Tuhat elu, tuhat võimalust, üks saatus

25./195. Sinu tuhat palet
Autor: Claudia Gray 
Tõlkija: Iiri Sirk
Kirjastus: Päikese Kirjastus 2018
288lk./5764lk./46342lk. 

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab

Viimane sellesse aastasse mahtunud raamat. Ulmekirjanduse väljakutsesse sai loetud 60 raamatut, aga nimekiri, mida soovitati ja mis ootavad veel lugemist on oi kui pikk. Eks ma jätkan ulme lugemisega ka järgmisel aastal ja kui vähegi sobivad, siis üritan ikka ka selle aasta nimekirjas ootel olevaid raamatuid eelisjärjekorras lugeda.  

See lugu algab isikliku kaotusega, kuid ei jää sinna pidama. Isa surm on vaid lähtepunkt. Edasi avaneb mitmedimensiooniline maailm, kus reaalsused hargnevad, identiteedid nihkuvad ja armastus ei allu ühelegi kindlale universumile. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas Marguerite suudab oma isa tapja leida, vaid selles, kes ta ise on, kui kõik tuttav laguneb ja iga uus maailm pakub temast veidi teistsuguse versiooni. Mis jääb inimesest alles, kui muuta olusid, perekonda, ajalugu, isegi keha. Kui Marguerite on ühes universumis teadlase tütar ja kunstnik, siis teises hoopis tsaaritütar. Kuidas kohaneda kui oled üle võtnud kellegi kehas tema maailma ja kuidas olla, et oma teisele minale mitte väga suurt käkki kokku keeta. Kas armastus on inimese küljes kinni või liigub koos maailmaga. Kas iga dimensiooni Marguerita armastab igas dimensioonis ühte ja sama poissi? Sama inimene, kuid iga kord veidi võõras, teises kehas. Sama tunne, kuid iga maailmaga uute varjunditega. Iga maailm on justkui katse. Mis oleks, kui. Mis muutub. Mis jääb samaks. Stiil on hoogne, kohati lausa filmilik. See ei ole lihtsalt ulmeromaan ega ka pelgalt armastuslugu. Kui oleks võimalus näha kõiki oma võimalikke elusid, kas see teeks valimise lihtsamaks või hoopis võimatuks. Mulle täitsa meeldis, kerge lugemine. 

Vahvad muinasjutud kuningatest

24./194. Unenäod kristallkohvris
Autor: Kalju Kangur 
Illustreerinud: Heldur Laretei 
Kirjastus: Eesti Raamat 1979 
32lk./ 5476lk./46054lk.

Lugemise väljakutse 2025: 40. Üks raamat, mille leiad avalikust raamatukapist, bussijaamast, töö juures puhketoa riiulilt, rahvamaja garderoobiriiulilt vms kohast, kuhu inimesed saavad raamatuid lugemiseks tuua

See raamat jäi kusagil tasuta riiulil näppu just unenäo teema pärast, sest siis oli mul veel lugemata see punkt, kuhu oli vaja unenäoga seotud raamatut. Aga enne sattus üks teine sobilik raamat sinna punkti alla kirja ja nii see raamatuke jäigi oma aega ootama. Nüüd kahe ulmeraamatu vahele oli vaja midagi helget ampsu ja see sobis väga hästi. Muinasjutud lastele. Mõnusad, väikese kiiksuga, sõnamängudega, lõbusad. Olen ka enne selle kirjaniku lasteraamatuid lugenud ja mulle need meeldivad, nii lapsepõlves kui ka nüüd suurena. Eriti on tal just kuningad neis juttudes tegevad ja nad ei ole sugugi just need targad ja vaprad tegelased seal. Üks lugu oli ka selline, kus kõik sõnad algasid K tähega. Need on minu arust nii toredad lood ja näitavad suurt sõnavara, et osata mõnus terviklik ja täiuslik jutuke kirjutada vaid ühe tähe piires. Mulle väga meeldisid ja polnudki seda varem lugenud, hea leid. 

 

Düstoopiline teekond

23./193. Tee
Sari: 21. sajandi klassika 
Autor: Cormac McCarthy 
Tõlkija: Kersti Unt
Kirjastus: Varrak 2008
215lk./ 5444lk./46022lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab

Hukkunud maailma tuhastel teedel rändab isa pojaga. Maailm on katki. Põhjuseid ei seletata, kuupäevi ei anta, süüdlast ei otsita. Alles on ainult tagajärg. Tuhk, külm, vaikus. Ja tee, mis viib kuhugi, kuigi pole kindel, kas see kuhugi üldse viib. Küsimus ei ole enam selles, mis juhtus. Küsimus on selles, kas edasi liikumisel on mõtet. Ja kelle nimel. Isa ja poja suhe on romaani  telg. Isa hoiab poega elus, poeg hoiab isa inimesena. Kumb kummast rohkem sõltub. Seda ei öelda välja, aga see on kogu aeg kohal. Poiss küsib pidevalt, kas nad on ikka head inimesed. Isa vastab nii hästi, kui oskab. Aga vastused kuluvad. Küsimused jäävad. Iga sõna loeb, iga paus loeb. Vaikus ei ole dekoratsioon, vaid tähenduslik ruum. Kirjanik ei selgita tundeid, ta asetab tegelased olukorda ja laseb lugejal tunda ise. Kas see on halastus või julmus. Võib-olla mõlemat korraga. Kui kõik süsteemid on kadunud, riik, seadus, kogukond, religioossed raamid, mis siis alles jääb. Alles jääb üksik otsus, üks tegu korraga. Jagada või mitte. Aidata või mööduda. Tappa või säästa. Ja iga otsus maksab midagi. Mõnikord maksab see elu. Mõnikord hinge. Vägivald ei ole siin efekt, vaid paratamatus. Kannibalism, hülgamine, lootusetus ei ole šokiks, vaid loogiline järeldus. Just see teeb lugemise raskeks. Mitte stseenide julmus, vaid nende vältimatus. Lugeja ei saa loota päästvatele pööretele. Tee ei vii lunastuseni. Tee viib edasi. Lootus eksisteerib, kuid mikroskoopilisel kujul. See ei ole suur idee ega parem homne. See on tule hoidmine. Mitte füüsiline tuli, vaid sisemine tuli. Mõte, et isegi siis, kui maailm on läbi, ei pea inimene tingimata läbi olema. Kas sellest piisab. See ei ole meeldiv raamat ega ka lihtsalt sünge. Isa ja poeg. Küsimus ja vastus. Samm ja järgmine samm. Tee...

Päästke Holmes Garethi käest!

22./192. Holmes ja Moriarty
Autor: Gareth Rubin
Tõlkija: Hels Kure
Kirjastus: Hea Lugu 2025
335lk./5229lk./45807lk.

