Teine osa. Kass on tagasi kass ja tüdruk on tüdruk. Aga kass ei ole siiski enam päris see kass, kes ta oli enne. Talle jäid alles mõningad oskused. Ta oskab lugeda ning saab aru lisaks saksa keelest veel ka vene ja inglise keelest, keeltest, mida oskab Kira. Ta küll ei oska enam telepaatiliselt rääkida tüdrukuga, aga eks nad kuidagi saavad hakkama. Winston naudib elu kassina kuni ta võetakse koolis lavastatavasse muusikali näitlejaks, saladuslikult kaob Kira klassiõde Emilia ning külla tuleb vanaema Venemaalt. Mis siis muud, kui Winston peab taas asuma tegutsema. Mõnus huumor, natuke põnevust, palju salapära ja mõistatamist. Selles loos on rohkem krimi kui oli eelmises. Peamine ongi üks tore kassikrimilugu. Lastelik, aga samas täiesti huvitav ka suurtel lugeda. Eriti peaks olema tore lugeda neil, kellele kassid meeldivad, aga sobib ka teistele. Minule meeldivad need raamatud ja kolmas osa juba ootab edasilugemist.
Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Kas kass suudab lahendada kuriteo?
Teatrikriitik tapetud kriitilise arvustuse eest!
Neljas raamat sarjast. Kirjanik tegutseb ise enda raamatus. Ühena peategelastest. Seekord veel eriti suur roll temal, sest ta on peamine kahtlusalune mõrvas. Ja siis üritab sammu pidada Hawthorne'iga, kes siis püüab tuvastada, kes oli tegelik mõrvar. Või ikkagi on süüdi Anthony Horowitz ise, kelle kirjutatud teatrietenduse esietenduse järgne arvustus tegi nii kirjaniku kui kogu näidendi täiesti pihuks ja põrmuks. Ja mitte lihtsalt mahategev arvustus, vaid igapidi terav ja torkav ja solvav. Kõigile, nii autorile kui lavastajale kui näitlejatele. Muidugi hakkab mõrva uurima varasemalt tuttav uurija Cara Grunshaw, kes pole unistanud oma eelmise mõrvajuhtumi alandust ning seda, mis rolli mängisid selles Hawthorne ja eriti Horowitz. Seega pole kirjanikul lootagi kergemale karistusele ja vangikong juba ootab teda.
Mulle kuidagi Horowitzi raamatud on meeldima hakanud, olenemata, millisest sarjast juttu on. Kõik on sellised veidi muhedad, veidi teravad, veidi põnevad, veidi pingelised, veidi igavad, veidi mõistatuslikud, veidi ettearvatavad. Lugu läheb ja sa loksud sellega kaasa, autor teeb mingi pöörde ja sa jääd nagu ta oma kirjanduslik minagi sellele järele vaatama arusaamatult, et mis siis nüüd juhtus, miks nii läks. Hawthorne on ühest küljest vastik ja samas teisest küljest täiesti tore. Vahepeal mühatad, vahepeal muutud veidi tigedaks, vahepeal muigad, vahepeal üritad takka kiirustada, et samas paluda veidi rahulikumalt võtta. Sellised segased tunded on mul kõiki tema raamatuid lugedes. Mis muud, kui palun järgmist osa.
Tähelepanu start!
Cherringhami regatini – iga-aastase suursündmuseni, mis toob kogu riigist kohale luksusjahte ja kutsub ka kohalikku rahvast jõele pidutsema – on jäänud veel mõni päev. Siis rüüstatakse paate ning üks jaht sõidab vastu silda. Jahil pole kedagi, ainult verd on näha. Jack ja Sarah peavad muidugi hakkama seda uurima. Seekordne lugu oli taas üks kehvematest minu arust. Polnud nagu üldse põnevust ja lugu ise jäi kahvatuks ja segaseks. Aga loetud see jälle on ning taas aeg oodata järgmist.
Ühe kõutsi salajane elu
Ulmekirjandus 2025 märts: libaloomad
Saage tuttavaks! Winston Churchill, omasuguste hulgas äärmiselt õilis ja äärmiselt must Briti lühikarvaline toakõuts. Kira Kovalenko, kolmeteistaastane teismeline, kellel on mitmeid probleeme. Või oli see vastupidi? Kira, must kõuts ja Winston, teismeline koolitüdruk? Või hoopis alguses nii ja siis teisiti? Igatahes alguses elas Winston, ärahellitatud kõuts, oma poismehest füüsikaprofessoriga kahekesi. Neil käis majapidaja, kes mõlema kodukorrasoleku ja söögi eest hoolitses. Aga siis läks majapidajanna mehele ja kolis ära teise linna. Uus majapidaja saabub aga koos kolmeteistaastase tütre ja hunniku probleemidega, mis kohati kuuluvad politsei järelvalve alla. Winston ei saa arugi kui ta on sattunud nende probleemide keskele. Ühel päeval istuvad nad Kiraga varjualuses ning soovivad mõlemad olla hoopis keegi teine kui nad on. Ja siis tabab varjualust pikselöök. Ning nad ongi keegi teine, nimelt nad lähevad vahetusse. Winstonist saab Kira ja järgmisel päeval peab ta minema kooli, kohta, millest ta ei tea midagi. Lisaks veel see arusaamatu teismeliste maailm. Neist on inimestelgi raske aru saada, rääkimata siis ühest kodusest mugavast isasest kõutsist. Aga hakkama peavad nad mõlemad saama. Libakassist tüdruk ja libatüdrukust kass. Lisaks veel ära lahendama kriminaalse probleemi, mis ähvardab tüdruku ema. Kuidas neil see õnnestub ja kas nad saavad endiks ka lõpuks tagasi - see jääb nüüd küll endal lugeda. Soovitan täiesti kõigile, kes armastavad kassilugusid, aga sobib ka neile, kes armastavad lihtsalt toredaid, vaimukaid, lõbusaid, veidi absurdseidki fantaasialugusid. Kirjade järgi lasteraamat, aga mu arust palju nauditavam kui paljudki suurete raamatud ning kordagi ei tekkinud tunnetki, et tegu on lastele kirjutatuga. Väga haarav, väga ladus, aga mitte lihtsakoeline raamat. Sedavõrd kaasahaarav, et raamat läheb ikka korraga lugemisse. Ei ole vaid mõnekümne minutiga loetav, ikka hulga pikem raamat. Mulle väga meeldis ja koheselt tõstsin ka järgmised eesti keelde tõlgitud sama sarja lood lugemises etteotsa. Saksa keeles saan aru, et on ilmunus seitse osa, eesti keeles tuvastasin kolme raamatu olemasolu. Kuidagi pole sattunud varem neist üldse kuulma, äkki reklaami liga vähe, sest need on tõesti head lood ja ma hea meelega loeksin ja veel tõlkimata lugusid kunagi.
