja valmis tegema ükskõik mida, et poja saatus teada saada, laseb end viia valenime ja võltsitud haiguslooga samasse kinnipidamisasutusse. 

Kokkuvõttes - kas soovitan seda raamatut?  Kui sulle meeldivad väga tumedad, verised ja psühholoogiliselt häirivad lood, siis kindlasti. Aga kui otsid midagi, mis pärast lugemist rahulikku und lubaks... siis pigem mitte. Aga ise plaanin ikka järgmise sama autori raamatu kindlasti ka lugemisse võtta ja midagi on vist veel varasemalt ilmunutest mul lugemata. 

 

Ettevaatust! Taas üks uppunu leitud järvest!

15./90. Oheru järve vesikupud

Sari: Karavani detektiivi lood 3

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

191lk./3166lk./21662lk.

Kolmandas loos on detektiiv Aadi Lumiste nii ohvri kui ka uurija rollis, sest oma karavaniga Oheru metsajärve äärde puhkama sõites varastatakse noormehelt nutiprillid ja -kell ning tagatipuks leiab ta pooljuhuslikult laiba, mille surma asjaolusid tuleb tal endal ka uurima hakata. 

Eesti krimiga peab ikka kursis olema, eriti kui on hakatud sarja juba lugema. Ira Teveri lood meeldisid mulle tunduvalt enam, aga tundub, et kirjanik on Ira ära pensionile saatnud ja tema lugusid enam ei kirjuta. Karavani detektiivi juures tekib mul kõige enam tõrge just selle sisse kirjutatud hüper super kübermaailma ja tehistaibu kasutamise osas, sest paraku annab tunda, et see maailm käib ikka kirjanikul üle pea. Laip muidugi oli ja Aadi ta sealt järvest leidis ning lõpuks ka asjaolud ära mõistatas. Üldiselt mu jaoks oli veidi mitteusutav see lugu ja mitte ainult küberosa tõttu, vaid ka inimeste käitumise poolne osa. Aga kes tahab lugeda Eestimaist kodukootud lihtsat aeglase tempoga krimilugu, siis võib neid karavani detektiivi lugusid lugeda küll, ega nad nii kehvad ka pole, sellised koolipoisi kolmele kirjutatud lood.  

Armastuslugu

14./89.  Värvide sosinad

Autor: Mart Sander

Kirjastus: LiteRarity 2024

211lk./ 2975lk./21471lk.

Armastuslugude väljakutse 2025 veebruar: Eesti autori armastuslugu

Kaks Eesti kunstnikku. Itaalia salapärane mägiloss. Saladus. Armastus. Kaks reaalset inimest Eesti ajaloost ja lugu, mis on väljamõeldud. Kuid võib olla ei ole ka. Aeg, mil puudus sotsiaalmeedia ja igast olukorrast ei ole tunnistajaid, kes või mis oleks jõudnud ka meie päevadesse. Igatahes need kaks kunstnikku elasid ühel ja samal ajal. Nad viibisid Itaalias ka samal aastal, aga kas nad kohtusid, kas nende vahel lõi põlema armastus esimesest silmapilgust ning kas nad lahendasid salapärase loo Itaalias? Armastusloo, sest armastus ei küsi rahvust, salapärased lood juhtuvad igas riigis, iga rahvuse juures. Kui Köleri elulooga olen veidi tuttav, mõned aastad tagasi lugesin raamatut temast, siis Julie Hageni nime olen küll kuulnud, aga tema eluloost ei teadnud midagi. Raamatu lõpus on päris teada faktid mõlema eluloost, mitte enam fabritseeritud oletuslik armastuslugu. Mulle Mart Sanderi jutustusstiil ja fantaasia üldiselt meeldivad ja ka see raamat oli väike mõnus vahepala krimidele ja ulmele.  

Hall muinasjutt

13./88. Värvivargad

Autor: Eric A. Johnson 

Tõlkija: Arvi Jürviste

Kirjastus: Koolibri 1996

48lk./2764lk./ 21260lk.