Briti saarte kirjanduse väljakutse 2025 november; Holmes, Poirot, Marple, Barnaby, Morse ja teised
 
Raamatutegelased võiks lasta surra hiljemalt koos kirjanikuga. Aga ikka ja jälle nad äratatakse surnust üles ja üritatakse panna tegutsema. Harva, kui see õnnestub kirjanikuga samal tasemel, enamasti jäävad originaali autori kingad ikka väga suureks. Kuigi ma olen seda endale tõestanud korduvalt ja korduvalt, siis ikka ei saa jätta lugemata, et ehk seekord on asi parem ja kuidas see kirjanik siis on asja lahendanud. Kui selles raamatus oleks tegutsenud mingid tundmatud tegelased, mitte Holmes, Moriarty, Watson, Moran ja Mycroft, siis ma oleks öelnud, et täitsa loetav raamat. Nüüd aga ma ütlen, et no mitte ükski neist tegelastest polnud usutav, tegevus ei olnud usutav, lugu ei olnud usutav ja üleüldse ei kõlba see lugu kuhugi. See raamat kõlbab lugeda vaid siis, kui ei võrdle tegelasi Doyle omadega, aga seda on raske teha kui olla lugenud suure hulga neid pärisraamatuid. 
Näitleja George Reynoldsil on kummaline mure: iga õhtu ilmuvad tema etendusele täpselt samad inimesed, ainult et iga kord uues maskeeringus. Ta kutsub appi Sherlock Holmesi ja Watsoni, et aru saada, kas tegu on lihtsalt veidra fänniklubiga või peitub selle taga midagi tõsisemat. Samas on professor Moriarty oma elu halvimas olukorras. Keegi on ta süüdi lavastanud jõugujuhi mõrvas ja nüüd peab ta koos kolonel Moraniga politsei eest plehku panema. Enne põgenemist tahaks ta muidugi teada, kes talle sellise lõksu seadis. Holmesi ja Moriarty teed põrkuvad ja nad saavad aru, et on tegelikult mõlemad ühes ja samas loos ning peavad olukorrast väljatulemiseks tegema koostööd, kuigi see näib mõlema jaoks võimatu. 

On nad siis olemas või ei?

21./191. Kadunud maailm
Sari: Seiklusjutud  
Autor: Arthur Conan Doyle 
Tõlkija: Ralf Toming
Kirjastus: Brigitta 1994
208lk./4894lk./45472lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 oktoober: Lissel Lunden soovitab

Kuna see raamat on ilmunud ka Seiklusjutte maalt ja merelt sarjas ja see sari sai lapsena otsast lõpuni vähemalt korra läbi loetud, siis kindlasti lugesin ka selle raamatu, aga ei mäletanud küll enam midagi. Seega väga suurt elamust ei jätnud ka siis, sest neid raamatuid, mis jätsid, ma mäletan siiani. Minu jaoks jäi ka nüüd see raamat kuidagi tuimaks ja igavaks. Liiga jutustavaks, liiga emotsioonituks. Ei tekkinud sellist tunnet, nagu oleks selles maailmas ise sees. Sellest huvitavast ja põnevast loodusest oleks saanud ikka hulga kaasahaaravama loo kirjutada ja eks neid ole ikka kirjutatud ka. Võib olla mu viga oligi selles, et ma olen mitmeid neid eelajaloolisi või muid fantastilisi "reisijutte" lugenud ja see raamat ei suutnud mind millegagi üllatada. Lisaks jäi mind häirima tegelaste kuiv ühekülgsus. Nad on justkui vajalikud selleks, et lugu liiguks, aga mitte selleks, et lugeja nendega päriselt suhestuks, neid omaks võtaks, neile kaasa elaks. Kõik on korrektne, loogiline ja omas ajas kindlasti oluline, aga tänapäeva lugejana ootasin enamat. Rohkem pinget, rohkem kohalolu, rohkem tunnet, et see kadunud maailm võiks korraks ka minu oma olla. Mõte kadunud maailmast, isoleeritud platool säilinud eelajaloolisest loodusest ja olenditest on ju iseenesest tugev ja ajatu. Just selline, mis võiks lugeja endasse tõmmata ja mitte lahti lasta. Siin seda ei juhtunud. Kirjeldatakse, seletatakse, raporteeritakse, aga ei kogeta. Stiil on rahulik, peaaegu kuiv. See sobib teadusliku aruande või ekspeditsioonipäeviku vormiga, aga ilukirjanduses hakkab see lõpuks pidurdama. Pinget ei kogune, ohtu ei tunta päriselt, imestus jääb vaoshoituks. Ka kõige dramaatilisemad sündmused libisevad mööda ühtlase jutuvooluna, ilma et tekiks tunnet, et nüüd on midagi päriselt kaalul. Justkui oleks autor kogu aeg natuke liiga viisakas, natuke liiga vaoshoitud, et lasta maailmal päriselt elama hakata. Kokkuvõttes ei ole tegu halva raamatuga. Aga elamust otsides jäi see minu jaoks napiks.


 

Kõige jõulumad jõulud teistmoodi jõulupoes!

20./190. Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud
Autor: Eva Roos 
Kirjastus: Varrak 2020
360lk./ 4686lk./ 45264lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025  september: Marlin Pärn soovitab

Nagu sai lubatud, siis kolmanda osa sellest sarjast võtsin lugemisse jõulude ajal. Taaskord väga hea lugemine. Aga kui autor soovitas, et võib need teises kirjastiilis jutud jõulde kohta vahele jätta, siis mul on hoopis vastupidine soovitus. Selle muu jutu võib vahele jätta, aga need jõulude kohta käivad jutukesed peaks jõulu ajal kindlasti läbi lugema. Pole mõelnud kunagi, kui palju erinevaid jõulutraditsioone on eri rahvastel ning pole jõudnud nii mõnegi traditsiooni algpõhjuste juurde. Autor on teinud ära suure töö erinevate jõuluvärkide kohta. Natuke täiendada ja võiks täitsa eraldi raamatu nendest välja anda. Seda just neile, kes lastele mõeldud fantaasiaraamatut ei taha kätte võtta, aga jõuludest loeks ise või perele. Just need meile tundmatud teiste rahvaste omad olid eriti huvitavad. Kindlasti on neid hulga enam kui siia raamatusse mahtus sokutada. 

Aramilda Tengelpung avastab, et ta on ainus inimene, kes ei tea midagi jõuludest, pole neist isegi midagi kuulnud.  Sellest hetkest alates on Aramilda peas ainult üks mõte ja mõttes vaid üks soov – saada jõulude kohta kõik teada ja pidada kõige jõulumad jõulud üldse! Sama ihkab ka Teistmoodi Mööblipood. See aga tähendab, et ees on ootamas kõige kummalisemad jõulud üldse! Kuidas selgitada jõule inimesele, kes jõuludest midagi ei tea? Eriti kui see on inimene, kes võtab asju veidi teistmoodi kui tavalised inimesed. Ja kui veel üks võlupood otsustab, et Aramilda jõulud peavad olema täiuslikud, siis on tõenäoline, et asjad ei lähe lihtsalt ning nalja saab kuhjaga. Lõbus jõululugemine. Soovitan nii neile, kes jõule naudivad kui neile, kellel jõulud kipuvad masenduse peale tooma. 