Unenägudes kohtume oma armsate kadunukestega
Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Eleri Romantšuk soovitab
Tuhande tähe saar on liigutav ja fantaasiarikas teos, mis käsitleb leina, igatsuse ja eneseleidmise teemasid. Raamatu peategelane on 11-aastane Tigris, kes on oma elu jooksul peaaegu alati isaga kahekesi elanud. Tema ema suri autoõnnetuses kümme aastat tagasi, jättes tüdruku südamesse sügava igatsuse. Isa on pärast seda muutunud vaikseks ja distantseerunud, olles sügavas depressioonis, mis teeb Tigrise veelgi üksildasemaks. Pere kolib uude korterisse, kus Tigris avastab kummalise puidust kasti, millel on ema nimi. Kui ta sinna sisse poeb ja magama jääb, ärkab ta hoopis teises maailmas – Tuhande tähe saarel. Saarel kohtab Tigris mitmeid huvitavaid tegelasi. Raamat käsitleb delikaatselt lapse kogemust ema kaotamisel ja sellest ülesaamisel. Tigrise teekond saarel peegeldab tema sisemist kasvu ja võimet leppida kaotusega. See on südamlik ja kaasahaarav raamat, mis ühendab maagilise fantaasia ja tõsised eluõppetunnid. Mulle väga meeldis see raamat ning lõpp kippus vägisi pisarad välja meelitama. See raamat pani ka mõtlema, kuidas täiskasvanud oma suure kurbuse ja leina juures sageli kipuvad unustama lapse, keda valdavad samasugused tunded, aga täiskasvanutele kipub tundema, et nende tunded on suuremad ja võimsamad kui laste omad. Soovitaks samuti lugeda, väga hästi ja huvitavalt kirjutatud ning tunded on väga ehedad.
Vihmavarjuhaukaja valdustes on vihmavarjupuu, päästke vihmavarjud!
Autor: Bobbie Peers
Illustreerija: Sandra Steffensen
Tõlkija: Annika Kupits
Kirjastus: Helios 2025
Puudel kukkus nuudlipotti!
Autor: Bobbie Peers
Illustreerija: Sandra Steffensen
Tõlkija: Annika Kupits
Kirjastus: Helios 2025
Lumepildujad lumekühveldajate vastu
Autor: Bobbie Peers
Illustreerija: Sandra Steffensen
Tõlkija: Annika Kupits
Kirjastus: Helios 2025
Fantastilised loomad džunglis!
Autor: Bobbie Peers
Illustreerija: Sandra Steffensen
Tõlkija: Annika Kupits
Kirjastus: Helios 2022
Taevast sajab kilpkonne!
Autor: Bobbie Peers
Illustreerija: Sandra Steffensen
Tõlkija: Annika Kupits
Kirjastus: Helios 2022
Ella ja Felix rändavad seekord kõrbeoludes, et lahendada müsteerium – miks hakkasid seal äkki kilpkonni sadama? Nad avastavad, et selle taga on ohtlikud ja nurjatud piraajapiraadid. Ellat ja Felixit ei heiduta miski – nad mõtlevad välja nutika plaani, kuidas pahatahtlikud seiklejad lõksu meelitada ja olukord jälle korda seada. Lugu kulgeb mängulises "pahupidimaal", kus fantaasia ja seiklus pakuvad pidevalt uusi üllatusi. Laste nutikus ja koostöö päästavad nad nii jõledate piraatide kui robotkoletiste küüsist. Fantaasiarikas ja põnev seiklus lastele. Ladus ja kergesti loetav stiil. Mängulised ja humoorikad illustratsioonid. Julge ning positiivne sõnum – eeskuju pakuvad tegelased, kes lahendavad tüüpilisi ja ootamatuid probleemilahendamise olukordi nutikuse ja koostööga. Sihtrühm on algklassilapsed, aga loetav ka suurtel.
Vahukommid süüa või kasutada kütusena?
Raamat pakub lustakat ja seikluslikku rännakut muinasjutulisse pahupidimaailma. Selles raamatus kohtame Ellat ja Felixit, kes sõidavad õhulaevaga uurima, miks suur vahukommimasin enam ei tööta. Nende jaoks on see oluline, sest ilma vahukommideta muutuvad ohtlikud piraajapiraadid veelgi kohutavamaks. Raamatu süžee on tempokas ja mänguline. Laste nutikus päästab nad nii jubedate piraatide kui robotkoletiste käest. Vahvad pildid rikastavad hästi lugu ja panevad lugeja naeratama.Raamat on sobilik algklassi lastele, kes naudivad nutikust, seikluslikku meelelahutust ja värvilist kujutlusmaailma. Ladus ja kergesti loetav stiil. Nagu oma teisteski raamatutes on Bobbie Peers loonud loo, mis segab fantaasiat, seiklusi ja humoorikat situatsiooni sujuvalt ja meeleolukalt. Hästi toredad on ka igasugused keelemängud, selle juures kindlasti on suur töö ka tõlkijal. Piisavalt tore raamat, mida kõlbab lugeda ka suurtel. Ja peamine, see on terve seeria raamatuid, mis kõik ühtemoodi vahvad. Teadsin, et see sari on olemas, aga pidin kaks päeva asendama raamatukogus lastesaalis ja see tähendas muidugi "töö koju kaasa võtmist", see tähendab, et jõudsin koju suure hunniku lasteraamatutega, mida nüüd järgemööda vabal päeval lugesin.