See on tegelikult tirelraamat. Ühel pool eesti keelne jutt ja selle vastu teiselt poolt ingliskeelne sama jutt. Mina lugesin vaid poole raamatust, eesti keelse poole. Autor on ameeriklane, kes viibis 1983. aastal üliõpilasena Leningradis ja sai aru, mida kujutas endast NSVL. Hiljem oli ta mitmes teises paigas, ka Eestis. Eestis on ta olnud korduvalt, isegi natuke aega siin elanud. Jutt on kirjutatud 1993. aastal. Autor ise ütleb, et kuidas selgitada kurjust inimesele, kes seda ise näinud ei ole? Tema leidis, et kõige lihtsam on seda teha läbi muinasjutu, kus kõik on veel kordades võimendatud. Nii sündiski hall muinasjutt, sest autorile tundus elu nõukogude Eestis väga hallina, nii ruumiliselt kui inimeste sisemuselt. Kuid ta on rahul, et eesti inimestes siiski säilisid sisemuses värvid ning need lõid õitsele nagu ka jutus. Raamatu lõpus on autor selgitanud, miks ja kuidas see muinasjutt sündis ja millest ta mingeid inspiratsioone sai. Lugu ise siis ühes saarest, Saare Maast, mille vallutab hall Piiskop koos oma käsilaste, värvivaraste, pungaõgijate ja teistega. Värvid kaovad, päike kaob, elu käib vaid kindla diktatuuri alusel, lapsed unustavad värvide nimedki, nad pole kunagi näinud lilli. Saar on ümbritsetud okastraadiga, randa minek on rangelt keelatud, toit on talongide alusel, ühtegi kriitikat teha ei tohi, siis see inimene kohe kaob. Lubatud on ainult üks värv - punane, aga sellel on juures vere lõhn ja räägitakse, et kõik punane on värvitud vangide verega. Lugu räägib väikesest tüdrukust, kelle nimi on Lill ja tema vanaemast, kellega koos ta elab, sest tüdruku ema on surnud ja isa viidi minema, kuna ta rääkis kõigile, kuidas ta naine enne sünnitust nägi peaväljakul lille, mis ajas ennast läbi tsemendivälja. Täitsa hästi kirjutatud lugu, sattusin juhuslikult sellele kui otsisin sügiseks värvide teemaks jutte hallist värvist. 

 
 

Noorte kukkede seiklus

12./87. Nutivaba

Sari: Tänapäev noorsooromaan  

Autor: Hugo Vaher 

Kirjastus: Tänapäev 2025

179lk./2716lk./21212lk. 

Eesti Raamat 2025 väljakutse: Eesti noortekirjandus

Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2024. aastal korraldatud noorteromaani võistluse esikohatöö. Ma ei oskagi öelda, mida täpselt sellest raamatust arvata. Üldiselt pani tundma, et ma vist ikka ei ole enam noor ja ma ei saa võrrelda oma põlvkonna noori tänapäeva põlvkonna omadega. Kohati oli see raamat naljaks, aga ma ei oskagi nüüd öelda, kas naljakas sellepärast, et oligi naljakas või sellepärast, et tuli mõte, kui lollid ikka võivad need noored tänapäeval olla. Üle vindi keeratud lugu oli nüüd kohe kindlasti, sest vaatamata kõigele, ma ei usu, et kõik maamajapidamised, nii vähe kui neid loosse sattus omasid meest, kes kohe püss käes ilma pikemalt uurimata välja jooksid ja mõned ka paugutama kukkusid. Ma ikka olen ka vahel maaelamistesse sattunud ja seal küll pole kohe püssiga vastu võetud. Aga nojah, ma pole noor nolk koos kahe imeliku kaaslasega olnud ju ka. Peategelasteks siis üks 18 ja kaks 17-aastast. Üks bemmivend, üks punase harjaga punkar ja üks koerakostüümis furry-curious kutt. Sõidavad siis esimese pruudiga teise Eesti otsa kohtuma ja suhet parandama ning teel satuvad igasugustesse sekeldustesse ning kohtuvad erinevate kohalike elanikega. Lõpupuänt on  ikka ka. Ja isegi osa aega õnnestub neil nutivabalt mööda saata ja päris eluga kohtuda nii metsas kui maal. Pigem poistele ja sellistele teismeeas või natuke peale seda. Minuga päris ei haakunud see raamat, ju ma lihtsalt liiga vana juba. 

Uus nakkushaigus! Tunded.

11./86.  Nakkavad tunded

Autor: Anna Peltola

Tõlkijad: Ülle Tarum, Sander Liivak

Kirjastus: Hea Lugu 2025

208lk./2537lk./ 21033lk.

Selles raamatus pettusin, ei saanud midagi uut teada. Raamatu oleks saanud nii kolmandikus mahus avaldada ja ikka oleks kõik öeldud saanud. Autor lihtsalt nämmutas ja nämmutas pikalt ühte ja sama asja ning siis mingil hetkel tuli taas sama asja juurde tagasi ja hakkas taas otsast pihta. See, et tunded nakkavad pole vist kellelegi üllatuseks, oleme vist kõik kogenud, kuidas teise halb tuju suudab ka meie tuju ära rikkuda ja kuidas teise rõõm paneb ka meid naerma ja rõõmustama. Mida lähedasem inimene, seda tugevam mõju, samas aga suudab näiteks ühe sportlase võidurõõm olla rõõmuks väga paljudele inimestele. Ning massipsühhoosi kuidas massides tunded võimenduvad, oleme ka näinud. Ning halb kipub ikka palju enam ja kiiremini võimenduma kui hea. Ühesõnaga, kes natukegi psühholoogiast teadmisi omab või on veidikenegi elukogenud, sellele see raamat küll eriti midagi ei paku, kahjuks. Eks veidi paneb lihtsalt neile asjadele mõtlema ja endakeskis arutlema, kas ma olen alati osanud õigesti käituda, osanud vahel mõnes olukorras oma tundeid ja tuju hoida, et mitte teiste emotsioonide ülekandumise läbi ise kannatada. Ja teada, mida emotsionaalsem inimene, seda kergemalt ta teiste tujusid ning tundeid üle võtab ja läbi elab. Selles suhtes on hea olla veidi emotsioonitu, siis ei liigu ka enda tunded nii kergesti teisi inimesi vallutama. Võib lugeda, aga ega eriti midagi uut ja põrutavat küll teada ei saa.  