 

Põhjapõdrad kui elustiil

19./189. Vargus
Autor: Ann-Helén Laestadius
Tõlkija: Kadi-Riin Haasma
Kirjastus: Helios 2025
402lk./4326lk./44904lk.

Lugemise väljakutse grupp 10: Raamat, mille võtsid lugemisse paljalt kaanepildi väljanägemise pärast. 

See kaanepilt kuidagi kutsus lugema, ma kahtlustan, et süüdlaseks oli selle värv. Ja nagu ikka, siis need raamatud, mis nagu iseenesest ennast lugemisse pakuvad, need osutuvad lõpuks headeks lugemiselamusteks. See raamat jõuab kindlasti selle aasta lugemiselamuste top viie hulka. 

Mida teate saamidest? Usun, et suur hulk ei tea eriti midagi nagu minagi. Kes nad sellised on, milline on nende elustiil, traditsioonid. Nende side põhjapõtradega. Nende vastuolud ja võitlused teiste rahvuste, rootsistamisele, salaküttidega, politsei passiivsusega, ilmastikuga jne. See raamat räägibki saamidest, aga ilukirjanduslikult. Peategelaseks on üks saami tüdruk, esimeses osas 9-aastane, teiste osade sündmused toimuvad 10-11-aastat hiljem. Tegelasteks ka tüdruku perekond - ema, isa, vanaema, vanaisa, vend ja naabripere, aga ka teised külaelanikud, koolikaaslased, politseinikud, põhjapõdrad ja siis peakurjam, mees, kes tegeleb põhjapõtrade salaküttimisega, kuigi see polegi nii salajane, sest kogu see aeg kõik teavad, et tegu on just temaga, aga tema sihilikke tapmisi peab politsei varguseks. Samas jääb arusaamatuks see, et vargused on ju samamoodi kuriteod, aga neid ei uurita üldse. 

Ühel talvepäeval põhjapöörijoone taga metsas näeb üheksa-aastane põdrakasvatajate perest pärit Elsa, kuidas üks mees tapab jõhkralt tema armsa põhjapõdravasika. Ta hirmutab tüdruku vaikima. Kui isa viib Elsa politseisse ütlusi andma, ütleb kohalik politsei, et nad ei saa selliste „varastatud“ loomade asjus mitte midagi ette võtta. Niisugused tapmised liigitatakse varguseks, juhtumid muudkui kogunevad, aga jäävad uurimata. Kuid põhjapõdrad ei ole saamidele ainult elatis, nad on suure tähtsusega, rünnak põhjapõdra vastu tähendab kaudselt kogu saami kultuuri ründamist. Romaan jälgib noore saami naise elu, kes üritab kaitsta oma perekonna põhjapõdrakarja ja kultuuri võõrviha, kliimamuutuste ja salaküttimise eest. Tõsielusündmustel põhinev on ühe tüdruku suureks kasvamise lugu, samuti teavitus nende hääbuvast, loodusega kooskõlas kulgevast elustiilist. Et inimesed teaks ja seega ka mõistaks veidi enam. 

Raamat oli kiire lugemine, aga mitte kerge. Samas ega seal eriti mingeid tohutuid sündmusi ei olnud, pigem selline pidev ja järjest pingestuv karge põhjamaine elu ja olelusvõitlus. Sündmused ise olid küllaltki masendavad ja depresiivsed, kuid raamat ise nii ei mõjunud. Küllaltki palju oli mõtteid ja sisemisi tundeid, sest põhjamaiselt elati pigem kõik tunded endasse, selle asemel, et neid väljanäidata. Suhted perekonnas, kogukonna peade igipõlised maailma jagamised meeste ja naiste maailmaks, meie ja nemad maailmaks, maailmaks, kus peamised on põhjapõdrad ning loomulikult ei saa lastelgi olla muid huve kui jätkata oma esivanemate nomaadseid elustiile, mis nüüdseks on küll rohkem külaeluliseks muutunud. Ei olnud nii, et saamid on ainult head ja nende elustiil parim ja kõik teised pahad. Ikka saamide osas oli ka torkeid, tõsi vähem, kui teiste suhtes. Ja sain teada, et saamile ei tohi öelda lapi... Aga soovitan lugeda, minu jaoks oli põnev maailm ja hästi kirjutatud ka. 


 

Jutustus liialduste ja unenägudega

18./188. Teekond tühjade tünnidega
Sari: Loomingu Raamatukogu 40/41-1974 
Autor: Vassili Aksjonov
Tõlkija: Teet Kallas 
Kirjastus: Perioodika 1974
80lk./3924lk./44502lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 november: Tilda Word soovitab

See jutustus jättis mulle kehva mulje. Raamat on lühike, kuid selle stiil on segane ja absurdne, mis minu jaoks muutis lugemise keeruliseks ja uimaseks. Alguses tundus, et lugu räägib lihtsalt mehest, kes veab tühje tünne ja kelle veoautoga sõidavad kaasa mõned isikud, kes tahavad pääseda samasse linna rongile. 60 km ehk 2 tundi sõitu on ees. Kuid üsna kiiresti muutub see teekond täiesti arusaamatuks rännakuks, kus tegelased satuvad unenägudesse, sümbolite ja liialduste maailma. Algus oli veel talutav, aga mida edasi, seda rohkem läks kõik unenäoliseks ja kaootiliseks. Kõik kogevad teekonnal veidraid nähtusi: unenäolisi visioone „Heast Inimest“, kasvavat kiindumust tünnide – ja teineteise – vastu. Ma ei saanud aru, mis mõte sellel kõigel oli, ja tegelased ei jätnud mingit sügavamat muljet. Minu jaoks puudus loogiline süžee. Ma eelistan isegi ulmeraamatute juures lugusid, kus on selge algus, keskpaik ja lõpp, ning tegelased, kelle motiividest saab aru. Siin oli kõik pigem metafoorne ja sümboolne. Tünnid justkui omandasid oma elu, tegelased muutusid karikatuurideks, ja kogu jutustus kaldus pigem filosoofilisse absurdi. Mõnele lugejale võib see tunduda huvitav, kuid minu jaoks jäi see liiga kaugeks ja raskesti jälgitavaks. Lugedes tekkis mul seos mõne vene ja eesti autoriga, kelledest ma ka üldse aru ei saa kuigi ma näen, et küllalki paljudele nad meeldivad. 
 

 

Värvid, need värvid

15./185. Värvid looduses
Autorid: Jana Sedláčková ja Štěpánka Sekaninová
Tõlkija: Maarja Raud
Kirjastus: Sinisukk 2020
32lk./3770lk./44348lk.
 
16./186. Suur maalritöö
Autor: Ellen Niit
Pildid: Edgar Valter 
Kirjastus: Tammerraamat 2020
38lk./3808lk./44386lk.
 
Lugemise väljakutse 2025:  16. Lapsepõlve lemmikraamat
 
17./187. Värvilised muinasjutud
Autor: Imants Ziedonis 
Tõlkija: Valli Helde
Kirjastus: Eesti Raamat 1978
36lk./ 3844lk./44422lk. 

