Chicagot mitu aastat hirmul hoidnud sarimõrvar tappis seitse naist, saatis pärast iga mõrva kohalikele ajalehtedele tapetule adresseeritud hirmuäratava armastuskirja ja sai hüüdnime Murtud Südamega Tapja. Siis kadus ta jäljetult. Kakskümmend aastat hiljem hakkab harrastusdetektiivide grupp seda lahendamata sarimõrvade jada uurima ning ta tapab taas. Uurija Annalisa Vega on kaotanud Murtud Südamega Tapja käe läbi lähedase inimese. Nüüd on ta esimene politseinik, kes jõuab sündmuskohale. Algab kassi-hiire mäng mõrvariga, kumb jõuab esimesena, kas mõrvar uuesti tappa või uurijad ta tuvastada. Tegelasi on üsna palju ja kahtlusi jagub mitmesse suunda. Otsustavat vihjet ei suutnud ma ära taibata õigeaegselt nagu ka Annalisa. Kui jagasime, siis üsna korraga, aga siis oli juba veidi hilja. Tema jaoks muidugi, lugeja jaoks läks ikka asi ühtemoodi põnevalt edasi. Teise lõpukeeru ma juba peaaegu hammustasin läbi, aga mitte päris lõpuni, seega jagus põnevust ikka täitsa lõpuni. Üsna pingeline lugu, ega käest ära panna polnud sugugi kerge seda raamatut. Just ilmus ka raamatu teine osa, seega saab uuesti sukelduda sellesse Chicago maailma ning lahendada uut kuritööd. Soovitan, põnev ja huvitav krimiraamat. Kuna tegemist sarimõrvariga, siis arusaadavalt ikka sinna karmima krimi poole, mitte muheda.
Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Sarimõrvar ärkab pikast unest
Viis minutit otsustada, ööpäev teostada!
Eesti Raamat 500 väljakutse juuli - Eesti noortekirjandus
Tavalised eesti koolilapsed, tavalised teismelised. Klassi tuleb vahetusõpilasena eesti-türgi segaperekonnast Saksamaalt uus tüdruk. Eva on tavaline üksiklaps pealtnäha tavalises peres. Aga tundub, et mingid saladused on tema vanematel. Ja ta vanaema on haridusminister. Uue tüdruku õhutusel liitub Eva äpiga, mis annab kellelegi mingil hetkel väljakutse, mille täitmist siis kõik saavad pealt vaadata. Saajal on võimalik muidugi väljakutset mitte vastu võtta, aga seetähendab ka kohest väljaviskamist. Mis on ühele teismelisele kõige suurem hirm - olla oma seltskonnast väljatõugatu. Kogu klass ja naaberklassid ju mängivad seda mängu. Selle taga on ühe Eva klassivenna IT-spetsist vend, kes omal ajal samast koolist välja visati. Kui kaugele võib väljakutsetega minna. Mis saab siis, kui see ei puuduta enam vaid väljakutsutavat ennast, vaid ähvardab päevavalgele tuua perekonna saladused, rikkuda mõne teise inimese elu, olla ohtlik tegijale endale? Raamatu lõpus oli ära toodud suur hulk ülemaailmseid erinevaid väljakutseid, mis on levinud teimeliste seas mingil ajal ja mille tõttu on neid saanud vigastada ning ka surma. Mõnest olin kuulnud, suurest osas üldse mitte ja siis mõtlesin, et tegelikult oli see nutivaba lapsepõlv ja noorus ikka selles osas väga head, et kui lollusi välja mõeldi, siis see toimus väikeses seltskonnas ja see ei levinud, sellega ei survestanud keegi väline isik paljusid noori. Raamat on noortele kindlasti huvitavam kui mulle ja loodetavasti ei saa keegi sealt nende väljakutsete osas inspiratsiooni ning ei hakka otsima lähemalt lõpus toodud väljakutseid. Veidi oli minu jaoks ebaloogilisusi, aga seda pigem täiskasvanute käitumise osas kui noorte. Lugeda võis, on olnud paremaid, on olnud kehvemaid, aga selline tugev noortekate keskklassi raamat. Igatahes lugemise väljakutsed on võrreldes raamatu väljakutsetega ohutumad ja mõnusamad.