Elvas toimub robotite rünnak!

10./85. Tondilatern

Sari: Teaduse kaardivägi  

Autor: Joel Jans

Kirjastus: Lummur OÜ 2019

262lk./2329lk./20825lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Reelika Raimet soovitab

Ei olnud minu jaoks kõige parem raamat. Lõpp läks liiga küborgiliseks ja veriseks kätte ära. Aga nagu autorgi nimetas, see on pigem poistekas, seega ma ei ole päris õiges soos ja vanuses, et seda raamatut nautida. Ma kuidagi üldse ei haakunud selle raamatuga, samas polnud ka selline, et viskaks käest ära ja jätaks pooleli. Gümnaasiumipoiss ehitab öösel unes mingit masinat, tüdruk ilmub kooli üleni roosas ja roosade juustega, parm tuiab mööda linna ringi, mingi salapärane vari jälitab poissi ja siis läheb ebareaalne ja verine maailmadevaheline võitlus pihta. Kes on kes ja millisest maailmast ja mis on nende eesmärgid. Ja kõik see toimub väikeses ja rahulikus Elvas. Õnneks on tegemist ulmega ja Elva eksisteerib endiselt meie maailmas ilusti tervelt alles. Mina soovitaks teismelistele poistele, teiste osas ma pole nii kindel. Igatahes teised sama autori raamatud on mulle palju rohkem meeldinud, seekordne polnud lihtsalt minu maitse. 

 

Mitte lugeda tühja kõhuga!

9./84. Unustatud kokaraamat

Autor: Christoffer Holst 

Tõlkija: Kadri Okas

Kirjastus: Eesti Raamat 2024

336lk./2067lk./ 20563lk.

Lugemise väljakutse 2025: 26. Raamat, mille lugemiseks said inspiratsiooni (otseselt või kaudselt) mõnest raadiosaatest.

Ühe perekonna saladuste ja mõistatuste lugu koos suure hulga toidu temaatikaga. Raamatut läbib ka küsimus, kas alkoholismil võib olla geneetiline soodumus. Max, hinnatud restoranikriitik, lastakse ootamatult töölt lahti ja ka ta tädil, kelle juures ta elab, saab tema purjutamistest villand ning viskab mehe välja. Kolmekümne kahe aastaselt (vanus, mida ehk liigagi selle loo jooksul toonitatakse) leiab mees ennast rahatult, töötult ja perspektiivitult. Tädi annab küll pooleks aastaks talle uue elukoha leidmiseni võimaluse elada oma ateljees, mis on perekonna pärandus. Sealt leiab ta isekirjutatud retseptikogu. Tundub, et see võiks olla Maxi ema oma, kes kadus teadmatult kui Max oli imik. Keegi ei tea, mis sai temast. Raamatus ongi kaks paralleelset jutustust. Maxi lugu olevikus ning tema ema elu aastal 1989, aasta enne Maxi sündimist. Kas ja mil määral need lood lõpuks kokku jõuavad, peab raamatust endast lugema. Millised saladused sellega on seotud ning kas neid õnnestub lahendada. Raamat oli pigem suhetest ja eluolust, kuigi see on liigitatud krimiraamatute hulka. Seda krimilugu või siis selle uurimist oli ikka ääretult vähe selles loos. Minu jaoks jäi see täiesti tagaplaanile, peamised olid ikka ühe elusihita mehe endaleidmise lugu ja erinevad suhted inimestel omavahel, sealhulgas perekondlikud ja armastuse ning suhted toitu ja alkoholi ning erinevad sõltuvused. Näljasena ei tasu eriti seda raamatut lugeda, sest pidevalt hüppavad erinevad toidud ja söömine ette, see on üks peamine tegevus selle raamatu jooksul. Loetav raamat, aga midagi nüüd väga põnevat ei olnud, tema saarestikumõrvade raamatud meeldisid mulle ikka hulga enam. 

 

Kas usklikkus on alati süütuse tagatis?

8./83. Surmatoov pihtimus

Sari: Cherringhami mõistatused 10  

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards 

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025

136lk./1731lk./20227lk.