Süüa või mitte süüa, selles on küsimus
Kui sa oled kunagi avastanud end külmkapi ees seismas ilma igasuguse näljatundeta või sind haarab ühel hetkel vastupandamatu isu millegi järele (tavaliselt ikka hästi mittetervisliku) või tajud, et maandad ennast süües, siis see raamat näitab, miks me seda teeme. Judson Brewer – psühhiaater ja neuroteadlane – ei hakka rääkima, mitu kalorit süüa või millist dieeti järgida. Selle asemel ta uurib, kuidas meie aju harjumusi loob ja miks need nii visalt püsivad. See pole järjekordne “ära söö seda” käsiraamat. Brewer räägib, kuidas teadvelolek aitab märgata, kas su isu on päris nälg või hoopis igavus, stress või üksildus. Ta toob välja, et süü- ja häbitunne ei vii kuhugi, sest palju tõhusam on uudishimu oma käitumise vastu. Raamat on täis lihtsaid tähelepanelikkuse harjutusi, mida saab kohe proovida. Näiteks isu “lainena” vaatlemine – see tõuseb ja langeb, kui sa ei reageeri kohe. Breweri lähenemine põhineb teadusuuringutel ja tema enda programmil, mis on aidanud inimestel muuta söömisharjumusi ilma keelamise või kontrollita. Ta õpetab, et harjumused ei kao käsu peale – neid tuleb asendada tähenduslikuma käitumisega, lõpetada võitlus oma isudega ja hakata nendega sõbraks saama. Mitte selleks, et loobuda naudingust, vaid et süüa teadlikumalt. Peamine, mida võiks sealt raamatust välja tuua:
1️⃣ Peatu ja küsi: “Mis tunne see on?”
Enne kui käsi automaatselt küpsisekarpi sirutub, tee väike paus ja uuri, kas see on päris nälg või hoopis emotsioon – igavus, stress, väsimus. Brewer soovitab olla uudishimulik, mitte hinnanguline.
2️⃣ Vaata isu kui lainet
Isu ei püsi kogu aeg ühtemoodi tugev – see tõuseb ja langeb nagu laine. Kui sa ei reageeri kohe, märkad, et see võib iseenesest vaibuda. Pane tähele, kuidas tunne muutub 5–10 minuti jooksul.
3️⃣ Asenda automaatne näksimine teadliku tegevusega
Kui märkad, et isu pole seotud näljaga, proovi teadlikult valida midagi muud – jalutuskäik, paar sügavat hingetõmmet, sõbrale sõnumi saatmine. See aitab aju harjumust ümber õpetada.
Lugeda ei olnud seda kõige kergem, võib olla oleks tõesti parem olnud nagu autor kirjutas - üks peatükk päevas, mitte kõike korraga. Meeldis, et oli räägitud teiste inimeste näiteid. Kuigi nii mõneski kohas oleks tahtnud talle kõvasti vastu vaielda. Nimelt on meil mõlemal üks ahvatleja, kummikommid. Autor suutis süüa kummikomme nii, et tegi endale selgeks, et tegelikult talle need üldse ei maitse ja nii võõrutada ennast sellest sõltuvusest. Ma söön vist teisi kummikomme, mina küll ei suuda selle kummikommi põhjalikumalgi uurimisel ja testimisel leida, et need mulle tegelikult üldse ei meeldi. Meeldivad ja kohutaval kombel meeldivad. Muidugi mitte kõik sordid, aga ma neid sorte, mis ei meeldi, neid ma üldse ei ostagi. Ja ma ei söö neid ka terve koti kaupa korraga, piisab täiesti mõnest kommist korraga. Kohati ma tundsin ka, et see raamat ei käi minu kohta, sest mul ei ole sellist emotsioonide mahalaadimise söömist või kohutavat ülesöömist. Pigem ehk jah harjumus ja erinevad isud. Samas ma tean, mis tunne on, kui sa füüsiliselt tunned, et lähed kohe lõhki, magu on nii täis ja sul samal ajal on katastroofne nälg, nagu sa poleks terve päeva süüa saanud. Või, et sa tunned, et sul on kõht täiesti tühi, aga sa ei tunne nälga ja pole isu üldse söögi järele (siis kipudki pigem ebatervislikke asju näksima, sest organism tunneb, et vajab energiat). Seda põhjustas kunagi hormoonidega ravim. Kuna tol ajal alguse saanud ülekaalu tõus ei kipu ikka kuidagi taanduma, siis huvitas, kas ma saan sellest raamatust abi. Üritan siis peamist järgida ja rohkem teadlikult asju võtta, mitte olles söömise suhtes automaatpiloodil.
Unistus täielikust maailmast
Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab
Mis juhtub, kui unistus täiuslikust maailmast saab lõpuks teoks? Ja teine küsimus: kas me seda üldse tahame? Raamatus on keskseks ideeks tohutu mägi, mis kerkib Taani. See mägi ei ole lihtsalt geoloogiline vaatamisväärsus, vaid sümbol. Kui reaalne maailm tundub liiga piiratud, miks mitte ehitada mägi, mis avaneb kui lõputu mängumaa? Aga kas igapäevane elu muutub sellest paremaks? Raamatu tegelased on korraga traagilised ja naljakad, sageli absurdselt inimlikud. Siin on tunda nii satiiri kui ka melanhooliat. Unistused on vajalikud, aga nad maksavad alati midagi. Autor paneb küsima, kas ideaalne tulevik, mida me ette kujutame, on üldse elatav. Ja mis siis, kui meie suurimad unistused osutuvad lõpuks kõige koormavamaks? Raamatus on peatükid mäest ja selle elust vaheldumisi inimeste lugudega. Mõned loo tegelased korduvad mingi aja pärast, mõned lood haakuvad üksteisega, mõned on iseseisvad, mõned haakuvad mäega ja selle eluga rohkem, mõned vähem. Raamat oli hunnik tükke, mis kokku pidid moodustama terviku, kuid mul jäid siiski sinna mingid küllaltki suured praod ja valged laigud sisse. Loetav, aga midagi jäi minu jaoks vajaka.