Panin need kolm raamatut ühiselt kirja, sest viimase aasta jooksul olen need raamatud mitte vaid ühe, aga ikka mitu korda osade kaupa läbi lugenud. Nimelt olen läbi viinud oma raamatukogus seenioritele ürituste sarja Värvide keel ja jõudsin just detsembris viimase värvini. Need kolm lasteraamatut on olnud mul pidevas kasutuses iga värvi juures.

Värvid on läbi aegade olnud tähtsaks elemendiks meid ümbritseva maailma mõistmisel. Värvidega seostuvad meil kindlad lõhnad, maitsed ja erinevad emotsioonid. Inimesed hakkasid juba ammu aega tagasi loomadele, taimedele, lindudele ja paljudele muudele objektidele värvide järgi nimesid panema, et neid paremini eristada. „Värvid looduses“ tutvustab kahteteist värvi ja nende varjundeid. Millised lilled, taimed, putukad, loomad ja muu looduses on just selle värviga seotud. Imeilusad pildid värvide kaupa. Hea võimalus saada ettekujutus, kes või mis seda värvi looduses kannavad.   

Kord õige ammu, kullapai, kui maailm alles valmis sai, ta oli värvimata... Suur maalritöö, igihaljas lugu sellest, kuidas maailma värvid said. Raamat, mida ma lugesin juba lapsena ja mille luuleread on nüüdseks hakanud vaikselt juba pähe jääma. Ja vaid ühe värvi juures ei olnud mul võimalust sellest raamatust ettelugeda. See raamat tuli esimesena pähe kui üldse hakkasin raamatuid värvide kohta otsima. Kuigi ma tavaliselt ei loe mitu korda ühtegi raamatut, siis see on nüüd küll selline raamat, mida lugesin kunagi ise korduvalt, siis lugesin oma lapsele ja nüüd värvide huvilistele kuulajatele. Kas just päris lapsepõlve lemmikraamat, aga üks eelkooli aegne raamat kindlasti, mis väga meeldis. Esmatrükk raamatul 1971. 

Värvilised muinasjutud, on samuti raamat ajast, kui ise olin alles laps, aga minul seda kodus ei olnud ja lugema ka lapsepõlves ei sattunud. Nüüd otsides värvide kohta raamatuid, sattusin sellele pealkirjale ja võtsin lugeda. Ohoo, mis muinasjutud. Iga värvi kohta siis oma lugu. Mõni pikem, mõni lühem. Ise lugesin muidugi kogu loo alguses läbi, aga seejärel siis veidi tegin lühemaks, kompaktsemaks ja lugesin teistele ette. Autoriks on lätlane. Minu lemmikuks sai lilla värvi muinasjutt. See oli nii tore muinasjutt ühest mehest. Kujutasin peale lugemist ette kuidas tänapäevastel lapsevanematel tõusevad kõik karvad sellise loo peale püsti, et kuidas sellistest asjadest lastele kirjutatakse! Aga nõukogude ajal oli see täiesti elu üks osa ja selliseid mehi oli laste ümber piisavalt, et neist ka muinaslugusid kirjutada. Tänapäeval on muidugi ka, aga keegi neist muinasjutte ei kirjuta enam. Kellest siis kirjutati? Eks lugege ise. Aga kõik olid omamoodi vahvad lood. Mulle meeldisid. Kogemata võib ikka väga huvitavate raamatute otsa sattuda.  

Seiklus koos metshaldjatega

 
 
14./184. Billy ja hiiglaslik seiklus
Autor: Jamie Oliver 
Tõlkija: Jüri Kolk
Kirjastus: Varrak 2023
352lk./ 3738lk./44316lk.

Briti kirjanduse väljakutse 2025 juuni: Briti lastekirjandus

Maagilised lahingud, ammukaotatud legendaarne linn, fantastilised lennumasinad, imelised pidusöömingud ja üks päästemissioon. Lapsed leiavad tee võlumetsa, kus saavad sõpradeks metshaldjatega. Kuid metshaldjatel on mure, looduses on rütm paigast ära läinud. Looduse igipõline ringkäik ei toimi enam sedasi, nagu varasemalt, midagi on juhtunud. Umpsad, kellega nad on pidevalt rahus kõrvuti elanud, on korraga muutunud agressiivseteks ja tahavad metshaldjaid tappa ning ära süüa. Lapsed on sunnitud nendega pidama mitu lahingut, et päästa oma sõpru ja ennast. Kuid tegelikult on vaja jõuda päris algpõhjuseni. Mis on looduse rütmi sassi ajanud, sest see ei ole vaid võlumetsas, see on ka inimeste metsas ja linnas. Looduses taimed kuivavad, kalad surevad, kõik kolletub, kuigi on alles suve algus. Seega lisaks võitlusele umpsadega on lastel vaja välja selgitada pärismaailma põhjus, mis hävitab mõlema maailma loodust ning võidelda selle põhjustajatega. Lisaks fantaasiaraamatuks olemisele on selles raamatus tähtsal kohal loodushoid, looduse ringkäik, söök ja düslleksia. Söögist ei saa muidugi kuidagi mööda minna, sest autoriks ju ikka maailmakuulus kokanduse asjatundja. Tegelikult isegi vähe oli sellel teemal kirjutatud, eeldasin, et ta rohkem on seda sisse torganud. Raamatu lõpus on ka mõned lihtsamad retseptid. Staarkokk ei varja, et tal on diagnoositud düsleksia. Koolis peeti teda rumalaks ning et ta ise tundis end õpiprobleemide tõttu lolli ja mõttetuna. Selle tunde on ta sisse kirjutanud ka siia raamatusse, sest sama tunneb peategelane Billy, kellel on samuti düsleksia. Raamatus Billy saabki oma probleemist üle, tehes asju Billy moodi. Ma pole sattunud varem lugema lasteraamatut, kus sellest oleks kirjutatud, et avardada laste mõtlemist. Samas last, kellel oli düslleksia, ma olen näinud ja tean, kuidas tal omal ajal oli koolis algklassides probleemid, sest tema lugemise ja etteütluste tulemused pidid olema kooli jaoks samal tasemel, mis teistelgi lastel. Hea lugemine oli, seda nii fantaasia poole osas kui muude probleemide osas. Soovitan nii lastele kui ka suurematele.  

Surm ei lahenda kõiki probleeme, vahel tekitab neid hoopis juurde

 

13./183. Saatuse mäng
Sari: Hiiumaa mõrvalood #4
Autor: Siiri Julge
Kirjastus: Eesti Raamat 2024
245lk./3386lk./43964lk.

