Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab
Viimane sellesse aastasse mahtunud raamat. Ulmekirjanduse väljakutsesse sai loetud 60 raamatut, aga nimekiri, mida soovitati ja mis ootavad veel lugemist on oi kui pikk. Eks ma jätkan ulme lugemisega ka järgmisel aastal ja kui vähegi sobivad, siis üritan ikka ka selle aasta nimekirjas ootel olevaid raamatuid eelisjärjekorras lugeda.
See lugu algab isikliku kaotusega, kuid ei jää sinna pidama. Isa surm on vaid lähtepunkt. Edasi avaneb mitmedimensiooniline maailm, kus reaalsused hargnevad, identiteedid nihkuvad ja armastus ei allu ühelegi kindlale universumile. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas Marguerite suudab oma isa tapja leida, vaid selles, kes ta ise on, kui kõik tuttav laguneb ja iga uus maailm pakub temast veidi teistsuguse versiooni. Mis jääb inimesest alles, kui muuta olusid, perekonda, ajalugu, isegi keha. Kui Marguerite on ühes universumis teadlase tütar ja kunstnik, siis teises hoopis tsaaritütar. Kuidas kohaneda kui oled üle võtnud kellegi kehas tema maailma ja kuidas olla, et oma teisele minale mitte väga suurt käkki kokku keeta. Kas armastus on inimese küljes kinni või liigub koos maailmaga. Kas iga dimensiooni Marguerita armastab igas dimensioonis ühte ja sama poissi? Sama inimene, kuid iga kord veidi võõras, teises kehas. Sama tunne, kuid iga maailmaga uute varjunditega. Iga maailm on justkui katse. Mis oleks, kui. Mis muutub. Mis jääb samaks. Stiil on hoogne, kohati lausa filmilik. See ei ole lihtsalt ulmeromaan ega ka pelgalt armastuslugu. Kui oleks võimalus näha kõiki oma võimalikke elusid, kas see teeks valimise lihtsamaks või hoopis võimatuks. Mulle täitsa meeldis, kerge lugemine.