Kõdunev elu ja surm
Ulmekirjanduse väljakutse juuni: maagiline realism
Raamat surmast ja elust. Ilma eluta ei ole surma. Surm toob sageli välja, mis elu on inimene tegelikult elanud. Ettevalmistused matusteks ja kuidas need kulgevad ei ole sedavõrd seotud surma, kui eluga. Kuidas oled olnud elus, nii kulgeb ka su surma esimene etapp, matused. Just sellele keskendub see raamat, kus surnu on vaid tõuge, mitte tegelik peategelane. Tõeline peategelane on Macondo ise, linn, mille rahvas tuleb kokku, et otsustada, milline on ühe mehe surma tähendus. Märqueze kirjutamislaadile iseloomulikud elemendid on olemas: igaviku tunne, kus aeg ei liigu sirgjooneliselt, vaid seisab ja kordub; inimeste kirgede ja kahtluste läbitungimatus; poliitilise ja isikliku segunemine. Raamatu keskne sündmus on arsti surm ja tema matuste korraldamine. Arst on inimene, keda vihati ja keda kardeti, aga kes oli ka hädavajalik. Ta oli vajalik elus, ent isegi surnuna jääb ta kogukonnale koormaks, sest nüüd tuleb otsustada, kuidas teda ära saata. Kas austusega? Kas põlgusega? Kas vaikus on kergem tee? Märquez ei küsi ainult, kuidas matta surnut, vaid kuidas inimene üldse elab ja mida tema elu jätab endast maha. Surm näitab siin luubi all seda, mida elu varjas. Kui keegi oli tõeliselt elanud, siis tunnistavad seda ka tema matused. Kui aga elu oli möödunud vaikselt või vastupidi, teiste arvelt, siis paljastub see hetkega, kui laip lebab veel toas ja inimesed sosistavad. Macondo pole lihtsalt linn, vaid terve Ladina-Ameerika miniatuur, kus võim, mälu ja õiglus põimuvad. Surm ei ole ainult üksikisiku lõpp, see on ka kogukonna moraali lakmuspaber. Kui palju ollakse valmis unustama, kui palju ollakse valmis andestama? Kui palju peab inimene tegema elus, et tema surm ei oleks tühine?
„Kõdulehti“ on sageli liigitatud maagilise realismi alla, sest see on Gabriel García Márqueze teos ja Macondo, mis hiljem „Sada aastat üksildust“ kaudu muutus maagilise realismi sümbollinnaks, ilmub juba siin. Siiski on „Kõdulehed“ pigem realistlik romaan, kus maagilise realismi tunnuseid leidub vaid aimatavalt. See pole veel klassikaline maagiline realism, vaid pigem selleni viiv raamat. Leidsin aga selle raamatu just maagilise realismi sildiga raamatuid otsides sellesse väljakutse punkti, kuid peale lugemist hakkasin kahtlema, kas ikka sobib siia või mitte, minu jaoks oli liiga palju realismi ja liiga vähe (või üldse mitte) maagiat. Esialgu paigutan siiski selle alla, kui tundub, et ikka ei sobi, siis jääb lihtsalt väljakutsevabaks.
Üliintellekti ajastu saabub!
James Ephraim Lovelocki (26 July 1919 – 26 July 2022) 2019. aastal ilmunud teos. Teos, mis paneb lugeja oma mugavustsoonist välja astuma. Lovelock, kes on tuntud oma Gaia hüpoteesi kaudu, ei piira end seekord vaid bioloogia ega kliimateadusega,vaid ulatub otse tehnoloogia ja filosoofia sügavustesse. Ta ei paku lihtsaid vastuseid ega lohutavat utoopiat, vaid keeruka mõtiskluse, kuidas üliintellekti ajastu võib kujundada meie planeedi tulevikku. Autor liigub osavalt ajaloo, teaduse ja prognooside vahel, luues teose, mis on samaaegselt informatiivne ja provokatiivne. Eriti intrigeeriv on tema arutlus Novatseeni kontseptsioonist – inimkonna ja tehnoloogia ühisajast, mis võib viia sügava muutuseni planeedi eneseregulatsioonis.Kirjaniku stiil on tihe, mõtteküllane ja kohati terav, jättes lugejale tunde, et iga lõik on kaalukas, kutsudes lugejat mõtlema, kujutlema ja küsima, kas meie senised teadmised ja tehnoloogilised saavutused on piisavad, et juhatada meid üliintellekti ajastusse. Kuidas me elame, kui meie loodu ületab meie endi mõistmise piire. Lovelock kutsub meid vaatama tulevikku, mis võib olla nii ohtlik kui ka lummav. Autor oli seda kirjutades 99 aastane. Lugedes läks mitmel korral mõte sellele, kuidas ta näeks tänast päeva, kui tehisintellekt on juba väga aktiivselt meie elus tegutsemas. Suri ta ju vaid mõni kuu enne juturobotite maailma avalikku algust, kui tavainimene sai teada, et see ongi kohal, mitte enam mingi abstraktne ulmeline asi.
Pündi viimane juhtum
Lugemise väljakutse 2025: 19. Kirjandusfestivali HeadRead külastanud kirjanik
Leidsin 2023. aastal külastanute nimekirjast.
Susan on jätnud seljataha oma elu Kreetal ja naasnud Inglismaale. Vaatamata sellele, et Alan Conway sai esimeses osas surma, siis Atticus Pünd, tema kirjutatud krimiraamatute geniaalne detektiiv, elab edasi. Üks kirjastus on otsustanud välja anda järjeraamatud ja palganud selle kirjutamiseks Eliot Crace ning toimetajaks Susani. Nagu ka eelmistes osades, nii on selles raamatus kaks ühes. Ehk siis keset reaalselt toimuvat sündmustikku loeb Susan Pündi juhtumist kirjutatut. Seekord siis osade kaupa. Nagu Alan isegi, nii kirjutab ka Eliot Pündi loosse reaalselt juhtunut. Eliot kirjutab sinna sisse päriselu, omaenda pere tumedaid saladusi. Tapetu prototüübiks on tema vanaema, kuulsa nimega kirjanik, kelle avalik kuvand särab laitmatult, ent lähedaste arvates oli ta sootuks teistsugune inimene. Ja nii nagu ikka, hakkavad raamatu sees olevad vihjed peegeldama ka päriselt toimuvat. Susan satub taas olukorda, kus ta ei saa jätta uurimata, kui midagi tundub valesti. Head tahet täis ja ometi ohtlikult lähedal sellele, et kõik võib kontrolli alt väljuda.
Mulle kuidagi need Horowitzi krimid sobivad, kuigi need on pigem aeglaselt liikuvad, samas siiski kogu aeg liikuvad. Tegelased on küllaltki huvitavad, olemata vaid hea või halvad, vaid pigem ikka sellised inimlikud, samas hästi erinevad. Raamat jättis mulle hea ja rahuldava lugemiselamuse. See ei paku šokeerivat verd ega jõhkrust, vaid mängib osavalt intellektuaalse pingega ja kergelt vanamoodsas stiilis kriminaalse puslega. Soovitan seda eriti neile, kellele ei meeldi verised krimid, kuid kes hindavad mõtestatud intriigi, nutikaid vihjeid ja lugemiskogemust, mis kulgeb rahulikult, ent haarab sind märkamatult endasse. Pealegi ühe raamatu lugedes saad loetud korraga kaks raamatut, kaks erinevat mõrvalugu. Seega kaks kärbest ühe hoobiga. Tegemist oli Pündi viimase juhtumiga, seega tundub, et see triloogia sai nüüd oma otsa. Muidugi tasuks lugeda kõiki järjekorras, samas need lood on ikka kõik ka täiesti eraldi loetavad.