SuperIQ lahendab kuritegusid
Juan Gómez-Jurado põimib oma romaanis osavalt ratsionaalse mõtlemise, sünged õudused ja emotsionaalse sügavuse, mis hoiab lugejat pidevalt ärkvel ja ärevil. Peategelane Antonia Scott on eraklik ja egotsentriline, justkui omaenda mõtete vang. Päeval peidab ta end korteris, öösiti haiglas. Järk-järgult avaneb lugejale tema traagiline minevik, mis selgitab seda isoleeritust. Tema ellu siseneb politseinik Jon Gutiérrez, mees, kelle karjäär on pärast läbikukkunud pettust niidi otsas rippumas. Kui salapärane Mentor teeb talle ettepaneku, mis võib päästa ta teenistuse, on tema ülesandeks veenda Antoniat taas tegutsema hakkama. Lugu areneb kiire tempos, täis ootamatuid pöördeid, salapäraseid motiive ja vägivalda. See on põnevik, kus autor ei piirdu pelgalt sündmustiku edastamisega, ta süveneb tegelaste psühholoogiasse, näidates, kuidas nende haavad ja varjatud hirmud kujundavad nende otsuseid. Kuna tegemist on sarja avateosega, saab lugeja põhjalikuma pildi mõlemast peategelasest ja nende taustast. Need pole sugugi tüüpilised detektiivid ega korravalvurid: Antonia on nagu tulnukas teisest maailmast, oma erandliku ülikõrge intellektiga, samas kui Gutiérrez on soe, maalähedane ja omajagu kohmakas südamlik mees. Kas ja kuidas nad omavahel toimima saavad, peab ise lugema. Raamat on täis vägivalda, aga see ei olnud otseselt selline, mis oleks südame pahaks ajanud, vaid adrenaliini pani lakke kargama. Päris neile, kellele vaid muhekrimid meeldivad, siiski ei soovitaks, ikka selline karmim ja verisem lugu on. Loodetavasti tulevad järgmised osad ka juba varsti eesti keeles ilmale. Hispaania krimi on mulle üsna võõras, seega hea, et meil ikka tutvustatakse ka erinevate riikide krimikirjandust, mitte vaid USA, Suurbritannia ja Rootsi, mis ilmselgelt domineerivad.
Laibarida ees, Melchior järel
Eesti Raamat 500 väljakutse august - Eesti krimikirjandus
Harglal ei tohi nii kaua uut osa kirjutada lasta. Nii palju laipu pole varasemalt tal veel olnud. Iga aastaga kirjutas vist üks - kaks laipa loosse juurde. Ja kangesti Poirot'lik tundus see ülesehitus seekord olema. Käib ja uurib ja lugeja saab vaid ebamääraseid killukesi ning siis lõpus kutsub kõik, kes veel ellu jäänud, kokku ning hakkab asju järjest plirts ja plärts üles lugema ja näitab ära, kes tegi ja miks tegi. Kuna laipu oli sedavõrd palju, siis hakkas kohati asi üsna sasipuntraks kätte minema, segadust tekitas muidugi veel ka see Johanneste rohkus, et millisest nüüd juttu, kas mõnest mahalöödust või mõnest ellujäänust. Ja eks kirjanik tahtiski eksitada lugejat nende Johannestega. Mis seal üldse toimus, seda ei osanud kohe kuidagi ära arvata, sest neid vihjeid, mis olid peamiseks aluseks, neid ikka avaldati peaaegu olematult. Selles osas on taas ajaloo taustal suur roll nagu esimestes raamatutes. Vahepeal jäi see ajalooloengu osa tunduvalt vähemaks, pearõhk oli ikka krimilool. Nüüd sellest raamatust sai taas teada