Juba kümnes raamat sarjast, ainult 37 raamatut veel. Kerged kiired lugemised, sobivad hästi õhtul enne magama jäämist lõõgastuseks. Ei ole liiga pingelised ega verised, hästi muhedad. Ja peategelased on ka muhedad ja sümpaatsed. Selles osas siis taas religiooni valdkonda minek. Ülestõusmispühade ajal leiab kohalik preester isa Byrne ootamatult oma otsa. Kas on tegu südamerabandusega jooksu ajal nagu politsei kirja paneb? Tema surma asjaolud äratavad ta sõbras kahtlust ning varsti asuvadki Jack ja Sarah seda uurima. Pihisaladused on salastatud, aga kas pihiisadel võib endil olla ka saladusi, mis päevavalgust ei kannata? Kes tegelikult oli see "lendav isa", kes tegeles aktiivselt maratonijooksmise ja heategevuseks raha kogumisega? Kas kõik oli ikka nii, nagu välja paistis või elas mees kahekordset elu? Kas tegemist oli terviserikke või hoopis mõrvaga? Sarjas on tugevamaid ja nõrgemaid raamatuid, seekordne oli veidi üle keskmise, üks paras sasipundar, mille siis Jack ja Sarah ülesharutasid.  

Hoia eemale Neetud saarest!

7./82. See mis tuikab su veres

Sari: Mardus  

Autor: Veiko Belials 

Kirjastus: Salasõna 2005

187lk./1595lk./20091lk.

Ulmekirjanduse väljakutse  2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Seda raamatut alustades tekkis mul üsna kiiresti segadus. Ma teadsinn, et ma ei ole seda raamatut lugenud. Ma teadsin, et ma olen seda lugu lugenud. Kui ma ei ole seda raamatut lugenud, kuidas siis ma saan olla sellest loost teadlik ja seda lugenud? Kui alguses võiski olla, et äkki olen midagi sarnast lugenud, siis poole lehekülje pealt olin kindel, et olen lugenud seda ja täpselt seda. Aga ma ju ei ole lugenud seda raamatut? Või ma eksin? Kus siis nüüd mu mälu siis alt veab? Ei jäänud muud üle, läksin kontrollima. Hea, et blogi pean, sain selgust. Ma tõesti ei olnud seda raamatut lugenud. Aga ma olin lugenud raamatut "Helesiniste liivade laul" ja selle juurde olin kirjutanud, et mulle meeldis kõige enam Yamura mustad sambad koos järjelooga Neli, mis varjul. Selles raamatus siis läksid Cassili lood veel edasi ja kuna ma enam kõiki detaile ei mäletanud ning eelmise raamatu juures oli kirjas, et need esimesed kaks lugu mulle meeldisid, siis lugesin ikka terve raamatu läbi, ka need kaks esimest lugu. Muidu ma ei loe kunagi midagi kaks korda, sest mulle meeldib avastada uut. Olen rahul, et ei jäänud pidama selle esialgse kõhkluse juurde, et olen juba lugenud, jätan vahele. Raamat vääris kindlasti tervikuna lugemist. Lugu ise on seikluslik, mõõdukalt realistlik ja see mõõdukas realism on täpselt see, mis mulle ulmekirjanduse juures kõige paremini sobib. Fantaasia võib olla kui ulmeline tahes, aga kui selles on äratuntavad elemendid pärismaailmast, muutub lugu usutavaks ja ka palju kaasahaaravamaks. Lugemine läks kiiresti, muudkui ootasid, mis nüüd järgmisena juhtuma hakkab. Mõnes kohas läks isegi veidi kõhedaks. Tegemist oli ju ikkagi õudusfantaasia raamatuga. Õudne ei hakanud mul siiski, aga raamatutegelastel hakkas ikka küll. Seega oligi õudusfantaasia. Tegelased olid värvikad, ühel ja samal ajal nii usutavad kui usutamatud. Põnevust jagus piisavalt ja fantaasiaosad olid kirjeldatud nii elavalt, et võisin neid deemoneid ja varjualuseid olendeid vaimusilmas päriselt näha. Mulle meeldis. 

Lumivalge lumekass

6./81. Lumekass

Autor: Junko Oyama 

Tõlkija: Maarja Jaanits

Kirjastus: Tänapäev 2024

199lk./1408lk./19904lk.