Võidelda või alla anda
Lugemise väljakutse 2025: 32. 2025 - 150 aastat Thomas Manni sünnist. Üks raamat Thomas Mannilt või mõnelt muult Mannide perekonna esindajalt
Lühike novell. See ei ole pelgalt ühe ebameeldiva kuurortisuve lugu, vaid allegooria poliitilisest hüpnoosist, masside manipuleeritavusest ja inimese võimest vastu seista. Või pigem, kui vähesed on valmis või võimelised vastu seisma. Esmapilgul tundub, et autor kirjeldab lihtsalt üht perekonna suvist viibimist Itaalia mereäärses kuurortis, kus õhkkond muutub kummaliselt vaenulikuks ja pingeliseks. Kõik väikesed ebaviisakused, viltused pilgud ja valjuhäälsed emotsioonid viitavad millelegi suuremale. Ja siis astub lavale Cipolla, võlur ja hüpnotiseerija. Tema figuur on korraga naeruväärne ja hirmutav, groteskne ja ohtlik. Publik allub talle samm-sammult, algul meelsasti, siis üritades vastu hakata, siis üha alistunumalt. Ja siis tuleb Mario, lihtne ja tagasihoidlik ning lõpuks saabub ka loo lahendus. See on hoiatuslugu, mis pole vananenud, sest manipuleerimise mehhanismid ja võimuiha on alati olemas. Loetav, mitmekihiline, kohati pinev ootus, mis nüüd juhtuma hakkab või kas üldse midagi juhtuma hakkab.
Kolm naist, kolm saatust, üks saladus
Armastuslugude väljakutse august: Kuri armastus
See on romaan, mis tundub esmapilgul lihtne. Kolm ajastut, kolm naist, üks perekondlik pärand. Tegelikult on see lugu palju keerulisem. See on lugu hirmust ja vägivallast, aga ka ellujäämisest ja õigusest oma häälele. Küsimus ei ole ainult selles, kuidas naised läbi sajandite on elanud, vaid ka selles, kuidas nad on suutnud elada omal tingimustel, kui mehed on püüdnud neid panna elama enda kehtestatud tingimustel. Kirjanik viib meid 1619. aastasse, kus Altha peab seisma silmitsi nõiaprotsessiga. Ta ei ole nõid, ta on lihtsalt naine, kes oskab loodust lugeda ja märgata ka seda, mida vaatajate silmade eest üritatakse peita. Aga kui samal ajal on nõiaprotsessid tavalised üle terve riigi, kas siis selliste oskustega naine võib pääseda süüdistusest, et ta tappis ühe mehe nõidudes? Sajandeid hiljem, 1942. aastal, on Violet oma isa range kontrolli all, ümbritsetud sõjast ja ühiskondlikest ootustest. Kui need ootused ei ühti mitte üks raas ühe noore naise huvidega, looduse tõmbega, kas siis on üldse võimalik tal tegeleda oma kutsumusega? Violeti lugu on osaliselt samaaegselt tema ema ja vanaema lugu, nende naiste lugu, keda Violet ei tundnud, keda tal ei lastud tunda. Ja siis on Kate, 2019. aastal, kes lahkub vägivaldsest suhtest ning satub Weywardi majja. Seal avastab ta oma suguvõsa loo. Nende suguvõsa naiste lugu ei kao, vaid kandub edasi põlvest põlve, olles ühtlasi nii vana kui uus.
Raamatu atmosfäär on nii hästi kirjeldatud, et lugedes oled raamatus sees. Looduse kirjeldused ei ole pelgalt taust, vaid nagu elav tegelane. Putukad ja varesed on sama olulised tegelased kui inimesed. Kuigi just putukate ja lindude käitumine oli minu jaoks selles loos veidi fantaasiasse kalduv, aga jah, eks need naised olid ju ikkagi ka tavainimestest erinevad, teistsuguses, ürgsemas suhtes loodusega. Kui palju me kanname endas edasi esiemade häält, nende olemust? Kui palju meie elu on juba ette määratud ja kui palju teiste poolt paika surutud, kui palju saame ise valida? Autor ei anna lihtsaid vastuseid. Ta ei loe moraali, vaid laseb igal tegelasel otsida oma rada. Mõni leiab selle läbi valu, mõni läbi vaikuse, mõni läbi mässu. See raamat on õrn ja samas karm. Weyward ei ole vaid kolme naise lugu, see on ka inimlikkuse lugu, naiseks olemise lugu läbi ajaloo. Aga enne kõike on see meeldetuletus, et loodus ja mälu on tugevamad kui need, kes püüavad neid maha suruda. Raamat haaras kaasa ja köitis endasse, naiste lood kulgesid vaheldumisi, mõnes mõttes nii sarnased ja samas nii erinevad.
Mulle väga meeldis, üks parimaid elamusi taas sel aastal. Ja sobib ideaalselt siia väljakutsesse.
Kas head on alati läbinisti head?