Hiiuma mõrvalugude sarja 4. raamat. Emmastes põleb maja maani maha koos eaka vanapaari ja nende koeraga. Nad on ühe eelmistest osadest tuttava tegelase vanemad. Põleng kuulutatakse õnnetusjuhtumiks, kuid Josefiin on veendunud, et tegemist oli süütamisega. Ülemuse tahet trotsides hakkab ta asjaolusid välja selgitama omal käel, pannes sellega ohtu oma töökoha. Mõne aja pärast lõõmab saarel uus tulekahju. Kas need on ühe ja sama isiku kätetööd ja mis neid maju ning vanapaare ühendas? Kellele nad ette jäid ja miks? Lugu saab muidugi oma lahenduse, aga seekordses osas ma leian, et autor oli veidi jämedakoeliselt asja kallal. Mõned kohad olid sellised, kus tahaks öelda, et ikka mitte kuidagi ei usu. Ei usu, et päästeameti uurijad nii ebakompetentset tööd tegid ja et kurjategija, olgugi algaja, nii loll sai olla ja seda mitmes episoodis. Kuidagi väga kunstlikult ja vägivaldselt olid seekordsed pusletükid selles loos paika surutud. Eelmised osad meeldisid rohkem, olid usutavamad. Üks osa on sellest sarjast veel lugeda, eks näis, kas jõuan sel aastal veel või jääb järgmisse. Muidu jah, täitsa loetavad lood, aga seekord mõned detailid, nojah, ei usu lihtsalt.

Ära jaluta pimedas, ohtlik!

12./182. Pime maja
Autor: Jan-Erik Fjell
Tõlkija: Heidi Saar
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
322lk./ 3141lk./43719lk.
 
Kunagine jõhker mõrv tuleb taas päevakorrale, kui pensionile jäänud endine uurija, Norra politsei legend Harald Uteng võtab ootamatult ühendust ajakirjanikuga. Ta tahab rääkida 17-aastase Malin Rekve mõrvast Aremarkis kakskümmend aastat tagasi. Tundub, et miski selles loos on hakanud teda vaevama, ta on asunud uuesti seda lugu üleskaevama ja uurima. Paistab, et ta teab, kes oli tegelik mõrvar hoopis. Kuid enne kui ta jõuab paljastusteni leitakse ta oma paadi juurest uppununa. Kas see oli õnnetus? Kõik nagu viitaks sellele. Vanemkomissar Anton Brekke, kes oli Malini surma ajal seal külas noor politseipraktikant ja uuris koos Utengiga mõrva, ei kahtlusta Utengi surmas alguses midagi kuritegelikku, kuni kuuleb avaldamata salvestist. Tasapisi hakkab tekkima viiteid, et tol ajal mõisteti süüdi vale inimene. Lisaks uurimisele ja tõe välja selgitamisele on loos selgelt kajastatud ka politsei töö eetika, kui kaugele võib politseinik hallis alas liikuda, kui palju kurjategijat mõjutada, palju asitõendite ja ütlustega manipuleerida. Kui politseinik on kindel, et kahtlusalune teostas kuritöö kuid puuduvad igasugused kindlad tõendid ja ülestunnistus selle kohta, kas siis võib asitõenditega slikerdada, et kindel kahtlusalune saaks süüdi mõistetud või jätta nagu on ja riskida, et kahtlusalune paneb toime taas varsti uue samalaadse kuritöö ja rikub nii veel mõne inimese elu või ka mitme? Aga kui ta on veendunud kuid siiski eksib? See raamat ei olnud kerge kiire krimka, sellel oli veel mõtlemapanev arutelu kiht juures. Lugu ise muidugi jõudis oma õige lõpuni ja ega mõningased keerdkäigudki jäänud seal lõpu osas tulemata. Päris lõpp aga ennustas järge sellele loole. Eesti keeles on see teine raamat Anton Brekke sarjast, Goodreadsi järgi seitsmes. Hetkel läks teine eesti keeles ilmunud raamat ka lugemisnimekirja.  

Ei saa üks Läti kriminull läbi ilma Eestita.

11./181. Velled
Autor: Aldis Bukšs
Tõlkija: Hannes Korjus
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
293lk./2819lk./43397lk.

Lugemise väljakutse 2024: 48. Vali kaks üksteise peal olevat riiulit kodus või raamatukogus. Võta ülemiselt riiulilt vasakult 20.raamat ja alumiselt riiulilt paremalt 4.raamat ning loe mõlemad läbi

See raamat sattus siis lugemist kohe vajavate raamatute alumise riiuli neljandaks.

Seda raamatut lugedes kippus juba vahepeal segi minema, kas on tegemist Läti või Eesti krimiga. Sest lugu toimus kord ühel, kord teisel pool piiri ja tegelaste hulgas oli ka vist eestlasi ja lätlasi pooleks. Lisaks sattus siis see lugu veel Londonisse ja Helsingisse. Soomes algaski raamatu lugu, kui peategelane Edgars pääses vanglast, kus oli istunud narkootikumide veo eest. narkotsi sattus aga vedama kaotusega lõppenud pokkerimängule eksklusiivses Londoni klubis, mille töötajate hulka oli ta mingil ajal kuulunud. Vanglasoleku ajal läheb Eestis kaduma Edgarsi noorem vend ning tundub, et kedagi ei huvitagi venna leidmine. Venna otsingutele asununa ei tule tal ettegi kui keerulistesse kuritegelikesse võrgustikesse ta satub ja kui neid niite katki hakata sikutama, siis on kohati täiesti ettearvamatud tegutsemised ja tagajärjed ootel. Täitsa huvitav lugemine oli, kuigi jah, mõnes kohas võis ju autoriga veidi norida, kas ikka saab nii olla. Aga ju siis saab, vähemalt selles väljamõeldud loos küll. Üsnagi ladus lugemine oli ja sain ka mõne asja teada, millele ma polegi varasemalt mõelnud. Mitte ainult eestlased ei kaotanud omal ajal maid Venemaale, vaid samasugused äralõiked olid ka Läti riigiga. Ning Latgale murdest polnud ka varasemalt kuulnud, aga tundub, et see rohkem hääbunud või hääbutatud kui eesti võru ja muud lõuna-eesti murded. Mina soovitan küll lugeda, palju me siis ikka lätlaste krimikirjandusest teame ja võiks olla veidigi kursis, seda enam, et pool raamatut on täis eestlasi ja Eestit. 

Kui pimedus katab maad

10./180. Pimedad tunnid
Sari: Uurija Renée Ballard 4 
Autor: Michael Connelly 
Tõlkija: Evi Eiche
Kirjastus: Helios 2025
415lk./2526lk./43104lk.

Lugemise väljakutse 2024: 48. Vali kaks üksteise peal olevat riiulit kodus või raamatukogus. Võta ülemiselt riiulilt vasakult 20.raamat ja alumiselt riiulilt paremalt 4.raamat ning loe mõlemad läbi

Paar punkti ikka veel eelmise aasta väljakutsest lugemata. See siis osutus ülemise riiuli raamatuks. Selles riiulis olidki kõik kohe ja kiiresti lugemist vajavad raamatud, mille vahel ma ise ei suutnud otsustada, siis tuli see väljakutse punkt meelde. 