Lugemise väljakutse grupp 10: Jaapani kirjaniku raamat

Väga sümpaatne raamat, mille lugemine oli tõeliselt nauditav. Tekst oli mõnusalt ladus, lihtne jälgida ning emotsionaalselt haarav. Siiski ei olnud tegu ainult kerge meelelahutusega, sest autor puudutab mitmeid teravaid ja mõtlemapanevaid teemasid, tehes seda läbi ühe valge kassi pilgu. Just see vaatenurk muudab raamatu eriliseks ja mõnevõrra filosoofiliseks. Inimesed ei käitu alati mõistlikult ning kass, kes neid jälgib, suudab selle välja tuua ausalt. Seejuures ei ole tegemist tüüpilise kassiga, kes peab end inimesest tähtsamaks. Vastupidi, see kass armastab oma perenaist siiralt ja sügavalt ning ei pea teda oma teenijaks, vaid kalliks olendiks, keda tuleb mõista ja hoida. Raamat köitis algusest peale. Oli huvitav jälgida, kuidas lugu areneb ja millised pöörded loos veel ees ootavad. Lugemine edenes kiiresti ja pani tahtma teada, mis saab edasi. Raamatut oli tõesti raske käest panna; selles oli midagi nähtamatut, mis tõmbas ja hoidis. Soovitan seda raamatut soojalt ka neile, kes muidu kasside vastu suurt huvi ei tunne. Julgen soovitada, sest kuigi mul kunagi väga ammu lapsepõlves kord oli kass, siis üldiselt olen kassidekauge inimene, kes kõnnib omapead, mitte koos kassiga ega kassi järel. See pole raamat ainult kassidest, vaid armastusest, hoolimisest ja eneseohverdamisest. Peategelaseks on lumivalge kass, kelle elu muutub, kui ta kohtub tüdrukuga, kes ta päästab. Kass armastab oma päästjat nii väga, et on valmis loobuma osast oma elust, et temale head teha. Nimelt saavad kassid oma kümnendal eluaastal erilise võime. Tamao saab võimaluse korraks muutuda inimeseks. See valge kass kasutab seda võimalust mitte iseenda, vaid oma perenaise hüvanguks, isegi kui saab teada, et see lühendab tema elu märgatavalt. Tegu on liigutava ja sügava looga, mis räägib kiindumusest, tänutundest ning suuremeelsusest. 

 

Mälestused on elavad

5./80. Elame veel! Hans Alver juuniori päevik Siberi küüditamisajast 1941–1949

Autor: Hans Alver

koostaja ja toimetaja: Olev Liivik 

Kirjastus: Eesti Mälu Instituut 2025

254lk./ 1209lk./ 19705lk.

 

See on nüüd üks eriline raamat, lugemine, minu jaoks. Ma olen küll sattunud lugema mõningaid raamatuid küüditamisest ka varem, aga kohe kindlasti ei ole need raamatud minu valikus, kui ma otsin omale lugemist. Aga nii kui ma kuulsin, et see raamat ilmub, siis koheselt tahtsin seda lugeda. Miks? Sest kui need inimesed, kellest on juttu, on sulle olulised, sa tundsid neid hästi, aga samas sa ei tea detailselt nende minevikku, mida nad pidid läbi elama, siis on tahtmine rohkem teada saada. Hans Alver juuniori, päeviku autorit ma tundsin ja teadsin, aga see, mis mida selle perekonnaga sidus oli Halja Alver, autori õde, kes oli samuti küüditatud ja kellest on selles päevikus palju juttu. Minu jaoks tädi Halja, mu ema üks parimatest sõbrannadest ajast, kui Halja oli tagasi Eestis. Kuna me elasime mu varajase lapsepõlve ühe hoovi peal, siis ta oli mu lapsepõlve lahutamatu osa. Hiljem elasime küll erinevates kohtades, aga samas linnas, seega sai ikka üsna palju kohtutud. Ma teadsin, kes oli ta isa (Haapsalu legendaarne linnapea) ja, et ta oli küüditatud, aga ega sellest ei räägitud. Eriti veel lapsele ning nõukogude ajal. Ema kindlasti teadis rohkem, aga nüüd pole neid kumbagi enam elavate hulgas. Seetõttu on hea, kui tulevad välja otsesed allikad sellest ajast. Ma ei tea, kui huvitav on seda lugeda inimesel, kelle jaoks pole isiklikku sidet nende inimestega, sest suures osas päevik räägib tol hetkel kõige olulisematest asjadest - söögist ja tööst. Raskest tööst, sest ilma tööta, ilma nende väheste rahadeta ei olnud süüa saada. Näljast ja külmast samuti. Sest need olidki peamised sel ajajärgul. Samas on ära märgitud alati kõigi sünnipäevade ja jõulude pidamised, sest need olid erilisemad päevad ja ikka üritati vähemalt nendelgi päevadel hoida alles sidet oma varasema eluga. Ikka üritati neil päevadel süüa paremini ja olla rõõmsad. Mind pani naeratama need kohad, kus Hans siunas oma õde, et see on kasvanud metsikuks ja lootis, et varasemast kasvatusest jääks midagigi alles. Hans ise oli minu jaoks kuni oma elu lõpuni alati väljapeetud ja viisakas härrasmees. Hiljem sain aru, et see oli tema kodune kasvatus, mis ta selliseks muutis ja mida ei suutnud murda ka nõukogude võim ega karmid küüditamise aastad. Halja puhul aga mäletan, et ema ütles mitmeid kordi, et talle on jäänud külge vene maitse ja ta oli üsna vastand oma vennale, temas küll ei olnud säilinud seda Eesti aegset kasvatust enam, samas ma arvan, et eks see tuli ka veidi iseloomust. Tegelikult oli ta väga südamlik ja tugev naine, kes pigem hoolis eeskätt teistest ja seejärel alles endast. Nii palju lapsepõlve mälestusi tõi see raamat pinna peale ja need kõik on väga helged ning eelkõige teevad selle helgeks just need inimesed, kes mind lapsepõlves ümbritsesid, kes olid olulised ning tädi Halja oli kindlasti üks nendest. 