Teine osa sarjast. Ühel ilusal päeval, või õigemini ööl, tapetakse politseinik. Mitte tööpostil, mitte tagaajamise käigus, vaid oma kodus, oma voodis. Magamise pealt. Küsimus on kohe: kas tegu oli isikliku vihaga või ametist tingitud kättemaksuga? See mees ei olnud tavaline politseinik, vaid osa nelikust, kes koos oma kolme kolleegiga eemaldas tänavatelt suure koguse narkootikume ja saatis trellide taha hulga kurjategijaid. Nende tulemused olid hiilgavad. Ent samal ajal polnud kellegi teise peale kunagi esitatud nii palju kaebusi kui just selle neliku vastu. Süüdistused vägivaldsuses, liialdatud jõu kasutamises, petmises ja manipuleerimises. Seega tekib küsimus: kas ohus on nüüd ka ülejäänud kolm? Kes need mehed tegelikult on? Kas nad on tõesti säravad kuldsed kangelased, või hoopis kuldselt läikiva kooriku all seest mädad? Siin astub mängu Annalisa Vega, kes hakkab uurima politseiniku mõrva. Kuid kohe satub ta peale ühele selle neliku käes olevale ammusele mõrvajuurdlusele, mis on siiani lahendamata kuigi kahtlusalune neil on. Nüüd tuleb lahendada mõlemad mõrvad, sest need tunduvad olema ootamatult tihedalt põimunud. Võib juhtuda, et mõrvariks on üks ja sama isik. Tegu on üsna psühholoogilise krimilooga, kus kihte ja niite on palju. Mina vähemalt ei suutnud lahendust ette näha. Raamat meeldis mulle, ehkki lõpp saabus ootamatult ja vihjeid, mis lugejat õigesse suunda juhiksid, oli pigem vähevõitu. Soovitan kindlasti lugemist alustada esimesest osast, sest ilma selleta jääb tegelaste käitumine ja omavaheline dünaamika suuresti segaseks. See ei ole verine krimi, vaid pigem psühholoogiline krimilugu.
Leekidest pääsenu
Poiss kaotab kuueaastasena tulekahjus oma ema ja väikese õe. Isa kaob pärast seda tema elust. Laps kasvab vanaisa hoole all ning aastate jooksul saab temast mees, kes on suutnud oma minevikuga suuresti rahu teha. Tal on töö, elukaaslane ja vanaisa, keda ta sügavalt armastab ning kes on talle sisendanud tugevad ja selged eluväärtused. Ühel päeval aga saabub ootamatu kutse. Isa võtab temaga taas ühendust ja kutsub külla. Nii algab psühholoogiline mäng, kus käiku lähevad manipuleerimine, ahvatlused ja varem kindlana tundunud tõekspidamiste murendamine. Algab võitlus iseendaga, mis on täis kahtlusi ja kõhklusi.
Kas usaldada kõiki ja kõike või kahelda kõigis, sealhulgas iseendas ja oma mälestustes? Kus asuvad inimese piirid ning kas neid võib nihutada, kui oled need ise seadnud? Või kui need on kujunenud koduse kasvatuse kaudu? Kui suur peab olema ahvatlus, et sellele järele anda ja mis see ahvatlus peab olema? Igal inimesel on oma nõrk koht, millele ta ei suuda vastu hakata. Kas manipuleerijad on ka ise manipuleeritavad? Kui olla manipuleerija, kas see annab oskuse teisi paremini läbi näha või teeb just vastuvõtlikumaks sama mängu lõksudele? Mis on elus tegelikult tähtis ja kas halb saab alati oma karistuse? See on lugu, mille ridade peal, vahel ja all on tihe psühholoogiline kiht, draama, mis ei lõpe viimase leheküljega, vaid jääb veel pikaks ajaks mõtteisse. See paneb küsima, kui palju manipulaatoreid meie ümber tegelikult liigub ja kuidas nad meid mõjutavad. Soovitan soojalt – väga hea raamat. Põnevust tõstab veel see, et autor või kirjastajad on tulnud mõttele lineaarsel lool lõigata välja lõpuosast mõned peatükid (aga mitte päris lõpp) ja need paigutada üksikult viimase kolmandiku peatükkide vahele. Nii tekib lugejal aimdus, et midagi rasket ja pöördumatut on juhtunud, kuid täpne sisu jääb veel varju. Pinget kasvatatakse iga peatükiga ning autor hoiab varuks enne lõppu veel ootamatuid pöördeid.
Sarimõrvar ärkab pikast unest
Chicagot mitu aastat hirmul hoidnud sarimõrvar tappis seitse naist, saatis pärast iga mõrva kohalikele ajalehtedele tapetule adresseeritud hirmuäratava armastuskirja ja sai hüüdnime Murtud Südamega Tapja. Siis kadus ta jäljetult. Kakskümmend aastat hiljem hakkab harrastusdetektiivide grupp seda lahendamata sarimõrvade jada uurima ning ta tapab taas. Uurija Annalisa Vega on kaotanud Murtud Südamega Tapja käe läbi lähedase inimese. Nüüd on ta esimene politseinik, kes jõuab sündmuskohale. Algab kassi-hiire mäng mõrvariga, kumb jõuab esimesena, kas mõrvar uuesti tappa või uurijad ta tuvastada. Tegelasi on üsna palju ja kahtlusi jagub mitmesse suunda. Otsustavat vihjet ei suutnud ma ära taibata õigeaegselt nagu ka Annalisa. Kui jagasime, siis üsna korraga, aga siis oli juba veidi hilja. Tema jaoks muidugi, lugeja jaoks läks ikka asi ühtemoodi põnevalt edasi. Teise lõpukeeru ma juba peaaegu hammustasin läbi, aga mitte päris lõpuni, seega jagus põnevust ikka täitsa lõpuni. Üsna pingeline lugu, ega käest ära panna polnud sugugi kerge seda raamatut. Just ilmus ka raamatu teine osa, seega saab uuesti sukelduda sellesse Chicago maailma ning lahendada uut kuritööd. Soovitan, põnev ja huvitav krimiraamat. Kuna tegemist sarimõrvariga, siis arusaadavalt ikka sinna karmima krimi poole, mitte muheda.
Viis minutit otsustada, ööpäev teostada!