See on stabiilne kindel sari. Ei mingeid erilisi ameerika mägesid ega keerdteesid. Olukorrad ei muutu vastupidiseks välgukiirusel. Aga sellegi poolest on pidevalt põnev lugeda. Mitu kuritegu on korraga käsil ja peab jälgima, kummast on hetkel juttu, millisel tasemel kumbki on, millise kuriteo tegelased need olid. Mulle hakkab järjest enam see sari meeldima ja kindlasti soovitan lugeda, aga ikka järgemööda, siis on mõned asjad ja tegelased selgemad, kuigi igas raamatus on oma lood ja kuriteod ning suur hulk tegelasi muutub ja seega saab ka eraldi lugeda. 

Selles raamatus tegemist pandeemiaajaga, mis tegelikult ei olnudki nii ammu, aga mis hetkel tundub juba täiesti ununenud minevik olema ning lugemine maskide kandmise - mittekandmise probleemidest, pani nüüd tagant järgi veidi muigama ja meenutama seda pöörast aega. Aga Los Angelese politseis valitseb käegalöömise meeleolu, tiksuda oma tööaeg täis ja teha nii vähe kui võimalik. Renee on muidugi erand, ta ei saa kuidagi enda vahetuse ajal tekkinud kuritegude lahendamist anda edasi teistele, ta peab ikka neid ise uurima, mis sellest, et ta teeb seda oma unetundide arvelt ja vastuseisus ülemustega. Seekord on käsil kaks suuremat kuritegu -  pärast traditsioonilist relvadega paugutamist aastavahetusel, kus autoremonditöökoja omaniku on surmanud kuul, mis kuidagi ei saanud taevast alla kukkuda ja kesköömehed - kaks meest, kes murravad sisse üksikute naiste elamisse ja vägistavad ning vägivallatsevad. Bosch tuleb taas Reneele appi, aga selles raamatus on tema osa veidi tagasihoidlikum kui eelmistes. Või pigem, tal endal ei ole veel ühte uurimist käsil, vaid need, mis ta teeb koos Reneega. 


 

Lenda, kuni sind tiivad kannavad

9./179. Jonathan Livingston Merikajakas
Autor: Richard Bach
Tõlkija: Uno Laht
Kirjastus: Pegasus 2003
69lk./ 2111lk./42689lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025  november: Kristina Uluots soovitab

Allegooriline jutustus merikajakast Jonathan Livingstonist, kes tahab lennata lendamise enda ilu pärast, mitte vaid selleks, et leida sööki või jõuda magamisasemeni. Raamatu idee on näidata kui tähtis on seada ja otsida elus kõrgemaid eesmärke, isegi siis, kui sinu lähedased su püüdlused hukka mõistavad, sind oma karjast välja viskavad, sind lindpriiks kuulutavad. Kuidas on vaikselt ja pidevalt oma asja ajades lõpuks jõuda selleni, et teised hakkavad sind järgima, et see muutub normaalsuseks. 

Ma elan küll pargi lähedal, kus on niinimetatud kajakasaar - saareke keset veekogu, kus igal kevadel pesitseb sadu kajakaid, aga ma pole kunagi jälginud, kas mõni neist teeb ka ilulendamist või on ikka kõik siin toidujahil või pesakaitsel toimuvad lennud. Raamat oli kiiresti loetav ja selle sinu oli enamat kui vaid sõnad, mis kirjas. Eks alati ole neid, kes elavad mingi kõrgema eesmärgi nimel ja neid, kes "lendavad" vaid söögi ja kodu eesmärgil. 




 

 

Kui kaugete maade kutse muutub liiga suureks

8./178. Irumäe õpipoiss
Sari: Kuningas Atko lugu # 1
Autor: Roland Tõnisson 
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
399lk./ 2042lk./42620lk.

Hea Lugu väljakutse: Ajaloomaagia

Aasta on 1173. Ema, isa, kolm venda, kaks õde, vanaisa ja vanaema. Elavad vaikselt ja töiselt Irus, peavad talu. Vanaisa Kahro on käinud omal noorusajal Konstantinoopolis ja näinud igasuguseid imeasju nagu kaelkirjak, lõvi, suured uhked lossid ja teeninud koos roslagenlastega keisri sõjaväes. Atko, 12-aastane poiss, on kuuldust vaimustuses ja tahaks ka näha kaugeid maid ja neid uskumatuid asju, mida vanaisa räägib. Ja siis on seal see naabritüdruk Virge, kes vaid naerab ja kellega kohtumine poisi kohutavalt ebakindlaks muudab. Ühel päeval, kui Roslageni viikingid on oma laevaga läbisõidul, võtab Atko oma paar asja ja kaupleb end nende laevale kaasa. Sama laeva peale kaupleb enda ka kreeklasest sepaabiline Georgius, kes on kunagi sattunud vangi, siis mitmeid kordi müüdud ja lõpuks Iru sepa poolt vabaks antud kuid jäänud aastateks tema juurde abiliseks, nüüd aja plaanib tagasi kodumaale rännata. Nad jõuavad Konstantinoopolisse, kus tuleb ette igasuguseid seiklusi, kokkupõrkeid, intriige, sõjakäike. Poiss õpib lugema ja kirjutama ning saab aimu ristiusust. Kajastatud on ka tema eneseotsingud ja arusaamad elust, nende muutumine aja jooksul. 

Raamat on täis ajaloo sündmusi sellest kaugest ajast. Eeldasin, et saan rohkem lugeda just Eesti muinasajast, aga sellest oli üsna minimaalselt. See raamat räägib Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisririigi tolleaegsest elust, valitsejatest, sõjakäikudest ja intriigidest. Atko elu, arusaamad ja juhtumised selle ajaloolise loo ühe kihina, mille kaudu see tollane elu on lugejateni toodud. Mulle muidu meeldis, aga kuidagi raskelt ja aeglaselt läks lugemine. Muidugi kohati tundus ka liialt nämmutamisena, kus midagi otseselt uut ei toimunud. Aga eks toona liikuski aeg hulga aeglasemalt ja elutempo ei kiirustanud nii nagu lugeja oma. Võib olla oma aegluse tõttu jõudis ka see ajalooline taust veidi enam kinnistuda ja mäletab neist aegadest tulevikus enam, kui siis, kui oleks keskendutud vaid Atko tegemistele ja seiklustele. Pigem soovitaks neile, kellele ikka ajalugu, eriti kaugemad ajad, huvi pakub.

 

Suurest kastist pisikeseks isemõtlejaks

7./177. Arvutid, küberruum ja tehismõistus: Noppeid arvutite imepärasest eduloost
Sari: Acta Universitatis Tallinnensis. Realia et naturalia  
Autor: Enn Tõugu 
Kirjastus: Tallinna Ülikooli Kirjastus 2018
195lk./ 1643lk./ 42221lk.