palju ajaloo fakte, mis samas jälle selle krimiloo tempo alla võtsid. Tundub, et kirjanikul kulus suur hulk aega just nende ajalooliste faktide ülesleidmisele arhiividest ja nende loosse sobilikesse kohtadesse sisse kirjutamisele. Eesti ajalugu on muidugi hea teada, aga kas just keset krimilugu ja laipasid on kannatust sellesse süveneda. Melchiori poja lugu oli ka peamiselt tempo rahustamiseks vahele pikitud, sest ega seal midagi eriti edasi ei läinud. Ehk järgmises loos läheb see aktiivsemalt edasi ja saab ka mingi lahenduse poole liikuma. Seekord suures osas seisis paigal. Hetkel tundus suht võõrkehana seal Tallinna-Riisipere-Haapsalu loo vahel. Samas ilmus mängu uus tegelane, kes mängib rolli kahe Melchiori vahel. Tema roll avalikustati lugejale kenasti ära, samas kui vana Melchior jäi pimedusse ise kobama. Igatahes oleks viisakas nüüd järgmise osa kirjutamisega juba piisavalt kiiresti tegutseda, sest lugejatel on ju ka närvid ja ootused. Kel varasemad Melchiori lood juba loetud, siis kindlasti tasub ka seda osa lugeda. Kes pole veel alustanud, siis tasub vist järgmisi osi ära oodata, kes teab, palju kirjanikuhärral seekord aega uue osaga läheb.
Taas üks laps kadunud süngesse metsa!
Kui Adirondacki suvelaagrist kaob teismeline tüdruk, põrkavad kokku kaks maailma 1975. aasta augustikuu varahommik: laagri kasvataja avastab tühja voodi. Selle asukas Barbara Van Laar on kaduma läinud. Barbara pole tavaline kolmeteistaastane: ta on sellesama perekonna tütar, kes on suvelaagri omanik ja tööandja suuremale osale kohalikust elanikkonnast. Kusjuures see pole esimene kord, kui Van Laaride laps kaduma läheb. Barbara vanem vend kadus samamoodi neliteist aastat tagasi ja teda ei leitudki.
Ühe perekonnalugu, laiendatud perekonna, kuhu kuuluvad ka sõbrad, alluvad, pereliikmed. Ja siis muidugi uurijad, sest laps ju ikkagi kadunud. Ja seda teist korda. Perekond, kes suples rahas, aga mitte just empaatias. Loos on mitme inimese lugu tegelikult, mis peatükkide haaval kild killult välja kooruvad. Kadunud laste ema lugu, laagri kasvataja lugu, laagri direktorite lugu, perekonnapeade lood, ühe kurikaela lugu, esimese naisuurija lugu, mitme lapse lugu. Lood, mis on kõik natuke murtud, natuke katkised, natuke varjatud.
See on selline aeglane raamat, kus pearõhk on inimestel, mitte niivõrd sündmustel. Liigub tasapisi, viib su lahti rulluvatesse mineviku kihtidesse, kus iga uus pööre ei ole mitte pinge, vaid pigem mõistmine. Inimesed ei räägi otse välja, ja autor ka ei ütle, mis juhtus – ta laseb sul vaikselt kahtlustada. Mõnel juhul saad aru, et teadsidki juba, mõnel puhul avastad, et ei tulnud selle pealegi. Minu jaoks jäi veidi lahjaks, sest ootasin ikka kogu aeg seda krimipoolt, sest see raamat on ju välja kuulutatud krimina. Eks seal väike krimielement oli ka muidugi juures, aga pigem ma nimetaks seda psühholoogiliseks romaaniks, isegi naisteka poole kalduvaks, kindlasti mitte ei ole see põnevik.