Eesti Raamat 500 väljakutse juuli - Eesti noortekirjandus
Tavalised eesti koolilapsed, tavalised teismelised. Klassi tuleb vahetusõpilasena eesti-türgi segaperekonnast Saksamaalt uus tüdruk. Eva on tavaline üksiklaps pealtnäha tavalises peres. Aga tundub, et mingid saladused on tema vanematel. Ja ta vanaema on haridusminister. Uue tüdruku õhutusel liitub Eva äpiga, mis annab kellelegi mingil hetkel väljakutse, mille täitmist siis kõik saavad pealt vaadata. Saajal on võimalik muidugi väljakutset mitte vastu võtta, aga seetähendab ka kohest väljaviskamist. Mis on ühele teismelisele kõige suurem hirm - olla oma seltskonnast väljatõugatu. Kogu klass ja naaberklassid ju mängivad seda mängu. Selle taga on ühe Eva klassivenna IT-spetsist vend, kes omal ajal samast koolist välja visati. Kui kaugele võib väljakutsetega minna. Mis saab siis, kui see ei puuduta enam vaid väljakutsutavat ennast, vaid ähvardab päevavalgele tuua perekonna saladused, rikkuda mõne teise inimese elu, olla ohtlik tegijale endale? Raamatu lõpus oli ära toodud suur hulk ülemaailmseid erinevaid väljakutseid, mis on levinud teimeliste seas mingil ajal ja mille tõttu on neid saanud vigastada ning ka surma. Mõnest olin kuulnud, suurest osas üldse mitte ja siis mõtlesin, et tegelikult oli see nutivaba lapsepõlv ja noorus ikka selles osas väga head, et kui lollusi välja mõeldi, siis see toimus väikeses seltskonnas ja see ei levinud, sellega ei survestanud keegi väline isik paljusid noori. Raamat on noortele kindlasti huvitavam kui mulle ja loodetavasti ei saa keegi sealt nende väljakutsete osas inspiratsiooni ning ei hakka otsima lähemalt lõpus toodud väljakutseid. Veidi oli minu jaoks ebaloogilisusi, aga seda pigem täiskasvanute käitumise osas kui noorte. Lugeda võis, on olnud paremaid, on olnud kehvemaid, aga selline tugev noortekate keskklassi raamat. Igatahes lugemise väljakutsed on võrreldes raamatu väljakutsetega ohutumad ja mõnusamad.
SuperIQ lahendab kuritegusid
Juan Gómez-Jurado põimib oma romaanis osavalt ratsionaalse mõtlemise, sünged õudused ja emotsionaalse sügavuse, mis hoiab lugejat pidevalt ärkvel ja ärevil. Peategelane Antonia Scott on eraklik ja egotsentriline, justkui omaenda mõtete vang. Päeval peidab ta end korteris, öösiti haiglas. Järk-järgult avaneb lugejale tema traagiline minevik, mis selgitab seda isoleeritust. Tema ellu siseneb politseinik Jon Gutiérrez, mees, kelle karjäär on pärast läbikukkunud pettust niidi otsas rippumas. Kui salapärane Mentor teeb talle ettepaneku, mis võib päästa ta teenistuse, on tema ülesandeks veenda Antoniat taas tegutsema hakkama. Lugu areneb kiire tempos, täis ootamatuid pöördeid, salapäraseid motiive ja vägivalda. See on põnevik, kus autor ei piirdu pelgalt sündmustiku edastamisega, ta süveneb tegelaste psühholoogiasse, näidates, kuidas nende haavad ja varjatud hirmud kujundavad nende otsuseid. Kuna tegemist on sarja avateosega, saab lugeja põhjalikuma pildi mõlemast peategelasest ja nende taustast. Need pole sugugi tüüpilised detektiivid ega korravalvurid: Antonia on nagu tulnukas teisest maailmast, oma erandliku ülikõrge intellektiga, samas kui Gutiérrez on soe, maalähedane ja omajagu kohmakas südamlik mees. Kas ja kuidas nad omavahel toimima saavad, peab ise lugema. Raamat on täis vägivalda, aga see ei olnud otseselt selline, mis oleks südame pahaks ajanud, vaid adrenaliini pani lakke kargama. Päris neile, kellele vaid muhekrimid meeldivad, siiski ei soovitaks, ikka selline karmim ja verisem lugu on. Loodetavasti tulevad järgmised osad ka juba varsti eesti keeles ilmale. Hispaania krimi on mulle üsna võõras, seega hea, et meil ikka tutvustatakse ka erinevate riikide krimikirjandust, mitte vaid USA, Suurbritannia ja Rootsi, mis ilmselgelt domineerivad.
Laibarida ees, Melchior järel
Eesti Raamat 500 väljakutse august - Eesti krimikirjandus
Harglal ei tohi nii kaua uut osa kirjutada lasta. Nii palju laipu pole varasemalt tal veel olnud. Iga aastaga kirjutas vist üks - kaks laipa loosse juurde. Ja kangesti Poirot'lik tundus see ülesehitus seekord olema. Käib ja uurib ja lugeja saab vaid ebamääraseid killukesi ning siis lõpus kutsub kõik, kes veel ellu jäänud, kokku ning hakkab asju järjest plirts ja plärts üles lugema ja näitab ära, kes tegi ja miks tegi. Kuna laipu oli sedavõrd palju, siis hakkas kohati asi üsna sasipuntraks kätte minema, segadust tekitas muidugi veel ka see Johanneste rohkus, et millisest nüüd juttu, kas mõnest mahalöödust või mõnest ellujäänust. Ja eks kirjanik tahtiski eksitada lugejat nende Johannestega. Mis seal üldse toimus, seda ei osanud kohe kuidagi ära arvata, sest neid vihjeid, mis olid peamiseks aluseks, neid ikka avaldati peaaegu olematult. Selles osas on taas ajaloo taustal suur roll nagu esimestes raamatutes. Vahepeal jäi see ajalooloengu osa tunduvalt vähemaks, pearõhk oli ikka krimilool. Nüüd sellest raamatust sai taas teada palju ajaloo fakte, mis samas jälle selle krimiloo tempo alla võtsid. Tundub, et kirjanikul kulus suur hulk aega just nende ajalooliste faktide ülesleidmisele arhiividest ja nende loosse sobilikesse kohtadesse sisse kirjutamisele. Eesti ajalugu on muidugi hea teada, aga kas just keset krimilugu ja laipasid on kannatust sellesse süveneda. Melchiori poja lugu oli ka peamiselt tempo rahustamiseks vahele pikitud, sest ega seal midagi eriti edasi ei läinud. Ehk järgmises loos läheb see aktiivsemalt edasi ja saab ka mingi lahenduse poole liikuma. Seekord suures osas seisis paigal. Hetkel tundus suht võõrkehana seal Tallinna-Riisipere-Haapsalu loo vahel. Samas ilmus mängu uus tegelane, kes mängib rolli kahe Melchiori vahel. Tema roll avalikustati lugejale kenasti ära, samas kui vana Melchior jäi pimedusse ise kobama. Igatahes oleks viisakas nüüd järgmise osa kirjutamisega juba piisavalt kiiresti tegutseda, sest lugejatel on ju ka närvid ja ootused. Kel varasemad Melchiori lood juba loetud, siis kindlasti tasub ka seda osa lugeda. Kes pole veel alustanud, siis tasub vist järgmisi osi ära oodata, kes teab, palju kirjanikuhärral seekord aega uue osaga läheb.
Taas üks laps kadunud süngesse metsa!