Peidetud aare

4./79. Nimetu kannike

Autor: Mart Sander 

Kirjastus: Literarity 2025

212lk./955lk./ 19451lk.

Lugemise väljakutse 2025: 37. See raamat märgiti ära ühes teises raamatus, mida hiljuti lugesin (nimeta postituses ära ka viitav raamat)

Raamat oli nimetatud teises sel aastal ilmunud Mart Sanderi raamatus Roosivõti kui varsti ilmuvat raamatut. Kui Roosivõtmes oli kolm lugu Roseni suguvõsast ajendatuna kirjutatud, siis selles raamatus oli üks pikem lugu, mis toimus ka siis Rosenite suguvõsas ja nende mõisas. Violet von Rosen arvas, et ta pole mitte keegi – vaid üks vana lossi varjudesse unustatud tüdruk hallis kleidis. Ent kõik muutub ööl, mil tema vanaisa jätab endast maha viimse ülestunnistuse – peidetud aardest, mis pidi jääma igaveseks ajaks varjatuks. Kistud süngete vandenõude, ootamatute paljastuste ja valede võrku, peab Violet lahti harutama oma perekonna mineviku saladused ning saama aru, kes on sõbrad ning kes vaenlased. Kiire, kerge lugemine, ei midagi erilist, aga igav ka ei ole. Nagu ikka on lugejale asjad muidugi veidi rohkem arusaadavad varem kui Violetile endale. Ühe õhtu lugemine või siis mahub kenasti kotti reisile minnes, raamat on väikest formaati ja üsna õhuke. Kergeks suveõhtu lugemiseks vägagi sobilik raamat. Sügavat sisu ei tasu sellest küll otsida. Sobilik täiesti ka noortele lugemiseks, seal nii seiklusi kui romantikat. Ja kunstnikuna mulle meeldib Sander vist isegi rohkem kui kirjanikuna. Vähemalt selle raamatu puhul kohe kindlasti. Tasub lugeda juba tema piltide pärast.  

 

Kui kärgseks võib kasvada üks kärgpere?

3./78. Me kõik elame siin

Autor: Jojo Moyes 

Tõlkija: Marge Paal

Kirjastus: Rahva Raamat 2025

460lk./743lk./ 19239lk.

Lugemise väljakutse 2025: 22. Üks korralik naistekas

Üks täielik hullumeelne kärgpere lugu. Nagu mesitaru kärg juba. Lila, 42. aastane naine, kahe lapse ema. Celie on kuueteistaastane teismeline oma probleemidega, Violet algklassilaps, kuid vägagi tugeva iseloomu ja iseminaga. Lila ema on surnud, kuid ka peale surma üsnagi oluline tegelane. Sest temast saab juba see kärgpere alguse, kuna Lilal on kaks isa, kasuisa ja pärisisa. Kasuisa, kes on alati olemas olnud ja pärisisa, kes on suurema aja elust kadunud olnud. Nüüd on nad olemas, mõlemad, korraga, Lila elamises ja muidugi tekitab see omajagu pingeid. Pingeid on niigi, sest Lila abikaasa, nüüd siis juba exabikaasa on kolinud natuke maad eemale teise naise juurde ja nad kasvatavad nüüd Violetiga samas koolis käivad poissi. Nii, et see kärgpere veel suureneb. Lila ei pruugi ju samuti jääda üksikuks. Ja nii see kärgpere omasoodu voogab, ühes nurgas tekkivad probleemid on varsti jõudnud ka teise otsa. Või siis sumbuvad need siiski ära, sest Lila peab ju kõigi ja kõigega hakkama saama, ta ju üks tõeline naine, või ei? Lugu oli parajalt segane, samas ei teki lugejal arusaamatust, kes on kes ja kuidas teistega seotud on. Kõik tegelased on vägagi elulised ja tõetruud. Raamatus on isegi neil pereliikmetel, kellele pole mõned tegelased iialgi suutnud andestada, võib-olla üht-teist õpetada: nii armastuse kui ka selle kohta, mida perekond tegelikult tähendab. Perekonna, armastuse, hoolimise ja paljude tähtsate väikeste asjade raamat. Loetav, aga see ei olnud nüüd minu jaoks parim tema raamat. Siiski võib soovitada neile, kellele meeldivad naistekad või kes on oma kärgperega hädas, et näha, on veel hullemaid kärgperesid maailmas. Või ei olegi nii hull kärgpere?

 

Noor või vana?

2./77. Kaksipidi pildid

Autor: Ants Juske 

Kirjastus: Kunst 2002

60lk./ 283lk./ 18779lk.