Seega soovitaks pigem neile, kellele meeldivad psühholoogilised raamatud erinevate naiste elust ja sellised hästi kerged krimid. Ühe lapse loo suutsin ära aimata, teise loo käänak jäi avastamata. Raamat on iseenesest hästi kirjutatud, aga ei olnud otseselt see, mida tutvustuse alusel ootasin. Aga see ei tähenda, et raamat oleks halb – lihtsalt ma olin selle lugemiseks veidi valesti häälestunud. Võib olla tundus vaid mulle, aga minu arust selle kirjaniku stiil meenutas mingis osas Jojo Moyesi stiili ja ehk kui tema raamatud meeldivad, siis võiks ka see raamat meeldida.
Juuli 2025 kokkuvõte
Töökäimine mõjutab raamatute lugemist negatiivsel moel.
Raamatuid: 21
Lehekülgi: 4491
Keskmiselt lehekülgi päevas: 145
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 214
Kõige õhem raamat: 48
Kõige paksem raamat: 463
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 5
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 0
. Lugemise väljakutse 10: 1
. Ulme: 5
. Briti kirjandus 0
. Armastus 1
Väljakutse vabasid loetud: 8
Loetud kirjanikke: 20
Enim loetud kirjanik: Mart Sander (2)
meesautorid: 14
naisautorid: 7
segapaarid: 0
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (5)
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (9)
Vanim raamat ilmunud: 1994
Uusim raamat ilmunud: 2025
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 20
Loetud e-raamatuid: 0
Loetud lastekirjandus: 2
noortekirjandus: 3
täiskasvanutekirjandus: 16
loetud žanrid:
Krimi, põnevik 5
ulme, fantaasia 6
memuaarid, mälestused 1
armastus, naistekas 3
jutt, novell 2
muinasjutt, lastejutt 1
kunst, kultuur 1
populaarteadus 2
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,9
10 palli saanud raamatud: Elame veel!, Lumekass
Oma silm on petis, mitte kuningas!
Seda, et oma silm ei ole kuningas, vaid petis, seda olen juba üsna tükk aega teadnud. Ülikoolis tehti see veel eriti hästi selgeks nii psühholoogia kui disaini loengutes. Ja seda mitte vaid nüüdsel ajal kui me enam üldse ei tea, kas selle, mida me näeme, autoriks on tehisintellekt või on see ikka päris reaalselt olnud asja pilt. Aga üldse püüab aju meile tõlgendada seda mida silm näeb ning tõlgib sageli asjad valesti. Näeb kõverjooni seal, kus jooned on sirged, ei suuda hinnata õigeid pikkuseid, näeb värve hoopis valesti ja muud ka. Eks inimesed on sellest inspiratsiooni saanud ja tekitanud veel enam illusioone, mis silma ja aju koostöös ära petab. Nii näeme, et rõngad keerlevad kui vaatame paberilehte või elevandil on olenevalt vaatenurgast kas neli või viis jalga all. Lisaks veel kaksikpildid, mis olenevalt vaatamisest on üks või hoopis teine. Mängud perspektiiviga, mängud esi- ja tagaplaaniga, joonised, kus ei ole lõppu ega algust vaid ainult kulg. Selles raamatus oli välja toodud rida illusioone, mis meie silma ja aju petavad. Enamusega olin juba kokkupuutunud varem, mõned olid veel uued. Lisaks seletas autor ka lastepäraselt ära, mis on aju ja mis silm ning kuidas me üldse näeme. Mõnus raamat. Lugesin seda, sest otsin hetkel materjali oktoobris toimuvateks üritusteks. Üks räägibki erinevatest illusioonidest, kuidas aju ja silm ei tee koostööd või kuidas neid ära petta. Teine räägib tehisintellekti tagamaadest, visuaalidest, millest ei ole enam kuidagi võimalik aru saada, et need ei ole päriselt eksisteerivad, vaid tehisintellekti looming hoopis. Kui kellelgi on midagi põnevat neil teemadel silma jäänud, siis võib kas siia kommentaaridesse või messingeriga mulle otse lingid või pildid saata. Juhul kui teema huvi pakub, siis jälgige Tallinna Raamatukogude kodulehte oktoobris. TÕN nädala raames toimuvad mõlemad üritused.