Eesti Raamat 500 väljakutse detsember: Eesti aimekirjandus

Võtsin lugeda pealkirjas oleva sõna tehismõistus pärast, sest see on teema, mis on mind juba aastaid väga huvitanud. Alles lugema hakates pöörasin tähelepanu väljalaskeaastale - tehisaru suur väljatulek on selle raamatu ilmumise ajal alles teadmata. Kuigi hakkab juba tunduma, et tehisintellekt on maailmas tegutsenud juba oi kui kaua, ma mõtlen ikka seda avalikku LLM juturobotite tegutsemist, mis tavainimese teadvusse ja sõnavarasse tõi selle sõna, siis tegelikult sai esimene, ChatGPT alles 3 aastaseks. Nunnu pisike väikelaps alles ju. Seega see raamat räägib ajast enne seda. Ma ise puutusin esmakordselt tehisintellekti ehk siis masinõppe teemaga kokku kusagil 2020. aastal ja juba siis tundus see vägagi huvitav. Aga see raamat algab hulga varasemast ajast, ajast kui arvutid ise olid toa suurused ning nad olid igaüks eraldi, nad ei osanud veel omavahel suhelda. Küsimuse sisestamine võttis aega kordades enam kui vastuse saamine. Kuidas arvutite evolutsioon kulges, kuidas need arenesid, õppisid inimesega ja üksteisega suhtlema. Või siis kuidas inimesed hakkasid oskama teha järjest pisemaid arvuteid, neid omavahel ühendama, nendega suhtlema, neid arendasid. Kuidas tekkis arpanet ja seejärel internet. Kuidas inimene hakkas arvutit õpetama olla temast targem ja kiirem ja osavam. Raamat oli küll üsna kuivalt kirjutatud. Ma ei tea, kui ma poleks üldjoontes selle kõigega juba ülikoolis kokku puutunud ja seda huvitavamalt kuulnud, siis kas ma oleks viitsinud seda kõike lugeda. Nüüd oli pigem selline meeldetuletatav osa ja ootamine, millal autor lõpuks siis tehismõistusest kirjutama hakkab. Mida ta prognoosib selles osas. See raamat on pigem neile, kellel tõsine huvi asja vastu või siis kohustus koolis arvutite ajalooga tuttavaks saada, mitte tavalisele huvilisele. 

 


Sinu aeg tuleb - aga kas surmaks või pääsemiseks?

6./176. Sinu aeg tuleb
Autor: Carl-Johan Vallgren 
Tõlkija: Kadi-Riin Haasma
Kirjastus: Hea Lugu 2025
320lk./ 1448lk./ 42026lk.

Falkenberg, Lõuna Rootsi, 1993. Jõgi annab välja tundmatu noore naise surnukeha ja sellest hetkest hakkab kõik liikuma aeglases, raskes rütmis, mis ei lase lugejal mugavalt ennast tunda. Märgid viitavad vangistamisele, aga kes ja kus ja miks. Küsimusi on hulga enam kui vastuseid, sest isegi naise isik jääb saladuseks. Uurija Björling püüab pärast naise surma uuesti hakkama saada, kuid tema reaalsus on hakanud muutuma. Ta näeb oma naist igalpool, ta räägib temaga pidevalt ja see murrab teda seestpoolt. Johanna riigi kriminaalpolitseist on sama haavatav, ta naaseb kohta, kust ta omal ajal põgenes, oma kodukohta. Siis kaob Björlingi tütar Malin. Üks tavaline telkimisretk muutub hetkega õuduseks. Björling ja Johanna hakkavad koos uurima ja üritavad tüdrukut leida enne kui ta elu kaotab. Lugu ei paku lohutust. See ei püüa näida lihtsana ei uurijatele ega lugejatele. Kuigi lugejad on siiski paremas olukorras ja rohkem teadlikumad, kui uurijad. Kuhu inimene liigub, kui kõik tugipunktid vaikselt ära libisevad, kui lootus muutub ajaga lootusetuks. Lõpp lagunes minu jaoks ära, muutus vähe usutavaks, muidu oli üsna hea aeglane pinev psühholoogiline krimi, mitte põnev verine kiire krimi, samas ka mitte muhekrimi. 

Juhuslik kohtumine äratab ärritavad mälestused

 
5./175. Südasuvised saladused
Sari: Bunburry #8
Autor: Helena Marchmont
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Eesti Raamat 2025 (Krimiraamat)
128lk./ 1128lk./41706lk.

Lugemise väljakutse 2025: 23. Raamat, mille pealkirjas on mainitud ühte neljast aastaajast

Bunburry lähedal toimuvad ellujäämislaagrid, kuidas looduses ellu jääda. Kuid üks osalejatest leitakse lähedal surnuna, kukkununa kivimurdu. Kas tegu on õnnetusega või mõrvaga. Alfie peab liituma kursusega, et saaks asja seestpoolt uurida. Muidugi ei vaimusta meest minna ima mugavusteta loodusesse elama ja üritama seal ellu jääda. Kas ta peab rinda pistma ainult looduse või on looga seotud ka mõrvar? Kui sellesse kompotti lisada veel saladuskatte all tegutsev ajakirjanik ja salapärane druiid, siis muutub uurimine segasemaks kui Alfie oleks osanud ette kujutadagi. Kerge krimilugu nagu kõik selle sarja raamatud, kergelt ja mõnusalt humoorikas. 

Viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat

4./174. Viimased tuhat aastat
Autor: Andris Feldmanis 
Kirjastus: Varrak 2016
199lk./1000lk./41578lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 oktoober: Tiina Liinak soovitab

See raamat liigub oma tempos ja eeldab, et lugeja liigub selles tempos kaasa. Lugu ei ava end korraga. Ta venitab, laseb mälestustel ja olevikul seguneda ning jätab mitmed küsimused tahtlikult ripakile. Just see tekitab pinge mis hoiab lugemas, et mis nüüd siis ikka edasi tuleb. See ei ole kiire lugemine, pigem selline aeglane spiraalne liikumine. Feldmanis ei suru tõlgendust peale, ta lihtsalt kutsub kaasa mõtlema ja lubab sul endal otsustada, mis on selles loos kõige olulisem. Sa loed ja korraga tekib imelik tunne et mis hetkes ma nüüd täpselt olen. Kas see on minevik. Või olevik. Ja mis vahe sel üldse on, kui mõtted ja mälestused töötavad omas rütmis. Tegelased on oma valikute keskel kohati üsna abitutes olukordades. Nad proovivad mõista, miks mõned asjad jäävad aastateks hinge pidama ja miks teised kaovad, nagu poleks neid olnudki. See raamat ei olnud halb, aga samas ei olnud ka otseselt minu maitse. Pigem minu jaoks raamat, mida varsti üldse ei mäleta, sest lugesin selle läbi nädal tagasi ja kui nüüd hakkasin kirjutama, siis pidin juba üle vaatama, millest seal üldse juttu oli. Hetkel tuli küll väikese abiga kõik veel meelde. 

Mis juhtus Dinah Tayloriga?

3./173. Surm suveööl
Sari: Cherringhami mõistatused #12   
Autorid: Matthew Costello & Neil Richards 
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025
136lk./801lk./41379lk.