Lugemise väljakutse 2025:  7. Üks õhuke raamat on parem kui null raamatut - loe raamat, milles on kuni 100 lehekülge

Selle raamatu kohta võib küll öelda, et jah, õhuke raamat on ikka parem kui üldse mitte raamatut, aga oleks ikka tahtnud pigem korralikku paksemat raamatut. Valmistan sügiseks ette ühte koolitust optilistest illusioonidest. Kaksipidi pildid on ühed vägagi huvitavad asjad. Kaksipidi pildid on visuaalsed kujutised, mida võib vaadata kahel erineval viisil, kusjuures mõlemad tõlgendused on vaatajale loogilised ja mõistetavad. Need pildid kasutavad ära inimese tajuprotsesside mitmetähenduslikkust ning kutsuvad esile tajumoonutusi või vahelduvat tajupilti. Pilt ei ole ühene, vaid sisaldab visuaalseid vihjeid, mis võimaldavad mitut tõlgendust. Inimene ei saa mõlemat kujutist korraga näha, vaid tajub ühte ning seejärel teist; pildi tähendus vaheldub vaadates. Iga tõlgendus tundub ajutiselt stabiilne, kuid piisava aja või teadliku pingutuse järel võib kujutis vahetuda. Need pildid demonstreerivad, kuidas inimese eelnevad kogemused, ootused ja fookus mõjutavad tajutavat tulemust. Inimese aju ei tõlgenda pilti mehaaniliselt, vaid loob tähendusi sisendandmetele tuginedes. Tajukogemus on aktiivne, mitte passiivne protsess. Mitmed pildid on need, mida üks inimene näeb ühte ja teine teistpidi ja kumbki ei saa aru, kuidas teine ei näe teistmoodi. Raamatus oli veidi ka teistlaadi optilistest illusioonidest räägitud. Näiteks need, kus visuaalselt on kujutatud võimatut, kus trepist koguaeg üles minnes jõutakse hoopis alla välja või kus elevandil ühtepidi on ilusti neli jalga, samas teistpidi hoopis viis. Raamatu all oleva pildi joonistas ChatGPT näitena, aga ta on ikka väga spikerdama õppinud. 

Sind ei ole enam!

1./76. Mina olen surm

Sari: Tänapäeva noorsooromaan 

Autor: Mairi Laurik 

Kirjastus: Tänapäev 2016

223lk./ 223lk./18719lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Malle Aasmaa soovitab

Seda raamatut olen ma juba mitmel korral mõelnud lugeda. Iga kord, kui olen juhtunud lugema mõnd kiitvat arvustust, käib mõte peast läbi, et peaks ikka ise ka lugema lõpuks. Nüüd siis  jõudsin sinnamaani, et lugesin läbi. Ja peab ütlema, et täitsa hea oli. Ma usun, et noorematele lugejatele mõjub see raamat veelgi tugevamalt. Mina olen sellest noorte maailmast juba natuke kaugemale nihkunud. Ja karta on, et mu liivakell näeb pigem välja selline parempoolne kui vasakpoolne. Kuigi kõik mõtlevad ju ikka, et küll seda liivakest (aega) veel jagub. Just see illusioon kestvusest on üks neist asjadest, mis inimestel tundmuses visalt püsib. Mulle meeldis see raamatus esinev kujund kellade purunemisest ja mõranemisest. See mõte, et osadel ei ole kohe vähem aega sest, et saatus nii määras, vaid et elus juhtuvad asjad nagu haigused, õnnetused, valed valikud, võivad liivakella sees tekitada pragusid, purunemist. Aeg ei kao siis mitte loomulikult enam, vaid kell läheb ühel hetkel lihtsalt katki ja kogu sisu valgub halastamatult välja. Samas andis raamat ka lootust, et neid mõrasid on võimalik vähemalt mingil määral sisemise elujõu, tahte ja mõistmise abil parandada. Mitte kõik pole pöördumatult kadunud.

Peategelane Roomet on esmapilgul üsna tavaline poiss. Vähemalt pealtnäha. Mis teda ehk eristab, on see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid hoopis Eesti teises servas vanatädi juures. Selleni on viinud asjaolud, mis võivad mõnel puhul üsna ootamatult ja järsult tekkida. Koolis võivad suhted ja olukorrad muutuda nii teravaks ja keeruliseks, et mõistlik on minna eemale. Kohta, kus keegi sind ei tunne. Kus sa saad lihtsalt olla, ilma et sind ümbritseksid ootused või hirmud selle pärast, kes sa oled. Vahel on vaja kohta, kus saab end lihtsalt varju hoida. Roometil on üks saladus. Midagi sellist, mida ta ise ka päriselt ei mõista. Miski tema sees on teistsugune – mingi võime, mingi vägi, mis on ühtaegu hirmutav, kummaline ja seletamatu. 

Noortele soovitaks küll lugeda, ehk mõnes mõttes paneks neid veidi mõtlema elupõletamise, riskeerimise, elu ja surma peale. Noorena ju üldiselt sellistele asjadele ei mõelda. 

Juuni 2025 kokkuvõte

Kohe näha, et mai lõpus sai magistritöö kaitstud ja kaks nädalat kodust puhkust oli juunis.  Veebruar kuni mai kokku olid võrdluseks arvud: raamatuid 30 ja lehekülgi 7548.