Kui Adirondacki suvelaagrist kaob teismeline tüdruk, põrkavad kokku kaks maailma 1975. aasta augustikuu varahommik: laagri kasvataja avastab tühja voodi. Selle asukas Barbara Van Laar on kaduma läinud. Barbara pole tavaline kolmeteistaastane: ta on sellesama perekonna tütar, kes on suvelaagri omanik ja tööandja suuremale osale kohalikust elanikkonnast. Kusjuures see pole esimene kord, kui Van Laaride laps kaduma läheb. Barbara vanem vend kadus samamoodi neliteist aastat tagasi ja teda ei leitudki.
Ühe perekonnalugu, laiendatud perekonna, kuhu kuuluvad ka sõbrad, alluvad, pereliikmed. Ja siis muidugi uurijad, sest laps ju ikkagi kadunud. Ja seda teist korda. Perekond, kes suples rahas, aga mitte just empaatias. Loos on mitme inimese lugu tegelikult, mis peatükkide haaval kild killult välja kooruvad. Kadunud laste ema lugu, laagri kasvataja lugu, laagri direktorite lugu, perekonnapeade lood, ühe kurikaela lugu, esimese naisuurija lugu, mitme lapse lugu. Lood, mis on kõik natuke murtud, natuke katkised, natuke varjatud.
See on selline aeglane raamat, kus pearõhk on inimestel, mitte niivõrd sündmustel. Liigub tasapisi, viib su lahti rulluvatesse mineviku kihtidesse, kus iga uus pööre ei ole mitte pinge, vaid pigem mõistmine. Inimesed ei räägi otse välja, ja autor ka ei ütle, mis juhtus – ta laseb sul vaikselt kahtlustada. Mõnel juhul saad aru, et teadsidki juba, mõnel puhul avastad, et ei tulnud selle pealegi. Minu jaoks jäi veidi lahjaks, sest ootasin ikka kogu aeg seda krimipoolt, sest see raamat on ju välja kuulutatud krimina. Eks seal väike krimielement oli ka muidugi juures, aga pigem ma nimetaks seda psühholoogiliseks romaaniks, isegi naisteka poole kalduvaks, kindlasti mitte ei ole see põnevik.
Seega soovitaks pigem neile, kellele meeldivad psühholoogilised raamatud erinevate naiste elust ja sellised hästi kerged krimid. Ühe lapse loo suutsin ära aimata, teise loo käänak jäi avastamata. Raamat on iseenesest hästi kirjutatud, aga ei olnud otseselt see, mida tutvustuse alusel ootasin. Aga see ei tähenda, et raamat oleks halb – lihtsalt ma olin selle lugemiseks veidi valesti häälestunud. Võib olla tundus vaid mulle, aga minu arust selle kirjaniku stiil meenutas mingis osas Jojo Moyesi stiili ja ehk kui tema raamatud meeldivad, siis võiks ka see raamat meeldida.
Juuli 2025 kokkuvõte
Töökäimine mõjutab raamatute lugemist negatiivsel moel.
Raamatuid: 21
Lehekülgi: 4491
Keskmiselt lehekülgi päevas: 145
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 214
Kõige õhem raamat: 48
Kõige paksem raamat: 463
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 5
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 0
. Lugemise väljakutse 10: 1
. Ulme: 5
. Briti kirjandus 0
. Armastus 1
Väljakutse vabasid loetud: 8
Loetud kirjanikke: 20
Enim loetud kirjanik: Mart Sander (2)
meesautorid: 14
naisautorid: 7
segapaarid: 0
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (5)
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (9)
Vanim raamat ilmunud: 1994
Uusim raamat ilmunud: 2025
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 20
Loetud e-raamatuid: 0
Loetud lastekirjandus: 2
noortekirjandus: 3
täiskasvanutekirjandus: 16
loetud žanrid:
Krimi, põnevik 5
ulme, fantaasia 6
memuaarid, mälestused 1
armastus, naistekas 3
jutt, novell 2
muinasjutt, lastejutt 1
kunst, kultuur 1
populaarteadus 2
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,9
10 palli saanud raamatud: Elame veel!, Lumekass
Oma silm on petis, mitte kuningas!
Seda, et oma silm ei ole kuningas, vaid petis, seda olen juba üsna tükk aega teadnud. Ülikoolis tehti see veel eriti hästi selgeks nii psühholoogia kui disaini loengutes. Ja seda mitte vaid nüüdsel ajal kui me enam üldse ei tea, kas selle, mida me näeme, autoriks on tehisintellekt või on see ikka päris reaalselt olnud asja pilt. Aga üldse püüab aju meile tõlgendada seda mida silm näeb ning tõlgib sageli asjad valesti. Näeb kõverjooni seal, kus jooned on sirged, ei suuda hinnata õigeid pikkuseid, näeb värve hoopis valesti ja muud ka. Eks inimesed on sellest inspiratsiooni saanud ja tekitanud veel enam illusioone, mis silma ja aju koostöös ära petab. Nii näeme, et rõngad keerlevad kui vaatame paberilehte või elevandil on olenevalt vaatenurgast kas neli või viis jalga all. Lisaks veel kaksikpildid, mis olenevalt vaatamisest on üks või hoopis teine. Mängud perspektiiviga, mängud esi- ja tagaplaaniga, joonised, kus ei ole lõppu ega algust vaid ainult kulg. Selles raamatus oli välja toodud rida illusioone, mis meie silma ja aju petavad. Enamusega olin juba kokkupuutunud varem, mõned olid veel uued. Lisaks seletas autor ka lastepäraselt ära, mis on aju ja mis silm ning kuidas me üldse näeme. Mõnus raamat. Lugesin seda, sest otsin hetkel materjali oktoobris toimuvateks üritusteks. Üks räägibki erinevatest illusioonidest, kuidas aju ja silm ei tee koostööd või kuidas neid ära petta. Teine räägib tehisintellekti tagamaadest, visuaalidest, millest ei ole enam kuidagi võimalik aru saada, et need ei ole päriselt eksisteerivad, vaid tehisintellekti looming hoopis. Kui kellelgi on midagi põnevat neil teemadel silma jäänud, siis võib kas siia kommentaaridesse või messingeriga mulle otse lingid või pildid saata. Juhul kui teema huvi pakub, siis jälgige Tallinna Raamatukogude kodulehte oktoobris. TÕN nädala raames toimuvad mõlemad üritused.