Lugemise väljakutse 2025: 23. Raamat, mille pealkirjas on mainitud ühte neljast aastaajast

Üks noormees, üks neiu, üks suveöö. Suveöö, millal neiu kadus ja keegi ei tea, kuhu ta sai. Või pigem ikka üks inimene teab, tema tapja. Aga kes see oli? Kas see noormees? Nii arvab vandekohus ja ta mõistetakse süüdi. Nüüd on sellest suveööst möödunud 25 aastat ja mees naaseb vanglast tagasi Cherringhami, oma kodukülla, kus ka see tüdruk kadus. Elanikud on kangesti verised mehe peale ja ei taha kuuldagi tema tagasitulekust. Nad süüdistavad teda endiselt. Kuid Adam ja Sarah hakkavad loos kahtlema ning asuvad uurima, mis siis ikka juhtus 25 aastat tagasi, äkki istus mees süütuna vangis? Üsna tüüpiline Cherringhami uurimislugu, selline kiire ja kerge amps taas. 

Välk tabas ootamatult naist!

2./172. Tõde, vale ja tegu
Autor: Maria Adolfsson 
Tõlkija: Kadi-Riin Haasma 
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2025
320lk./665lk./41243lk.
 
Ühel heal päeval pakib mees oma kohvri kokku ja lahkub naise elust vaatamata kolmekümne aasta pikkusele abielule. Naine langeb masendusse, kuid see paneb ka teda muutuma. Raamatu alguses saame teada, et ta on teinud mingi karistusväärse teo ja ta suunatakse nüüd psühholoogi juurde, et ta tuleks toime edaspidi oma vihaga. Psühholoogi juures räägituna tulebki kogu naise lugu meie ette. Naise elu lapsepõlvest kuni käesoleva hetkeni. Kogu tõde ja sealt seest kooruv vale, mille tulemusel tuli tegu. Raamat perekonnast, mehe ja naise vahelisest suhtest, petmisest, eneseleidmisest, sõprusest. Kuigi alguses tundub üsnagi lihtsakoeline lugu olema, siis lõpuks hakkab kihtide alt ikka üsna palju välja tulema, kuidas kõik võib inimest muuta, panna teda tegutsema mingis suunas. Psühholoogiline raamat, suhtedraama, hästi ja ladusalt kirjutatud ja pinge on pidevalt üleval, mitmeid kordi oli väikeseid üllatusi nii naist ümbritsevatele inimestele kui ka lugejatele, kes ei oodanud, et ta nüüd just nii käitub. Soovitan lugeda küll. 

 
 

Kõhe muinasjugu lihtsast külapoisist, kes kogemata sidus end teispoolsuse kratiga

1./171. Kaarnakuld
Sari: Kõhedad muinaslood 2  
Autor: Mart Sander 
Kirjastus: LiteRarity 2022
345lk./345lk./40923lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 oktoober: surm, teispoolsus

Mütoloogiliste sugemetega ajalooline põnevusromaan, mille tegevus toimub 19.sajandi alguses Eestis ning kaugemalgi. Nii ütleb tutvustus. Pigem ütleks, et ajalooliste sugemetega fantaasia- ja õudusjutt, mis on väga tugevalt seotud teispoolsusega. Sander kasutab üleloomulikkust kui tegevust käivitavat jõudu. See ei ole ainuüksi taust, vaid jõuline jõud, mis juhib tegelaste valikuid ja lükkab neid tegevustesse, mida nad ise ei oleks valinud. Lugu vaesest külapoisist, kes tahtis olla keegi teine, elada rikkamat elu. Lugu surnud mõisapreilist, kes tahtis tagasi maailma ja oma mõisa valitsejaks, aga keda aheldasid teispoolsus ja kabeli ümber olev hõbekett. Kui sul pole midagi ja siis järsku saad kõike, või peaaegu kõike, mida vaid soovid. Kui kerge on libastuda ahnuse teele mõtlemata tagajärgedele ja kuulamata manitsusi. Aasta ühe külapoisi kasvamisest, aasta, mis tõi talle kaasa nii rõõmu ja rikkust, kui kurbust ja häda. Raamat on kaasahaarav ja ladus lugemine. Kohati tunned tegelastele kaasa ja sealsamas parastad, et said, mis ära oled teeninud. Müstilisust on palju, seotud kodumaiste uskumuste ja mütoloogiliste tegelaste ning teispoolsuse eluga. Fantaasiat autoril jagub, samas ta üritab selle kõik panna üsna loogilisse ja realistlikku ajaloolisesse Eestimaa konteksti. Mulle meeldis nagu teisedki tema sarnased raamatud. 

 

November 2025 kokkuvõte


Raamatuid: 16

Lehekülgi: 3526
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 114
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 220
 
Kõige õhem raamat: 48
Kõige paksem raamat: 333
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 1
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 0

Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 0
. Ulme: 6
. Briti kirjandus 0 
. Armastus 1
. Hea Lugu: 1
. Eesti Raamat 3

Väljakutse vabasid loetud: 4

Loetud kirjanikke: 14
Enim loetud kirjanik: Siiri Julge (3)
meesautorid: 7
naisautorid: 9
mõlemad: 0 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 9
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (7)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (7) 

Vanim raamat ilmunud: 1903
Uusim raamat ilmunud: 2025 

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 14
Loetud e-raamatuid: 1

Loetud lastekirjandus: 2
noortekirjandus: 0
täiskasvanutekirjandus: 14

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 6
ulme, fantaasia 5
olustikuline proosa 1
armastus, naistekas 1
jutt, novell 1
ajalugu 1
luule 1

 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,75

10-12 palli saanud raamatud: -

Ära peta kättemaksuinglit, ta tapab!

16./170. Allüürnik
Autor: Freida McFadden 
Tõlkija: Piret Lemetti
Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2025
299lk./ 3526lk./ 40578lk.

Teine raamat sellelt autorilt loetud ja tundub, et tuleb tema kõik varasemalt eesti keelde tõlgitud raamatud ka järjest lugemisse üritada võtta kuigi see nimekiri, mida tahaks lugeda on juba niigi liiga pikk. Aga põnevalt kirjutab. Pinge pidevalt suureneb ja keeruline on raamatut pooleli jätta, sest mingil hetkel tuleb väga ootamatu pööre loosse ja siis taas uus pööre kui juba kõik näib, et oleks nagu selge. Raamatu alguses on kõik ideaalne. Blakel on just tõusnud karjääriredelil ja on nüüd asedirektor. Tal on piisav sissetulek, et maksta majalaenu eest Manhattanil. Tal on pruut, kellega ta on kihlatud ja kellega plaanib pulmi. Kõik tundub ideaalne ja korras ja siis variseb kogu tema maailm ootamatult kokku... Ta küll üritab kõike taas korda saada, aga mida enam ta üritab, seda segasemaks ja kehvemaks ta elu muutub. Kes ja miks on selle taga? Kas kõik kellesse või millesse ta usub on tõde või mängib keegi temaga? Või on tegemist isegi topeltmängudega? Kättemaks ja mürgised saladused, aga kelle omad? Ning kas Blake on vaid süütu kannataja või ka ise süüdi? Väga mitmekihiline lugu oli. Aga väga põnev ja kaasahaarav. Mõtlemapanev samuti. Mulle meeldis. Ei ole väga verine kuigi laipu ka ikka tuleb. Pigem selline väga psühholoogiline krimiraamat.