Raamatuid: 30

Lehekülgi: 7099

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 229

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 237

 

Kõige õhem raamat: 62

Kõige paksem raamat: 455

 

Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 10

Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 1

Muid väljakutseid loetud:

. Lugemise väljakutse 10: 2

. Ulme: 11

. Briti kirjandus 1 

. Armastus 1 

. Hea Lugu: 0

Väljakutse vabasid loetud: 4

Loetud kirjanikke: 27 

Enim loetud kirjanik: Helena Marchmont (2), Ali Standish (2), Valija Zinck (2)

meesautorid: 13

naisautorid: 16

segapaarid: 1

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 18

Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (6)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (10)

 

Vanim raamat ilmunud: 1880

Uusim raamat ilmunud: 2025

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 0

Raamatukogust laenatud: 28

Loetud e-raamatuid: 2

Loetud lastekirjandus: 9

noortekirjandus: 4

täiskasvanutekirjandus: 17

loetud žanrid:

Krimi, põnevik 6

ulme, fantaasia 16

memuaarid, mälestused 1 

armastus, naistekas 2 

jutt, novell 1

mõtisklus, essee, arutelu 1

looduslugu 1

populaarteadus 1

ajalugu 1 

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,70

10 palli saanud raamatud: Andja, Uskumatud lood Baskerville Hallis, Roosivõti, Metskunst, Sipelgas Si, Viimane

12 palli 10 palli süsteemis saanud, ehk aasta parimate raamatute topi minevad raamatud:  Harold ja Maude, Elukaar

Päevalill ja karikakar kohtuvad

30./75. Harold ja Maude

Autor: Colin Higgins 

Tõlkija: Laura Salumets-Tutt

Kirjastus: Tänapäev 2023

136lk./7099lk./18496lk. 

 

Lugemise väljakutse 2025: 48. Raamat, mis püüdis raamatukogus su tähelepanu. Kirjuta ka miks. 

See on taas nüüd üks raamat, mida ma teadlikult ei valinud, vaid mis ühel hetkel jäi silma ja lehvitas niikaua riiulil, kui ma ta kätte võtsin ja siis ta kleepus mu käe külge. Ühesõnaga, raamat mis ise püüdis mu tähelepanu ja ma isegi ei oska öelda miks ja kuidas. Aga seda on mõned korrad varem ka esinenud ja kuna kogemuseks on alati olnud positiivne üllatus, siis ma ei kahelnud ka seekord seda raamatut valides. Ja ma ei eksinud, see oli tõesti mõnus lugemine. Kui uurisin kirjanikku, siis see vist oli algselt filmistsenaarium, igatahes sellest loost on film ja raamat on ise ka väga filmilik, kiire ja palju dialoogi.

Raamatu peategelased: 

Harold:

täisnimi: Harold Chasen

vanus: 19

tööstaatus: ei tööta

õppimine: ei õpi, lasi keemiaklassi õhku ja pidi koolist lahkuma

perekonnaseis: vallaline  

pereliikmed: ema, isa ei ole ja ei mäletagi teda

sünniriik: USA

elukohariik: USA 

peamine huvi: surmatemaatika

hobid: tehnika, mehaanika, surnumatmisautod, matustel käimine, enesetappude lavastamine

 

Maude: 

täisnimi: Mathilda Chardin (krahvinna)

vanus: 79, saab kohe 80

tööstaatus: pensionil

perekonnaseis: lesk

pereliikmed: surnud

sünniriik: Austria

elukohariik: USA  

peamine huvi: elamine täiel rinnal

hobid: tehnika, mehaanika, autode ärandamine, matustel käimine, uute kogemuste saamine, täiel rinnal elamine

Ja ühel ilusal päeva nad siis matustel kohtuvad. Poiss, kes püüab oma enesetappude lavastamisega püüda ema tähelepanu, aga nagu ta oma psühhiaatrile kurdab, siis viimasel ajal see enam üldse ei õnnestu. Naine, kes võtab elult, mida sel vähegi veel anda on, elab ise oma elu põnevaks. Nad saavad kokku, nende saatused ja elumõtted põrkuvad. See on elu ja surma raamat minu jaoks, elu ja surma olelusvõitlus, milles väga olulisel kohal on inimene ise. Samas on see hoolimise, armastusevajaduse tähtsuse raamat. Põlvkondade vahelise erinevuse ka ehk, kuidas põrkuvad kokku läbi ajalooraskuste tulnud inimese elulõpuosa elutahe ja noore pessimistlik, eneseleidmatuse ja endassesulgumise surmaigatsus. Kuidas üks ehitab sillad, samal kui teine ehitab müüri. Vägagi sügava sisuga raamat. Täiega soovitan lugeda. Nalja on ka omajagu. Selline mitmekihiline raamat, kus erinevatel kihtidel on samaaegselt erinevad tunded, naerust pisarateni. Päevalill ja karikakrad ei ole vaid raamatukaane kujunduselemendid, need on loos olulised.